Ära vaata tagasi, mind ei ole seal!
1967. aastal, kui Ameerika folkmuusika ikoon Bob Dylan oma kontsertreisil Londonit külastas, saatis teda kõikjal D. A. Pennebakeri kaamera, mille tulemusena valmis filmiajalukku läinud dokfilm "Ära vaata tagasi" ("Don´t look back"). 40 aastat hiljem teeb Todd Haynes mängufilmi "Mind ei ole seal" ("I´m not there", filmi levitaja Tallinfilm tõlkis küll pealkirja küsimuseks "Kus on Bob Dylan?", toim). See on film, mis režissööri sõnutsi on inspireeritud Bob Dylanist - tema lauludest ja tema eludest.
Poeet? Prohvet? Lindprii? Pettur? Staar? Kuidas kujutada meest, kes vabana ühiskonna ootustest on alati püüdnud oma teed otsida ning näidanud meile enda kõige erinevamaid loominguliseid ja isiklike palgeid. Režissöör Todd Haynes on leidnud selle kameeleoni kujutamiseks suurepärase viisi, tehes Dylani paljunäolisusest erinevad inimesed. Vürtsi lisab ka fakt, et kuue Dylanit kehastava näitleja seas on üks mustanahaline poiss ning üks naine. Vähe sellest! Haynes segab eluloodraamat maagilise realismiga, mis laseb meil tunnetuslikult sügavamale Dylani mütoloogilisse maailma rännata. On ju maagiline realism just see žanr, mida loetakse üheks parimaks inimese maailmatunnetuse väljendajaks ja meediumiks. Lugu algab lahkamisest. Valge lina all lamab surnukeha. Skalpell liigub mööda nahka. See on film, milles lahatakse Dylani elu.
*
Lahkamise esimene episood algab mustanahalise kitarriga poisikese (Marcus Carl Franklin) kohtumisest kahe hulgusega. Kaubarongi vagunis on illegaalsetel teelistel küllalt aega, et lugusid jutustada ja seda too poiss mõistab, nii lauldes kui ilma. Tema nimi on Woody Guthrie. Või on tema nimi Bob Dylan? 1950ndate Ameerikat näidatakse siin pigem Tom Sawyeri aegsena ning me saame aimu ühest Dylani laulude juurte harust - mustanahaliste kurbadest blues'idest. Vahepeal jõuavad aga noore Dylani seiklused ajaloolisele tõele vastava stseenini, kus noor laulik oma iidolit, kõigi poolt unustatud ja haiglas surevat tõelist Woody Guthriet külastas.
*
Neurootiline, tumedat poeesiat ja irreaalselt kõrgelennulisi sõnamänge retsiteeriv Dylan ilmub meie ette poeet Arthuri (Ben Whishaw) karakterina, kes üliteralise pildistilistikaga kaadrites istub ülekuulamise laua taga. Väline sarnasus loob paralleeli 19. sajandi prantsuse poeedi Arthur Rimbaud´ga, kes vaatamata oma lühikesele kirjanduslikule tegevusele (kogu tema luule on kirjutatud nooremalt kui 21) on avaldanud 20. sajandi modernistlikule kultuurile sügavat mõju.
Peale punk liikumise ja Jim Morrisoni on Rimbaud´mõjusid tunnistanud ka Dylan. Huvitavalt mõjub sealjuures režissööri valik panna Dylani üheks alter egoks just Rimbaud, sest Dylaniga seoses meenub tavaliselt suurtest poeetidest esimesena hoopis Dylan Thomas (mees, kellelt Rudolf Allen Zimmerman oma uue perekonnanime Dylan võttis).
*
Poliitlaulik, 1960ndate sotsiaalne südametunnistus ja hääl. Sellisena ilmub meie ette filmi kolmas tegelane Jack Rolland (Christian Bale). Folkbardi lugu jutustatakse peaasjalikult läbi tema kõrvalseisjate ja lähikondsete silmade. Lisaks filmitegelaste äratuntavatele prototüüpidele, on selles osas hulgaliselt viiteid inimeste mällu sööbinud Dylaniga seotud fotodele, olukordadele või sõnavõttudele. Jack Rollandi debüütalbum "Travelling on" meenutab kujunduselt üks-üheselt "The Freewheelin´ Bob Dylanit".
Toetuspunktita võitleja kaotab aga kiirelt käest ka iseenda ning peale emotsionaalset kokkuvarisemist lõpetab Rolland kristliku sektikiriku pastorina, lauldes ja jutlustades oma tervet mandrit täita võiva häälega vaid väikesele kogudusele kristlikele vendadele.
Pastori episood on filmi üks piinlikumaid, ilmselgelt väljendub siin režissööri kahtlustav suhtumine Dylani sellesse külge: siin ei ole kangelase müstifitseerimist ega maagilist puudutust. On vaid veidi väsinud aga õnneliku klounina mõjuv võitleja.
*
On omamoodi saatuse iroonia, et perekonnast eemale jäämise ja puruneva armastuse teemat kehastavat Dylanit, filminäitleja Robbie Clarcki, mängib varalahkunud Heath Ledger, kellele see jäi eelviimaseks filmirolliks. Clarcki ja Claire´i (Charlotte Gainsbourg) tormilise armumise ja mehe tööst ning loomingust johtuva võõraks jäämise teema on emotsionaalselt filmi üks tugevamaid liine. Ledger ja Gainsbourg toovad filmi reaalse kohaloleku tundega momente, samas kui enamik teisi tegelaskujusid filmis jäävad tänu stilistilisele lahendusele intellektuaalsemale tasandile. Clarcki ja Claire lahkumineku stseeni tummalt karjuv valu on filmi üks liigutavamaid momente, millele kahtlemata lisab traagikat ka Ledgeri hiljutine surm.
