Milline põhjanaabrite keelpilli ime! Võimalik, et isegi mitme milline. Tore küll, kui keegi oskab hammastega pudelikorki lahti nööpida, aga milleks siis avaja olemas on? Samaväärne küsimus tekib Apocalyptica ahjusooja heliteost kuulates. Kas on vajalik teha tšellodega karmi metalli, kui enam vahet ei tee, kas need on tavalised elektrikitarrid või miskid erilised, haritud oskustöölise poognaga käepikendused. Apocalyptica on taibukas ning on kauamängivale kaasanud talendikaid kõrioreleid, nagu Till Lindemann Rammsteinist, Corey Taylor Slipknotist ja Cristina Scabbia Lacuna Coilist. Ei puudu oma uue trummimehe kõrvalt ka vana arm – Slayeri rütmihiiglane Dave Lombardo. Kõigest sellest jääb ikkagi väheks, et seda plaati millekski suureks või eriliseks nimetada. Jah, kõik on paigas ja nii nagu manualis kirjas on, aga välja tuli ikka, nagu mängiks Phil Anselmo Panteras laulmise asemel viiulit. Albumil on häid momente ja meeldejäävaid lugusid nagu nende eelmistelgi üllitistel, aga sellegipoolest oleks olnud viisakas ja kena jääda oma esimese kahe albumiga kui ainsate ja ainulaadsetega väärtmuusika ajalukku.
5