Areeni aabits
AJALOOMUUSEUM
ALEKSANDR SOLŽENITSÕN
strong> – 20. sajandi inimkonna ajaloo suurimate kuritegude suurim
paljastaja lahkus igavikku. Eestil oli oluline roll temast mõistliku
inimese tegemisel, kuigi ega ta lõpuni mõistlikuks
jäänud.
ALEKSIUS II VÄLJAKU loomine
Tallinna käib nagu vene muinasjutus “havi käsul...”. Aga
Lennart Meri nime andmine lennujaamale käib nagu eesti
kõnekäänus “kaua tehtud, kaunikene”.
ANDO KESKKÜLA – tegi maalijana comeback’i,
tõestades, et sõnum post mortem võib olla väga
aktuaalne. Vt ka Juhan Viiding ja Mati Unt.
ANDREI
HVOSTOV – hakkas eesti (ajaloo)kirjanikuks, avaldas raamatud
“Projektijuht Posse” ja “Võõrad lood”.
Areeni toimetuse rahvuslased loodavad, et Andreil jätkub mehisust leida
endale ka üks ilus eesti nimi. Nagu Mait Metsanurk, Mats Mõtslane
või Olev Remsu.
ANGEL – Eesti homode,
wannabe’de ja vabameelsete beibede esipüüne tähistas
šampanjavahus ja Gerli Padari suurepärase kabareega oma neljandat
aastapäeva.
ARHEOLOOGID – otsisid
Vabaduse väljakult vana head rootsi aega, aga leidsid hoopis tundmatu
Trooja.
BIRGITTA FESTIVAL – annab juba Savonlinna
festivalile silmad ette. Toob Eestisse korralikku ooperilavastust ja edendab
Moskva-Tallinna kultuurisuhteid ilma brežnevliku “rahvaste sõpruse
peo” stiilita nagu viimased Tallinna kultuuripäevad Moskvas.
BOB DYLAN – ütles kontserdijärgsel
kohtumisel Toomas Hendrik Ilvesele “Unista edasi!”. Enne kontserti
nautis Kassisaba puitarhitektuuri.
CINAMON
– tartlaste kobarkino Tasku megakaubanduskeskuses. Taskus saab
süüa ja šopata ning ka kino vaadata varem kui Tallinnas, kus
peab Estonia teatri naabriks kerkiva jabura nimega Solarise kujul oma Cinamoni
veel mõnda aega ootama.
DAVID
VSEVIOV – esimene Eesti vaimumiljonär. Sai Aadu Luukase
missioonipreemia, mis erinevalt muudest vaimutöölistele antavatest
auhindadest toetab ka materiaalselt. Vahest saab temast ka Eesti esimene
kolumnirantjee – see tähendab, isik, kes elab kolumnidega teenitud
kapitali protsentidest. Mis viisakas väljavaade vananevatele
ajakirjanikele!
DEPRESSIIVSED EESTI
VÄIKELINNAD – Vaiko Eplikul keegi teatavasti silma siniseks
ei löönud, kui ta oma suhteliselt samateemalises loos väikeste
linnade mehi lollakateks pidas, ansambel HU?-l ja Hannaliisa Uusmal tuli aga
solvunud kaasmaalaste sappi ja sõimu kannatada.
“DETSEMBRIKUUMUS” – ilus, hoogne ja ilma
pealesuruva paatoseta märulifilm. Teeb siiralt heameelt, et film
tõi laiade massideni seni ainult ajaloolaste kitsale ringile teada olnud
fakti: kui poleks olnud Tõnu Karki, oleks Eestis juba 1924. aastal
kehtestatud kommunistide hirmuvalitsus.
DORIS
KAREVA – seoses juubeliga täitunud kõrge ea
tõttu vallandati töölt UNESCO juures, kuid avaldas uhke
punasekarvalise klassikakogu “Deka”. Vt ka Rumi, hallikarvaline.
EESTI
TÕSIELUFILMID – päästsid tänavu Eesti
filmi au – Mait Laas ja tema “Aja meistrid” Elbert Tuganovist
ja Heino Parsist, samuti “Lotmani aeg”, “Toomiku film”,
“Mängija”, “Aljoša”, “Radikaal”
jpt.
