“Ära mõtle, et sa oled ­midagi paremat ­kajakast”

Kadri Karro kiidab Eerik Haameri hiigelnäitust ja selle kuraatoritööd.

Eerik Haameri juubelinäitus “Kahel pool merd” KUMU suures saalis. Kuraator Reeli Kõiv. Kestab kuni 12. oktoobrini.

Sõja jalust üle mere Rootsi pagenud Eerik Haamerit (1908-1994) võiks ehk mingis mõttes võrreldagi kajakaga. Mereäärne lind, vahel valjult kriiskav, vahel vaikne, tuulte ja tormide meelevallas... Juba noorpõlvetöödega tuntust kogunud kunstnikust sai pagulaskunstnik, Rootsis elav Saaremaa mees, kes oma elus nii suurt rolli mänginud mere, ranna ja inimesed, kes merega seotud, oma võõrsil loodud töödes juba teisel kujul jäädvustas. Koos teiste nõukogude okupatsiooni poolt Eestilt võetud inimestega loob Haamer meie ajaloos omaette valusa peatüki, täis igatsust, hingepiina ja püüdlusi jääda võõrsil oma rahvusele ja rahvale truuks.

esinduslik retrospektiivnäitus “Kahel pool merd” on kuraator Reeli Kõivu mitu aastat kestnud suure töö silmapaistev tulemus. 126 maali ja joonistust Haameri loomepärandist on toodud vaataja ette, enamus neist pärit Rootsi erakogudest. See on suur näitus, huvitav algusest lõpuni.

Pallase kooliga Haamer jäädvustas end eesti kunstilukku juba selle lühikese perioodiga, mis tal oli antud kodumaal töötada. Näitusel on väljas nii “Põud” kui “Pime,” nii “Noor ema” kui “Angerjapüüdjad.” Kuid – lisaks klassikale on erakogude varakambritest toodud publikule tutvumiseks põnev assortii Rootsi, Norra, Portugali muljetel baseeruvaid eri laadis töid, mida ühendab peaaegu alati suur formaat, suurepärane üldistusvõime ning huvi inimese vastu.

Esimesed Rootsis valminud tööd olid sünged ja nukrad Göteborgi sadama vaated.

Merega seotud teemadele jäi Haamer truuks kogu eluks. Rootsi, samuti Norra meremeestele ja sadamatöölistele on pühendatud terved seeriad suureformaadilisi, tugevate kontuuridega ümbritsetud figuure täis maalid. Nii nagu kunstnik armastas merd, austas ta töötavaid inimesi, kelle hulka ta ka ise kahtlemata kuulus. See annab ka ehk võtme mõistmaks 1960-ndate aastate lõpu töid, mis kujutavad Rootsi inimesi jõudeelu elamas, kohati grotesksed, kohati amüsantsed. Vanad inimesed oma vanades ja väsinud kehades, otsimas meelelahutust, ja nende seas Haamer ise, töötamas. “Kunstnik rahva seas” (1970) sobiks hästi illustreerima mõnd pärastsõjaaegsetel kümnenditel uue tõusu poole suunduvat läänemaailma kirjeldavat raamatut kui helge ja kirgastes toonides pildike Rootsi elust.

Hingeminevaim osa Haameri loomingust on sähvatused kodumaast tema paguluses valminud loomingus. Seeria Ruhnu ainetel, rahvarõivais tantsivad naised, ekstaatiline ja võimas tung on neis töödes. Jah, neis on jõudu nagu unenägudes, mis magava inimese üles raputavad.

1966. aastast pärit “Kiigel” on kui kahestunud inimese püüe end taas leida. Kiikuvad rahvuslikes riietes tüdrukud, pillimehed vahvates mustades kuubedes – meie jaanituli. Ja selle kõige keskel meiupuu, mida eesti traditsioonis jaanipäevaga ei seostata. See töö on kahe maailma sulam, selle, mis vägisi võeti ja selle, kuhu tuli pageda.

Võime kohanduda uue eluga võib siduda ka suutlikkusega end mitmeid kordi sel pikal teekonnal otsimaks uusi teid eneseväljenduseks uuesti leida. Haamer töötas mitmes erinevas laadis, tema 1960-1970ndate abstraktsed tööd panid ehk mitmeid kunstniku varasema loominguga tuttavaid kunstihuvilisi kulmu kergitama – kus on inimene, kus on elu? Aga – Haamer kuj utas ka neil töödel elu, see oli samblike, kajakate, looduse olemus nii nagu tema seda nägi. Nagu Haameri inimesed on kõik ühte nägu, nii on ka tema kajakad ja põdrad sama nägu, kuid nad pole iial igavad. Kunstniku loodusvaatlused on tema loometee üks põnevamaid etappe.

Haamerit teatakse kodumaal laiemalt tema Eestis valminud ja nüüdseks meie kunsti klassikaks saanud tööde järgi. Paljuski on selle põhjuseks suure osa kunstniku loomingu paiknemine välismaa erakogudes. Nüüd on see pärand välja pandud ja pakub uusi viise Haameri tundmaõppimiseks, tema hindamiseks ja kunstniku põnevasse käekirja süüvimiseks. 1994. aastal jõudis Eerik Haameri põrm kodumaale. Ruhnu, Kuressaare ja teised Eestimaa sähvatused kunstniku loomingus jäidki kauni unelma kirjelduseks – õitsev kastan, sitke õunapuu, muinasjutumaa, mis Haameri loomingus igavesti kestma jäi.