Serpentine Apostle “Three Envenomed Fangs”Inferna Profundus8/10 Inferna Profundus

Detailides salapäraseks jääda sooviv kodumaine black metal-bänd Serpentine Apostle on oma debüüt-EP-l saanud hakkama kahe plaanivälise tükiga. Esitanud poliitilise kommentaari, kuidas ühekülgne Skandinaavia-suund pole kellegi ambitsioon, ja innustunud Vahemere-äärsete riikide koopakõlalisest metal’ist ning toonud kodumaisesse muusikasse tagasi apostel Joeli. Küll mitte stetsonit kandva, apostli-nimeline bänd kõigest toetub lauluridades piiblitegelasele Joelile.

„Three Envenomed Fangs“ koosneb ühest 17 minuti pikkusest palast, mida võib muusikaliste motiivide ja kulminatsioonide alusel jagada kolmeks mõtteliseks osaks või siis jutluseks, sest Serpentine Apostle paistab olevat bänd, mis mõeldud ettekandmiseks kantslist. Esimene osa on peamiselt ühtlaselt hall trummimüdin, mille taustal kõlab kitarr kui õhuhäire, mitte meloodiline instrument. Siin on rohkem ühist surfi-rock’i intensiivsuse kui heavy metal’i lustimänguga. See oluline erisus on vähemalt UG black metal’is olnud müügiargument õige pikka aega. Keskmine osa tekitab mõningaid pretensioone, lugu jääb keskmise tempo lõksu – aga see osa kulmineerub nii klassikaliselt täriseva numbriga, et varasematele pretensioonidele tuleb selle valguses vaadata läbi sõrmede.

Päramine jupp algab käiguga, mis annab mõista, et „Tubular Bells“ on läbi õuduskino metal’is täiesti omaette elu elanud ja elab siiamaani. Nii et uutmist saanud ekstreemmuusika asemel leiab siit erakordselt hästi kokku pandud vana. Mis ilmselt on plaanikohane tükk.