FRANZ FERDINAND – sellenimelise bändi
liikmed ütlesid Areenile, et on kuulanud Arvo Pärdi loomingut
(“väga huvitav värk”), ja esinesid rahvuslikul joomapeol,
andes tänavuse kõige odavama piletiga superstaarikontserdi. Ja
pidutsesid intervjuu teinud Marek Kallini juures, nagu Areeni külgedel
lubatud.
FALL, the – bändi ainuliider
Mark E. Smith ütles Areenile, et tal on Ameerikast kõrini –
“Minu silmad on nüüd pööratud itta –
EESTISSE!!!”. Vist ainuke rock-muusika legend, kelle kontserdile
(Rabarockil) ei tõtanud Toomas Hendrik Ilves.
GAASITORU
– alarmeeriv kollane dekoratiivprojekt Veneetsia
arhitektuuribiennaalil. Vt “Yellow Submarine”.
GABRIELLA FERRI – kes on nimetet daam, ei tea eriti keegi,
kuid Priit Pärna ja Olga Pärna kauaoodatud animafilm “Elu ilma
Gabriella Ferrita” ei muutu selle pärast veel halvemaks.
Vastupidi. Mõni ütleb, et Pärna parim film ever. Vrd
Ornella Mutti.
GUSTAV NAANI NAASMINE – see
juhtus Merle Karusoo lavastatud etenduses “Sigma Tau-C705”
Draamateatris. Edev ja seksilemb akadeemik Rein Oja kehastuses kujunes Eesti
Vabariigi kui maailmapoliitilise mõttetuse suurepäraseks
sõnastajaks. Akadeemiku parimad ideed võiks jälle üle
vaadata ja neist rasketel aegadel lohutust otsida. Kas või teoreemist,
et lahutuste arvu kasv on võrdeline abielu kvaliteedi tõusuga.
HANDO
RUNNEL – tegi 70 aasta juubeliks mõistelise
sõnaraamatu “Väravahingede kriuksumist kuulnud”.
Ühtlasi näitas tee kätte kõigile, kel vaja juubeliks
raamat kokku panna: tuleb kõik vanad kirjatükid üles otsida,
lõikuda, rebida ja kleepida ning uus teos sünnib nagu
nõiaväel. Aga selleks peaks ikka paras pinutäis vanu kobedaid
kirjatükke olema. Nii et õppige Runnelilt, hakake varakult peale ja
tehke usinasti kirjatööd.
HARMOONIA
– kurikuulus kassitapja Teemu Mäki ei ole hea soomlane
mitte sellepärast, et ta oleks pooleestlane, vaid et tema kureeritud
juubelietendus Von Krahli teatris mõjus pangetäie külma veena
pohmelliunes eestlasele.
HELEN SILDNA –
korraldas koos kontsertagentuuriga BDG aastast 2008 kõigi aegade
parima kontsertaasta (Dylan, Reed, Spiritualized, Tricky, Black Dice jne).
Aasta lõpus juhtis võitlust Jänese-maksu vastu.
HARRY EGIPT – kanahakklihamees on tagasi.
Kaheksakümnendate reklaamid erutavad endiselt.
HELJO
MÄND – produktiivseim Eesti kirjanik, tänavu 12
raamatut. Üheksandas elukümnendis keskeltläbi raamat kuus
– väga viisaks tulemus.
HELLAR GRABBI
– viimasel ajal pole naljalt ajakirja, kus ei ilmuks kauaaegse Mana
toimetaja Hellar Grabbi mõni mälestuskirjutis. “Vabariigi
laps” on tema algava mälestussarja esimene köide, mis
räägib idüllilisest lapsepõlvest
Kadrioru ja Oru lossis, enne kui “röövmõrvarid ja
elukutselised ussid”, nagu ütleb Ivan Orav, vabariigi alla
kugistasid. Grabbi on tõsine Vabariigi mees.
HINDREK
MERI – avaldas mälestusteose “Tagasivaateid veerevast
vagunist”, millega lisas uusi fakte Meri-tundmisse. Veel üks
Vabariigi mees.
INBOIL – lubas juba aastal 2007
heteroparaadi. Heterodel vardad vinnas, aga paraadi – ei kusagil!
