Ants Oras. "'Kriitiku külaskäik"'.

Koostanud Hando Runnel. Ilmamaa, 2009.557 lk.

Kas vanu arvustusi tasub lugeda? Tasub küll, kui arvustatavad kirjanikud on tähtsad ja kriitik kuulub kõrgklassi. Ants Orase esseed on juba raamatutesse koondatud. Need tutvustasid ja analüüsisid maailma ja eesti kirjanduse suurkujusid või arutlesid põhimõtteliste kirjandusküsimuste üle. Äsjane arvustuste kogumik peaks nüüd lõplikult ümber lükkama kaks visa müüti.

Esiteks arusaama, nagu olnuks Oras inglise-ameerika new criticism’i meetodite rakendaja. Ei olnud, Orast ei huvita luulekujundite peenanalüüs või teksti kahemõttelisuste ja iroonia väljatoomine. Pigem püüab ta tabada kirjaniku temperamenti, ande- ja hingelaadi eripära. Teine müüt on see, nagu olnuks Oras kõrk esteet, kes ei osanud hinnata muhedat, maalähedast, spontaanset ja naturalistlikku kirjandust. Loetagu vaid tema käsitlusi Lutsust, Kibuvitsast, Sütistest, Vallakust või Hugo Raudsepast.

Milline peen ja sõbralik sisseelamine! 1930ndate terminid nagu vaimu- ja elulähedus ei kätke tegelikult mingit tuumakamat sisu kui teatud isikute vahelised seltskondlikud pinged.

Üks tüütu funktsionäär tollastes ja hilisemateski oludes oli põneva avangardistina alustanud, kuid kiirelt tuhmunud Erni Hiir, kellest sai “tööeestluse” ideoloog ja pärastpoole stalinist. Orase vaidlus Hiirega kirjanduse ja kunsti eesmärkide üle meenutab tõesti natuke inimese vaidlust hiirega. Alles vanas eas hakkas Orase maitse teda harvadel puhkudel ka alt vedama. Ta kaotas kontakti sõjajärgse maailmakirjandusega ja asus protežeerima Aleksis Ranniti bombastilisi värsse. “Kriitiku külaskäik” on tuumakas annus eestikeelset proosat. Tänu Hando Runnelile koostamise eest ja ootaks lähiaegadel Orase värsstõlgete kogumikku.