Ära muretse, kõik saab korda
“Kusagil/Somewhere”
Režissöör Sofia Coppola.
Osades Stephen Dorff, Elle Fanning jt.
Kinodes alates 14. jaanuarist.
Sofia Coppola neljas film “Kusagil”, mida peeti möödunud aasta Veneetsia festivalil peaauhinna – Kuldlõvi vääriliseks, liigub tagasi režissööri tuttavale ja kodusele pinnasele – Hollywoodi staaride dolce vita’le Los Angelesis. Kuigi filmi sisu saaks kokku võtta ühe lihtlausega – A-listi Hollywoodi staar Johnny Marco (Stephen Dorff) on ootamatult sunnitud paar nädalat oma 11-aastase tütre Cleo (Elle Fanning) seltis aega veetma – ei anna see just palju aimu sellest, mille abil see film tegelikult vaatajat kõnetab.
Filmikoolide kuldvarasse kuuluvõpetus – “iga režissöör peaks tegema filmi probleemidest, mille keskel ta ise elab ja mida ta seetõttu kõige paremini tunneb” – peab Coppola puhul siinkohal vägagi täpselt paika. Ta filmib elu, mida ta oma Hollywoodi siniverelise isa Francis Ford Coppola kõrval on lapsest saadik kogenud, külastab vahukooretordile sarnaseid kitšhotelle, kus ta ise on lapsena aega veetnud, ning sunnib peategelast oma isa kombel helikopterit rentima ja sellega Las Vegasesse lendama – lihtsalt sellepärast, et ta võib seda endale lubada ja see peaks olema fun.
Aga filmi tõeline tragöödia siit algabki – Coppola näitab külma rahuga filmistaar Johnny argipäeva – alkohol, lukshotellid, ravimid, helikopterid, rohkelt sigarette, glamuursed punase vaiba üritused, mõttetult kallid autod ja supermodellidest naised, kes end juba lihtsalt mehe pilku endalt tabades paljaks kisuvad. Coppola on aga koostöös operaator Harri Savidesiga filmi üles ehitanud pikkadest, mitmeid minuteid kestvatest staatilistest kaadritest, mis mõjuvad justkui vaikse meditatsioonina ning sunnivad minema kaugemale, kui ekraanil olev visuaalne objekt lubaks, ja just seetõttu omandavad tühermaal korduvaid ringe tegev must Ferrari, blondid erootilist etteastet esitavad kaksikud, baroksed basseinid ja priviligeeritud VIP-lounged hoopis äraspidise tähenduse – kättesaamatu ihaldusobjekt muutub arusaamatuks, banaalseks ja isegi koomiliseks.
Ning kõik see, mis peaks kõikide ühiskonnas kehtivate reeglite kohaselt olema fun, tundub täiesti mõttetu ja isegi õõvastav. Kõige selle tühise kõrval muutuvad aga tütrega koos viibitud hetked südamlikeks ja tähendusrikasteks, hoolimata sellest, et ühisteks tegevuseks on armsalt lihtsad asjad nagu koos jäätise söömine, vee all sukeldumine ja Wii-ga teleka ees kitarri mängimine.
Filmi temaatika – sotsiaalset klassi, mida võib vabalt kutsuda kodutuks eliidiks, ümbritsev sürreaalne farss, mida nimetatakse glamuuriks, nende eraldatus, võimetus inimlikuks kontaktiks ning sellest tulenev eksistentsiaalne äng – on tuttav ka Coppola eelmistest filmidest “Marie Antoinette” ja “Tõlkes kaduma läinud”. Kiuslikum vaataja võib muidugi leida, et filmiga “Tõlkes kaduma läinud” on uuel filmil oluliselt rohkem ühist kui ainult temaatika – mõned stseenid, olukorrad ja naljad on varasema filmiga kohati liigagi sarnased, vaid Jaapani asemel on Itaalia ning Bill Murray valulist naeratust asendab Stephen Dorffi kipsis käsi. Ka oluliste sõnade sumbumine liiklusmürasse või helikopteripõrinasse näib Coppolale olevat hingelähedane motiiv.
Aga teatud sarnasustest hoolimata esindab “Kusagil” siiski täiesti uut kvaliteeti – ta räägib Hollywoodist Hollywoodile nii ebatüüpilises visuaalses keeles, omab julgust näidata esimesed kakskümmend minutit filmist ilma igasuguse dialoogita, ning loob antonionilike kaadrite ning Phoenixi minimalistliku muusika abil maailma, milles üksindusel ja eraldatusel on nii valus ja aus roll. See on film, kus näitlejatel pole lastud raisata ühtegiülearust emotsiooni – keegi ei karju, keegi ei närvitse, keegi ei solvu, naeratused on vaid võlts edvistamine kaamera ees ning seks on kiretu nühkimine, mille käigus on alati oht magama jääda. Ja just seetõttu lõikavad Johnny Marco meeleheitlik telefonikõne, tüdruku nutt autoistmel ning kaader suures helesinises basseinis tobedal kollasel ujumismatil hulpivast mehest veelgi valusamalt hinge. Mingit lahendust ei pakuta ja pole ka võimalik pakkuda ning ainsaks lohutussõnaks jääb seebiooperite klassikasse kuuluv lause: “Ära muretse, kõik saab korda”.
