Apaatia ja aktivism
Ekspressi arvamustoimetaja küsis ükspäev, et kas ma ei tahaks üle pika aja millegi kohta midagi arvata. Ajudest tuiskas läbi teemasid nagu kiirronge tunnelis. Elu ümberringi kubiseb väärnähtustest ja mädapaisetest. Kaabakaid kõnnib karjakaupa. Aga ükski teema ei peksa üles hädavajalikku tundetulva. Tunnen, kuidas enam ei viitsi. Kõik on nagu olemas, kõik on nagu korras. Arvaku ikka need, kes on näljased ja vihased, need, kelle aeg on liigestest lahti ja süda verivermeis.
Üks poliitiline jõud värbas mind oma nimekirja riigikogu valimiseks. Kuigi kogu mu poliitiline karjäär oleks piirdunud nime rentimisega häälepüüdmismasinasse, ütlesin neile ära. Poliitiline seotus on tempel otsaees, igaveseks. Millise värvingu omandanuks kõik mu tulevased filmid? Kaplinskit võetakse ennekõike kui sotsi, alles siis kui kirjanikku ja mõtlejat. Berk Vaher pole siiamaani "parempoolse intelligendi" stigmast vabanenud. Ja kõik need kenad kunstiinimesed, kes on "siira sooviga midagi reaalselt ära teha", peavad nüüd kügelema kuskil volikogus. Poliitiline värving muudab nad väiksemaks, kui nad tegelikult on.
Mõnikord potsatab mu postkasti üleskutse anda oma allkiri millegi toetuseks või millegi vastu. Iseenesest õilis aktiivsus. Aga samas, oma häält andes seod sa ennast mõne huvigrupiga. Nii Sakala keskuse lammutajate kui lammutamise vastaste argumendid on veenvad. Üht presidendikandidaati eelistanuks intellekti pärast, teist aga inimlikust kaastundest. Keskkonnateadlik kolleeg haarab nööbist ja ütleb, et käes on aeg ennast defineerida. Appi, aga ma ei taha ju ennast ära defineerida. Kogu lugupidamise juures keskkonnakaitse, ametiühingute, inimõiguslaste vastu eelistaks jälgida toimuvat oma elevandiluutornist. Parem mitte toppida oma allkirja igale poole. Parem vaikida. Vaikimine on šikk, apaatia aristokraatlik. Selle asemel, et kuskil miitingul lõdiseda, võiks jalutada Kadrioru hämarduvatel alleedel, nautides uduvihma virvendusi laternatel, kuulata Zbigniew Preisnerit ning lasta end juhtida hinge hiilival toska'l.
Probleem on selles, et kui sa midagi vastustad, siis pead sama kirglikult jaatama. Aga liigtõsine fännamine teeb tobedaks. Vaadake, mis juhtus Kivisildnikuga. Oli kunagi üks nihilistlik vabamõtleja, kes tõrvas kõike ja kõiki. Siis hakkas vindund negativist mõtlema, et kas temas midagi positiivset polegi. Kivisildniku vaimne selgroog murdub, ta astub iseseisvusparteisse, ajab pronkssõduri ja Lihula asja, jaurab homode ja euroliidu vastu. Nii kaotas ta oma raevutseva messia kredibiilsuse ja muutus lihtsalt mingiks Pärnu natsionalistiks.
Kui vooluga kaasa tõmmatud idealist pidevalt endalt ei küsi, kelle asja ta ajab ja kelle mõtteid ta mõtleb, siis on varsti ots lahti manipulatsioonile. Soome 70. aastate vasakpoolsetest noorsooliikujatest, taistolastest, kes algul võitlesid ühiskonna ebaõigluse vastu, said ühel hetkel tõsiusklikud brežnevistid. Kui keegi erudeeritumatest aatekaaslastest üritaski neil Marcuse ja Adorno abil silmi avada, siis kuulutati ta suuremaks vaenlaseks kui rahvusvaheline kodanlus - revisionistiks.
Vastupidine on veelgi nukram. Iga ideoloogia eeldab arhivaenlase kujundit, kellele hädade põhjused kuvada. Olgu ta siis müütiline vastane, nagu saatan, Bush ja vabamüürlaste vandenõu, või konkreetne, nagu Kruuda ja Rebane. Aktivistid elavad pidevas sõjaseisukorras, taskus süütepudel ja vaenlane otse värava taga. Kes ei ole meiega, on meie vastu. Aga enam ei viitsi kogu aeg vastanduda.
Siis veel ealised iseärasused. Ma ei tahaks nõus olla kuulsa Bismarcki kalambuuriga, et kui sa pole 20neselt radikaal, siis pole sul südant, aga kui sa oled 30neselt ikka veel radikaal, pole sul mõistust. Noam Chomsky on rohkemgi kui terve mõistuse juures. Aga tõsiasi, et sisu käigu vormiga kaasas, on üks väärika vananemise eeldusi. Probleemid on küll sügavamad, aga paranenud on ka nendega toime tulemise vahendid. 36aastasel ei kõlba ju rebasekostüümis ringi karelda ja ruuporisse karjuda nagu 18aastasel. Selles eas ei ole see lihtsalt seksikas.
Globaliseerumisvastasel filminädalal täitis kogu kinosaali punapõskne noorsugu, "ennast anarhistideks nimetav seltskond" nagu eesti ajakirjandus on nad ristinud. Kõigi nende ninarõngaste ja värviliste sallide vahel tunnen end kohatuna nagu relikt möödunud sajandist. Multinatsionaalseid korporatsioone paljastavas dokumentaalis viibutavad patsidega poisid ja vuntsidega naised hoiatavalt näppu - ärka või on lootusetult hilja. Mõistan nende maailmavalu, aga kõik on kuidagi liiga sirgjooneline. Liiga noortepärane, kui aus olla. Mida aeg edasi, seda keerukamaid sõnumi edastamise viise ma usun. Vananemisega käib kaasas tolerantsi kasv, soov mõista ka neid, kellega sa pole nõus ja arusaamine, et ükski loosung ei sisalda täit tõde.
Sihukesi revisionistlikke mõtteid mõlgutasin, kuni sattusin PÖFFil nägema Michael Winterbottomi filmi "Teekond Guantanamosse". Ameerika ülemvõimu esindajad ei osutu filmis mitte ainult jõhkrateks manipuleerijateks, ebainimlikeks piinajaiks, vaid ka silmatorkavalt ebakompetentseteks bürokraatideks. Korraga sööstis üles emotsionaalselt värvikaardilt juba kustutatud tunne - erk ja selge vihavahk. Tahaks kohe midagi ära teha, kirjutada petitsiooni, annetada raha, levitada lendlehti, mida iganes. Nüüd ja kohe! Tahaks käituda nagu märatsev teismeline, rikkuda avalikku korda, lüüa paksudel aknaid sisse ja saata kuud koinima kogu see "ennast poliitikuteks nimetav seltskond". Vaat milline on kunsti jõud!
