Teisest küljest aga… kahju et ei andnud. Oleks meil üks mure vähem.

Kafka “Karistuskoloonias” kirjeldatakse koledat tätoveerimisemasinat, mis piinab selle külge seotud inimese surnuks. Inimese kehale tätoveeritakse etteantud teksti ja viimase punktiga ohver sureb, sest see torgatakse talle pika nõelaga läbi kukla otse ajudesse. Ega seegi pole halb mõte. Ka see aitaks probleemi lahendada.

Praegu käib asi hoopis teisiti. Inimene haarab sae, läheb metsa ja võtab maha toreda kuusiku. Mitu hekatrit kohe. Songib kõik üles, jättes maha paljad kännud. Ei hüppa seal enam jänes ega kepsuta kits. See on veel hea, kui inimene laastab metsa parasvöötmes, sest meie laiuskraadil kasvab võsa peale ning elu regenereerub. Paraku võtab inimene metsa üha rohkem maha Amazonase ja Kongo jõgikonnas, kus pärast taimestiku mahakoorimist algab hirmus erosioon või paakumine. Tulemusena saadakse elutu kõrb.

Inimene võtab metsa maha, saadab tüved paberivabrikusse ja mis ta siis selle paberiga lõpuks teeb? Trükib sellele suurtes kogustes igasugu mõttetust. Näiteks sellise lause: “Ilma vestluseta on inimhing tühi kest. See on peaaegu niisama tähtis nagu toit, jook, armastus, liikumine”. Ma võtsin selle lause prantsuse intellektuaali Theodore Zeldini raamatust “Vestluskunst”. Alapealkirjaga: “Kuidas rääkimine võib teie elu muuta”. Aitäh mõtlejale väärtuslike tähelepanekute eest. Või siis kogu see Goldratt ja Co. Mitu hektarit kuusikut võetakse iga päev maha niisuguste teadmiste levitamiseks? Raamatu kirjutamine pole kuritegu, küll aga võib olla kuritegu selle trükkimine.