JAAN
UNDUSK – alustas aastat Mati Undile pühendatud
ambitsioonika draamaga “Boulgakoff”. Margus Kasterpalu lavastuses
Draamateatris osutus ehtunduskilik sõna- ja vaimuküllus täitsa
talutavaks, lausa teatrisündmuseks. Läinud aasta lõpul sai
akadeemikuks, tänavuse lõpul esines tagasihoidlikumalt, sai
kõigest 50.
JUHAN VIIDING REVISITED –
Mari Tarandi kirjutatud mälestusteos “Ajapildi sees”, portree
vennast enfant terrible’ina oli aasta menukamaid raamatuid. “Looja
elu võib õpetada meile rohkemgi kui tema looming,” kirjutas
selle kohta Jaan Kaplinski. Tuleval aastal on loota Rein Ruutsoo
mälestusi, kus ka Viidingust juttu.
JUST,
ajakiri – teeb samme glamuurse kultuuriväljaande suunas. Eriti
neljapäeviti. Neelas alla Muusa toimetuse.
JUUBELIAASTA – domineeris tänavust aastat, aga
lõpp vajus ära, koosnedes vaid teleekraanile repetama
jäänud mõttetust pildijadast “Tuulepealne maa”.
See on ilmekas näide, mis juhtub, kui ignoreeritakse kunsti
põhireeglit: üldist tuleb näidata üksiku kaudu, mitte
pookida igale skemaatilisele tegelasele külge mingi üldine idee
à la “Valgus Koordis”.
Asja mannetust
näitab kõige paremini see, et stsenarist peab Postimehes iga osa
üle seletama. Tõeline kunst ei vaja oma autori poolt
üleseletamist, tõeline kultuur ei vaja advokaate.
“Õnne 13” annab Eesti elust alates 90ndate algusest
tunduvalt ehtsama, kunstipärasema ja propagandasoustita ettekujutuse.
JUUBILARID – Ivan Orav 100, Eesti ja Läti
vabariik 90, Hando Runnel 70, Jaan Ruus, kes keeldus 70aastaseks saamast, Doris
Kareva ja Jaan Undusk 50, Tuna 10. Kõik kõbusad.
JUUDI MUUSEUM Tallinnas – väga
kiiduväärne lisandus sünagoogile ja restoranile Moses.
Aga millal avatakse Iisraeli saatkond Tallinnas? Ja
koššerveinide pood?
JÄNES, LAINE
– sama mis Palmaru, Raivo.
JÜRGEN ROOSTE
– tavaline Eesti idioot ja 21. sajandi armastaja. Selliseid pealkirju
kandsid Jürgeni tänavused luulekogud ja nagu näha, ujub ta
korraga vähemasti kahes noore Eesti mehe meinstriimis. Tõsine
kandidaat tänavusele Riigipreemiale.
KADRI
MÄLK – tegi näitusest musta missa ja ehetest
talismanid. Pärast teda pole ehtekunsti näitused enam endised.
KALEVIPOEG – ei jõudnud ka tänavu
jõuluks koju, s.t Tallinna lahte. Savisaar kutsub küll, aga...
KALEV-MEEDIA – spordi ja seebi lahutamatu
ühendus. Pakub seriaali “Kalevi naised”, mis on heade Eesti
näitlejate allakäigutrepi eelviimane aste.
KOKARAAMATUTE BUUM – pole varsti avaliku elu tegelast,
kes oma söögitegemise oskuse või toiduarmastusega ei esine
ks, rääkimata siis juba ammulahkunud inimeste retseptikogudest
– näiteks Eesti Sõjamuuseumi üllitatud “Maria
Laidoneri kokaraamat”.
KULKA RAHA –
poliitikute räpased käed üritasid tungida kultuurirahva
kõhnadesse kukrutesse, et panna sealt pihta suitsu- ja
viinalõhnased ruletižetoonid.
KULTUURIMARATON – Tammsaare ööpäev Albu vallas,
Mahtra sõja ettelugemine Juurus, igasuvised kultuurirännakud
Naissaarele.
KÕUSAARE KANNATUSED, ka
KÕUSAARE KIUSAMINE – filmi “Magnus”
tegelane andis lavastaja kohtusse ja see keelas filmi näitamise seitsmeks
aastaks. Joosep oskas seletada vaarao naise unenägu, et tulevad seitse
prisket ja siis seitse lahjat aastat, kohus arvas ka, et seitsme aasta
pärast on tark film uuesti üle vaadata. Loodetavasti on Kadri
Kõusaar selle aja peale palju uusi filme teinud. Vt ka “Püha
Tõnu kiusamine”.
