"'Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"'
Ehitusmeister Gallenreutteri peata laip lamas Niguliste kirikaias Püha Matteuse kabeli taga sirelipõõsastega varjatud sopis, kuhu viis käärkambri juurest väike jalgrada. Mäealuse tänav oli siit varjatud hekiga, lõunaküljes oli palju kivist hauariste ja matmisplatse, lääne poolt piirasid seda nurka Seppade tänava majade müürid. Tema keha lamas upakil vana taaniaegse risti peal ja pea oli rammitud männipuu kuivanud oksa külge ning jõllitas sealt hirmunud silmadega oma endist keha uudistama kogunenud inimesi. Kolletav muru oli kaetud hüübinud vereloikudega, verd oli pritsinud isegi hauaplaadile ja tärkavatele sirelilehtedele, verd oli palju, verd oli igal pool. Hommikusoojus polnud siia soppi veel jõudnud, taevas oli pilvine ja nukker tuulehoog keerutas Gallenreutteri vereseguseid pikki juukseid.
Laiba kohale oli kummardunud veel üks mees, kelles Melchior tundis ära võõramaa müürsepaselli, kes vist koos Gallenreutteriga mere tagant oli tulnud Olevistet ehitama.
Vana vikaar rääkis parajasti, et tema oli selle õnnetu mehe laiba leidnud, kohe hommikul, kui ta oli läbi kirikaia tulnud. Mees kurtis ja halas, et püha kiriku maa on niiviisi rüvetatud ja nad peavad nüüd piiskopil laskma selle uuesti sisse õnnistada.
“Toompea mõrtsukas!” hüüdis müürsepp vihaselt. “Seesama Toompea mõrtsukas, kes linna põgenes. Ordumehel oli ju ka pea maha löödud. Ja meie meister oli ju tolle ordumehega samast Warendorfi linnast pärit, ta ise rääkis!“
Gallenreutter? mõtles Melchior. Ehitusmeister Caspar Gallenreutter Warendorfi linnast. Seesama ehitusmeister, kes oli tahtnud Clingenstaini jutule pääseda.
„Millal te selle Toompea mõrtsuka kinni püüate, kohtufoogt?“ nõudis vikaar samal ajal. „Ta on ju nuhtluseks tervele linnale, kui ta nüüd linnas hakkab tapma.“
Melchior kompas laipa ja võttis verd näpuotsale, ta surus käe verise vammuse põue ja talle puutus näppu verest paakunud paber. Gallenreutteri vammus oli küll verd täis pritsinud, aga kuidas oli veri põue saanud? Melchior sõlmas vammuse paelad lahti ja uuris tapetu keha.
„Kuidas see teie müürseppmeister siia sai? Kas temal oli siia mingit asja või?“ nõudis Dorn samal ajal müürsepaselli käest.
„Püha Viktori nimel, seda ei oska mina üldse arvata.,“ ahastas too. „Ja ma ütlesin kohe, et ega see head õnne ei too, ja ei toonudki ...“
„Et mis ei too head õnne?“ hõikas Melchior laiba kohalt.
„Noh, et see, kui ehitusmeister nägi seda kirstu või kasti, mille me välja kaevasime, ja seal olid miskid kondid,“ seletas poiss. „Ja see oli nagu otse vanade müüride all, mitte kalmistu koha peal, eks ole. Ja ta ütles, et vaatab ise, mis seal sees on, ja viiski ära selle. Ega see head õnne ei too, oleks tulnud lasta kirikhärral ümber matta need kondid.“
„Mis kondid need siis olid?“ nõudis Melchior. Ta sikutas paakunud paberi Gallenreutteri põuest välja, silus sirgeks ja lasi silmadega üle. Sellel seisis neli rida kiiruga kritseldatud kirjas, Melchior ei saanud neist esialgu suuremat aru, veri oli ridade algustähed enda alla matnud.