*
Ühte kõige keerulisemat, samas kütkestavama ja mõistatuslikumana mõjuvat Dylanit mängib režissööri briljantse leiuna Cate Blanchett. Dylani järjekordse alter ego Jude Quinni lugu algab Dylani kuulsast 1967. aasta kontserdist Newporki folgifestivalil, kui folkbard koos oma bändiga ootamatult elektrikitarrid kätte võttis. Haynes on leidnud selle kontserdi emotsiooni edasiandmiseks väga tugeva laenguga kujundi. Veidi aega seljaga publiku poole seisev Dylan häälestab justkui pilli, pöörab siis koos bändiga näo rahva poole ning tulistab publiku suunas automaatidest täisvalangu. Seejärel nägemus kaob ja Dylanil on käes elektrikitarr, rahvas on nördinud ja Dylan vilistatakse välja.
Kogu ülejäänud Jude´i lugu leiab aset Pennebakeri dokfilmis kujutatud Londoni tuuril, Dylani jaoks väga murrangulisel perioodil. "Teadsin algusest peale, et Jude´i rolli peab mängima naine ja õige varsti jõudsin ka Cate´ni. Ta on väga füüsiline näitleja. Vaadake vaid tema rollide füüsilisi transformatsioone. Selle perioodi Dylan on aga füüsiliselt väga teistmoodi, kogu tema liikumine. Vaadake ainult kuidas ta käsi klaverilt tõstab, see on täiesti ebamacholik." Nii kirjeldas Blanchett´ile Oscari-nominatsiooni toonud rolli kinnitamist režissöör Todd Haynes.
Jude on kõige õrnem ja haavatavam Dylan kogu filmis. Võiks isegi öelda, et kõige katkisem, kuid seda mingis loominguliselt vajalikus ning tervistavas mõttes. On ju muinasjuttude loogikast teadatuntud fakt, et enne eluvett tuleb juua surmarohtu. Jude´i ja BBC "inkvisiitorist" ajakirjaniku vahelised sõnalahingud on enamasti võetud Dylani tolleaegsetest intervjuudest, mis on väärtused omaette. Dylan lõhkus intervjuudesse kinnistunud iganenud reegleid ning ründas ajakirjanikke peenete rünnakutega vastu, pannes neid oma sõnade eest vastutama ning nende mõju üle sügavamalt järele mõtlema.
Tummfilmiheli taktis Londoni peal Dylaniga koos müravad beatlid ja kõheda igatsusega täidetud kohtumine kaotatud armsamaga keset Londoni kesklinnaparki, mis muutub käigu pealt sügavaks metsaks....Maagilise realismi ja suitsuhäguste ning steriilselt valgete kõrgklassi modernistlike keskkondade sulandumisest, mida saadavad Velvet Undergroundilikud kitarrihelid ja Dylani ning Jonesi vaidlused, saab kokku loomingu destruktiivset energiat koondav pall, mis kulmineerub Quinni mootorratta-õnnetusega, kus popikoon sureb. Kuid sureb selleks, et teha ruumi Dylani järjekordsele palgele, mis ootab võimalust end näidata.
Kuigi mootorratta-õnnetus Dylaniga ka reaalselt juhtus, on selle tagamaad ning mehe enda reaalsed vigastused kaetud siiani saladuselooriga. See toimus ajal, kui maailm ootas Dylanilt kui poliitiliselt laulikult oma kommentaare maailmas toimuvale, kuid Dylan, kes tundis, et samasuguseid vastuseid ta enam anda ei saa, eelistanuks vaikida.
*
Jääb üle veel vaid viimane Dylan, kes on inspireeritud lindpriikujust 1973. aasta vesternist "Pat Garret ja Billy the Kid", millele Dylan muusika kirjutas ning kus ta ise ka näitlejana kaasa lõi. Billy the Kid´ist (Richard Gere) saab omamoodi ajatu tegelane, kes stoppardliku ajarändurina kannab vaba Ameerika ja vaba maailma teemat, nii metsikus läänes kui tänapäevas.
Kõik need lood ei ole aga jutustatud selgelt jaotatud järjekorras ega järgi koha ja aja ühtsuse printsiipe. Lugude ja aegade läbisegi jutustamisest ning põimumisest tekib hulk uusi üksteist kõnetavad teemasid ja ideid. Haynes suudab vältida biograafiliste filmide põhilist viga, kus autori armastus oma portreteeritava vastu on tugevam, kui armastus filmikunsti vastu. Liites kokku Pennebakeri ja Haynesi filmide pealkirjad saame tulemuseks "Ära vaata tagasi, mind ei ole seal!". Mis võiks iseloomustada paremini Dylani julgeid kannapöördeid täis elu?
Filmi lõpp tekitas paralleeli Andrei Tarkovski "Andrei Rubljovi" lõpuga. Rubljov on film ikoonimaalijast ning kogu filmi vältel ootame me, et me näeksime ka tema töid kuni lõpus, päris viimastes kaadrites näeme me suurtes, peaaegu detailplaanides filmitud fragmente Rubljovi ikoonidest. Dylanist jutustavas filmis näeme me kogu filmi jooksul kõiksugu erinevaid tegelasi, kellest igaüks etendab mõnd lauliku varjundit kuid kogu filmi vältel hoiab meid ootuses küsimus, kas me ka Dylanit ennast näeme. Kuni jõuame filmi viimase kaadrini, kus näeme ülisuures plaanis filmitud Dylanit 1966. aastal suupillil nutvat viisi mängimas. Sajandi suur laulik ja visionäär ning tema nuttev suupill, sellise kujundiga lõpeb film Bob Dylanist kõrvus aga kajab Billy the Kidi viimane lause "Jumal kaitsku saladust"!