KULTUURIKATEL, vt
Linnateater.
LAVAKAD – möllasid suvel Uku Uusbergi
juhatusel Käsmus, talve hakul kursusejuhendaja Hendrik Toompere jr
taktikepi all vanas Heliose kino saalis. Bakalavastust “Kõige
tähtsam” saab kaeda ka jaanuaris. Areeni arvates on seekordne kursus
erakordselt eluterve ja prii vihast ja kibedusest, sestap toimub
päristeatrisse siirdumine neil ehk ka valutumalt.
“LAULUD TÄHTEDEGA” – vähem
esinejaid laval kui “Laululahingus” (vt), aga raha tuleb rohkem.
Võidukad Valdo ja Ines annetasid majanduslanguse tõmbetuules 500
00 krooni sinna, kus seda kõige enam vaja – kohalike
miljonäride lemmikharrastuse tennisespordi järelkasvu heaks.
“LAULULAHING” – koorimuusika naasmine
telemänguna. Kindlasti kantakse UNESCO maailmakultuuri varasalve.
LAURI VAHTRE – aasta isamaaline tegija, riikliku
tähtsusega stsenarist ja rahvapedagoog, Riigikogu halli argipäeva
ilmestav tipporaator, kes ei allu ajakirjanduse väljapressimistele
palgaraha vähendamisel. Gigant igas eluvaldkonnas, bigger than life.
LOU REED – ütles Areenile “Mind ei
huvita, mida kriitikud arvavad!” Kriitik Tõnu Kaalep vastas
pärast Reedi ülesastumist Linnahallis: “Reed on ülbe
mühaka imagole vaatamata alati olnud kuidagi ilmselgelt õrn ja
kaitsetu isiksus, emotsionaalsetele liialdustele kalduv.”
Publiku
hulgas istus ka Toomas Hendrik Ilves.
LENNART MERI
– suurmehe hõbevalge naasmine lennujaama ja raamatuna. Paraku on
lennuajaam pärast Lennu-Taadu nime saamist väga vaikseks
jäänud. Lennart Meri oli kindla peale säravama vaimuga kui
Karlis ja Guntis Ulmanis kokku, aga lennukid lendavad siiski Riiga.
LII UNT – tähtsaim Eesti-India menukirjanik
Aime Hanseni kõrval.
LIINA SIIB –
Kunstiakadeemia uus luud.
LINNATEATER (ja
Kultuurikatel) – mõlema keskuse poolt on palju häid
argumente. Uut saali oma võrratutele lavastustele on Linnateater ammu
oodanud. Kultuurikatel muudaks ühe räämas ja kasutult seisva
piirkonna aktiivseks kultuurikeskuseks. Valik pole lihtne, aga kahjuks pole
meil võimalik mõlemast kirjutada, sest Areeni palgafond on liiga
väike. Kui saaksid valida ühe neist kahest kultuuriobjektist, siis
millise kohta tahaksid lugeda?
LÄTLASED
– Areenis avaldatud ülevaade Eesti kirjanduses levinud hinnangutest
lätlaste
kohta kinnitab, et meil on alati olnud naabrite suhtes
ülbevõitu üleolekutunne. Praegu paistab, et
põhjendatult, sest lätlastel läheb praegu veel natuke
kehvemini kui meil ja latt on läbi nagu Läti raha. Aga lennukid
lendavad endiselt Riia lennujaama ja mitte Tallinna omasse.
MARI
VIHMANDI ooper – vt “Tabamata ime”.
MIHKEL RAUD – avaldas Eesti kõigi aegade
menukaima roppraamatu “Musta pori näkku”. Selgub, et Eesti
rahvas januneb eriliselt seksi, napsi ja rock’n’roll’i.
Mihkel Raua ja tema kamraadide kirglikkust enesehävitamisel arvestades
võib takkajärele raudset riigipiiri tänada, et 80ndate
hedonismiturul veel narkootikume ei pakutud. Selge rock’i-inimeste kao
ärahoid.
MUUSA, ajakiri – uuu, kuhu sa
kadusid, priske sõbrake?
