29.11.2007, 00:00
ÄRA LOE: Kati Murutar „Lagerii"'
Kati Murutar
“Lagerii”
Petrone Print, 2007. 288 lk.
Murutari näidendikogumik sisaldab kuut aastatel 1995–2005 kirjutatud näidendit. Viis neist on lavastamata, kuid kõik tellimuse peale kirjutatud. Ma pole Murutari romaanidega tuttav, seega olin näidendeid lugema asudes suhteliselt eelarvamusvaba. Raamatukaante vahelt leidsin aga sellise eneseeksponeerimise, mida pole ammu näinud. Iga näidendi juurde on autor kirjutanud selle saamisloost – iseenesest ju põnev võte, kui see vaid nii labane, vabandav ja ennast reklaamiv poleks. Kas on mõtet ohata, kui palju peab ikka “konna kombel koorekirnus kargama”?
Kõige asjalikum on eelviimane näidend “Lembit Lembitu tänavas”, aga peamiselt seetõttu, et väidetavalt on tegemist tõestisündinud juhtumistega Eesti bändide elus 1960–70ndail ja stseenide vahele esitamiseks on mõeldud lood estraadiklassikast, mis hakkavad lugedes kõrvus helisema (võib tõesti aru saada autori frustratsioonist, kui sedasama võtet kasutas Tiit Palu oma lavastuses “Mis värvi on vabadus”).
Kui aga tahta teksti lavastada, peab toimetaja näidendi trafaretsest ja ebaloomulikust keelest päris karmi käega üle käima. Avasin näidendiraamatu küll lootusrikkalt, kuid peagi muutus lugemine piinavaks. Viimane näidend pani punkti: “Ürgmehest” inspireeritud naiselugu “Mina, naine” on Ülle Lichtfeldti esituses saanud ajakirjanduses küll enam-vähem positiivset vastukaja, kuid teksti lugemine võttis ära igasuguse isu seda lavastust vaatama minna (ei tasu muidugi välistada, et Lichtfeldt hea näitlejana on teksti endale suupäraseks rääkinud). Aga näidendi sisu see ju ei muuda: kas tõesti räägivad-mõtlevad naised AINULT meestest ja ilukirurgiast??
“Lagerii”
Petrone Print, 2007. 288 lk.
Murutari näidendikogumik sisaldab kuut aastatel 1995–2005 kirjutatud näidendit. Viis neist on lavastamata, kuid kõik tellimuse peale kirjutatud. Ma pole Murutari romaanidega tuttav, seega olin näidendeid lugema asudes suhteliselt eelarvamusvaba. Raamatukaante vahelt leidsin aga sellise eneseeksponeerimise, mida pole ammu näinud. Iga näidendi juurde on autor kirjutanud selle saamisloost – iseenesest ju põnev võte, kui see vaid nii labane, vabandav ja ennast reklaamiv poleks. Kas on mõtet ohata, kui palju peab ikka “konna kombel koorekirnus kargama”?
Kõige asjalikum on eelviimane näidend “Lembit Lembitu tänavas”, aga peamiselt seetõttu, et väidetavalt on tegemist tõestisündinud juhtumistega Eesti bändide elus 1960–70ndail ja stseenide vahele esitamiseks on mõeldud lood estraadiklassikast, mis hakkavad lugedes kõrvus helisema (võib tõesti aru saada autori frustratsioonist, kui sedasama võtet kasutas Tiit Palu oma lavastuses “Mis värvi on vabadus”).
Kui aga tahta teksti lavastada, peab toimetaja näidendi trafaretsest ja ebaloomulikust keelest päris karmi käega üle käima. Avasin näidendiraamatu küll lootusrikkalt, kuid peagi muutus lugemine piinavaks. Viimane näidend pani punkti: “Ürgmehest” inspireeritud naiselugu “Mina, naine” on Ülle Lichtfeldti esituses saanud ajakirjanduses küll enam-vähem positiivset vastukaja, kuid teksti lugemine võttis ära igasuguse isu seda lavastust vaatama minna (ei tasu muidugi välistada, et Lichtfeldt hea näitlejana on teksti endale suupäraseks rääkinud). Aga näidendi sisu see ju ei muuda: kas tõesti räägivad-mõtlevad naised AINULT meestest ja ilukirurgiast??