MARGUS LAIDRE
– teeneline diplomaat ja professor Helmut Piirimäe lemmik
tõestas raamatuga “Dorpat 1558–1707”, et ka heas
mõttes traditsiooniline ajalookäsitlus võib olla
kütkestav lugemine nagu seiklusjutt. Näide sellest, kuidas
suursaadiku ametis massiivselt üle jäävat vaba aega võib
ka millelegi mõistlikule kasutada. Vt ka Robert Fripp.
MARIKA VALK – UNESCO ja Vene Teatri uus luud.
MARKO MÄGI – lõi Areeni
külgedel uue arvamusloo sõsaržanri: fekaalpublitsistika.
MATTI MILIUS – rahvusvaheliselt tuntuim Eesti
meesakti modell.
MILAN KUNDERA – kirjaniku
lemmikvanasõna on “Einmal ist Keinmal” – üks kord
pole ühtki korda. Kuidas saab inimest hukka mõista teo eest, mida
ta on teinud vaid korra?! Nüüd on hakatud teda süüdistama
ülesandmise eest, mida ta võib-olla tegi ligi 60 aastat tagasi.
MÄRKAMISAEG – Öölaulupidu tuletas
meelde kahekümne aasta taguseid laulurevolutsioonilisi sündmusi ning
oli tänuväärne üritus. Ja kuna märkamisaja korraldajad
olid lingvistilised geeniused, kes peo nimes esitavad ka Veiko Märkale
küsimuse, siis Märka ka vastab, mis aeg. Kultuuri jaoks on praegu hea
aeg. Kultuuril on ikka hea olla, kui majandus õudusest väriseb. See
on talle inspiratsiooniallikas ja natuke kahjurõõmu tekitaja
ka.
NAISTEKAD – rohke pildimaterjaliga pikitud pikad
intervjuud-pajatused Reet Linna, Katrin Karisma, Kersti Kreismanniga
müüvad, mis mühiseb. Avaliku naistegelase elu on Eesti
kirjanduse menukaim žanr. Tublid ajakirjanikud need Kapstas ja Kilumets, kes
suutsid saabuvat tööpõuda ette näha ning profiili
muutsid. Naistelehe peatoimetaja Marii Karell taipas suisa oma kirjastuse
asutada, et aga rahuldada rahva janu elulookirjanduse järele.
NÕDRAMEELNE – Eesti eurolaul “Leto
Svet” ei olnud siiski piisavalt nõdrameelne, et Euroopas
nimetamisväärset elevust tekitada. Kui Leinatamm oleks klaveri puruks
närinud ja tükid saali loopinud, Peeter Oja mikrofoni alla neelanud
ja jälle välja oksendanud ning Hannes Võrno end ihualasti
kiskunud (Läti 2002. aasta eurolaulu väike edasiarendus), oleksid nad
kindlasti otsekohe kusagile edasi pääsenud. Ehkki kas just
finaali...
ORLAN – “Isver, mida ometi
näidatakse!” (Tsitaat Tallinna Kunstihoone külaliste
raamatust.) Sellest h
oolimata tegi tänavuse kunstihoone külastusrekordi!
QUEEN
– ei öelnud Areenile midagi, sest valisid regiooni
kontsertpaigaks õnneks Riia.
QRATLIK PLAAN
– tänavuse Viljandi folgi vaba ehk rohelise lava
ümberpaigutamisega kaunist rohelisest orust tolmusesse ja kitsasse
kivihoovi lõhkuda ürituse selgroog.
PUNKLAULUPIDU – meelitas
Rakverre ka Toomas Hendrik Ilvese, kes küsis punklaulupeo avasõnas:
“Mis on põhiline?” Rahvas vastas: “Punk on
põhiline!”
Aga siiski – millal korraldatakse
diskotantsupidu?
RAOUL KURVITZ – kirjutas oma versiooni
popkultuurist. Testis peatükke kunagi tudengite peal.
ROBERT FRIPP – Briti kitarrist ja mõtleja, üks
ambient-muusika leiutajaid ja samas oma soolodega King Crimsonis ja mujal
aastakümneid legendaarset traagilist hüsteeriat üles kütnu.
Nägi kaks aastat tagasi Eestis tänu suursaadik Margus Laidre ja
Jazzkaare veenmisele meditatiivselt ilusaid kirikukontserte andes maad, mis
pole veel päriselt amerikaniseerunud ja kus osatakse muusikat kuulata.
Esimene rahvusvaheline rock-staar, kellel on Maarjamaa Risti 4. klass.
“RUJA” – muusikal Vanemuise aias. Üks
imeharvu teatriõnnestumisi, kus laval (ja videos) nähtav oli ehtsam
ja elulisem kui elu ise. Eriti see koht, kus julgeolek Rein Rannapiks
kehastunud Priit Võigemasti peksis. Ei usu, et päris Rannapiga
midagi taolist aset leidis, aga nüüd on see igaveseks
kultuurimällu raiutud.
SOFI OKSANEN
– hea soomlane, sest pooleldi eestlane. Võitis Finlandia
auhinna ja peagi levib tema Eesti vägivaldset ajalugu käsitlev teos
“Puhastus” vähemasti niisama paljudes keeltes kui kunagi
Leberechti “Valgus koordis”. Rahvusvaheliselt võimsam
propagandarelv kui meie välisministeerium.
SM-LAENUD – ametlikult küll SMS-laenud, aga SM on
palju õigem, sest tegu on klassikalise sadisti ja masohhisti
vahekorraga. Pannud kliendi varvastest juusteni kuni 900protsendiliste
intresside ahelatesse, saab esimene teist segamatult pookida. Jama on aga
selles, et paljud masod pole vahekorraga ikka rahul. Ilmselt tuleb
võtteid mitmekesistada. Näiteks laenu saamiseks peab klient
tulistel sütel kõndima, jääkülma vette hüppama,
endal käeluu murdma vms.
SOLVUMINE – uus
sotsiaalse sidususe väljendusviis. Parajalt passiivne ning
põhjamaalase natuurile sobiv kollektiivne protesti vorm. Saab harrastada
ka privaatselt – vaikselt viinapudeli kaela vaadata ja veel
sügavamalt solvuda. Vt ka Harmoonia ja lipu rüvetamine, depressiivsed
Eesti väikelinnad jpm.
SOMAALIA PIRAADID
– vaieldamatult on mererööv üks tulutoovamaid
kultuurivaldkondi.
Täiesti andestamatu, et eestlased, eriti
saarlased, pole oma analoogseid traditsioone taaselustanud. Isegi ainult
50protsendilise omafinantseeringu korral on piraadikunst palju tulusam kui
teater või kirjandus. Ja võiks korraldada ka piraatide laulupidus
id, tegevuskunsti festivale ning rummisummereid. Elu tuleks tagasi meie
mahajäetud rannamaadele!
SOOMLASED –
osutunud korraga Eesti-vaenulikeks, Vene-sõbralikeks ja
sotsialismijanusteks, eriti Hietanen, Bäckman ja Lasila. Sellises
seltskonnas ei jää isegi endisel vaskpoolsel feministil Iivi Massol
muud üle kui muutuda rahvusradikaaliks. Soomlased võiksid
õppida oma klassikutelt: “Ryssä on ryssä. Vaikka sen
voissa paistaisi” (“Venku on venku. Küpseta teda kas
või või sees”; Väinö Linna, “Tuntematon
sotilas”).
ZIMBABWE PIRAADID – täielikud
vastandid Somaalia omadele: malbed, rahulikud, ei kasuta iial vägivalda
ega ületa uudiskünnist. Ja kõik sellepärast, et kuigi
Zimbabwe siseolukord on sama segane kui Somaalias, puudub riigil merepiir.
Üldse on asjad selles mõttes hästi seatud, et paljudel
ebastabiilsetel ja vaestel riikidel (Rwanda, Burundi) pole võimalust
kusagile kaaperdama minna. Kujutage ette, kui ohtlik oleks laevatada
Läänemerel, kui Valgevenel oleks merepiir!
TALLINN
2011 – kaunis tulevikumuusika ja võluvitsake
üheskoos. Või äkki igatsetud Nokia?
TARTU
ÜLIKOOL – kvaliteet kvantiteedi arvelt; rektor Alar Karis
tahab lahti saada üliõpilaskonna taset alla kiskuvast tasulisest
õppest. Õige! Milleks siis on meil EBS ja Mainor?
TOOMAS HENDRIK ILVES – kultuuritegelaste etteheide
Eesti presidendile, nagu oleks ta kultuurkapitali teemadel vaikinud, tekitab
Ilveses vastakaid arvamusi.
Suur oli kultuuritegelaste
hämmeldus presidendi ükskõikse suhtumise üle, kui
kultuurkapitalile eraldatavat rahasummat kolmandiku võrra
vähendati, samas kui Gruusia küsimustes on ta häälekalt
sõna võtnud. See on tingitud sellest, et kultuurkapitali kestva
tragöödia taustal kõlas vähemalt sama valjult ja
kõnekalt presidendi vaikimine.
On see siis sellisena
tõesti nii kauge ja võõras sündmus, et meie riigijuhi
närvi ei puuduta?
TRICKY – ütles
Areenile, et on andnud karjääri parima kontserdi ilma igasuguse
marihuaanauimata. Tallinna publik ulatas Trickyle marihuaanapläru
imiteeriva tõrviku, millega veheldes andis ta paljude kohaleviibinute
jaoks parima elus nähtud kontserdi.
TUNA
– tähtsaim Eesti ajalooajakiri, sai 10aastaseks. Rahvuslik
ja parajalt rahvalik.
Paranoiast ja skisoanalüüsist
vaba.
“TUULEPEALNE MAA” – vt
Juubeliaasta.
“TÕEHETK” - Eesti
telemeedia viimane karje!
UNT TULEB! – suvel peeti Tallinnas
Undi-konverentsi, sügisel vallutas Tartu Mati Undi igavese naasmise
festival “Unt tuleb”, kus Undi vaim möllas Botaanikaaias ja
luuras Pärmivabrikus. Hakkasid ilmuma Undi “Kogutud teosed”,
aasta lõpul tulid “Undijutud”, pealtnägijate lood
Undist. Undist ei pääse.
VABADUSE
AUK – arheoloogiline auk Vabaduse platsil, mille serval
“erekteerub” (B. Pilvre) ristiga Tšehhi klaasist sammas. Vt
ka Tšehhi põrgu ja böömi kristall.
VAHINGU LAHKUMINE – psühhedeelne suurmees, Eesti
Spiel’i isa, lahkus teispoolsusse. Elab edasi oma päevikutes, j
uttudes, teatrilavadel ja meie unenägudes. Vt Sigmund Freud.
“Unenägude seletaja”.
VENELASTE OMA
TELEKANAL – Urve Palo silmatera, mis saadeti lõpuks
lastekanalisse ETV 2.
Ega Leopold ja Buratiino halvad naabrid ole.
Ehk tuleb ka Potsataja kampa.
Von Krahli teater
– sai aasta lõpus migratsiooniameti ametnikult teada, et ei olegi
etendusasutus, kuna neil puudub loomenõukogu ja kunstiline juht.
“Elu pärast kapitalismi” loengusari sai sellegipoolest peetud
ning lavale lasti nii Siberi Jeesus kui ka Noam Chomsky.
ÕUDNE
lugu NO99 teatri “MacBethiga”, mis Jaan Toominga
muljetavaldavas lavastuses kiiresti lavale jõudis, aga veel kiiremini
sealt kadus. “Selle näidendi” (inglased kardavad õiget
pealkirja kasutada) needus jätkub. Ainult ooperid trotsivad julgelt seda
pealkirjaneedust:
Verdi “Macbethi” ja
Šostakovitši “Mtšenski maakonna leedi
Macbethi” lavastused jätkuvad maailmas suure hooga.
ÖÖLAULUPIDU - vaata Märkamisaeg.
ÜLIKÕVA – pärast aastakümneid kestnud
tööd valmis ajalooline ülevaade “Eesti kirjandus paguluses
XX sajandil”. Esitlusel kõneles ka viimane Eesti pagulaskirjanik
T. H. Ilves.
X-BAAR – Baltimaade vanim tegutsev homobaar sai juba
10aastaseks! Kõik on seal tantsinud, välja arvatud Imre
Sooäär ja Maret Maripuu.
YOUTUBE
– sureb viimasena (Areeni vanasõna viitab tõsiasjale, et
tegu on kõige armastatuma rubriigiga, mis elab edasi ka
säästuaegadel).