Ajaloomuuseumi märgid.
A

AJALOOMUUSEUM
– näitab oma uue väljapanekuga Maarjamäel, et isegi Eesti Vabariigi ajalugu on võimalik moodsalt, vingelt ja põnevalt käsitleda. Mitte metsavenna punker, vaid teadmiste labürint.


ALEKSANDR SOLŽENITSÕN strong> – 20. sajandi inimkonna ajaloo suurimate kuritegude suurim paljastaja lahkus igavikku. Eestil oli oluline roll temast mõistliku inimese tegemisel, kuigi ega ta lõpuni mõistlikuks jäänud.

ALEKSIUS II VÄLJAKU loomine Tallinna käib nagu vene muinasjutus “havi käsul...”. Aga Lennart Meri nime andmine lennujaamale käib nagu eesti kõnekäänus “kaua tehtud, kaunikene”.

ANDO KESKKÜLA – tegi maalijana comeback’i, tõestades, et sõnum post mortem võib olla väga aktuaalne. Vt ka Juhan Viiding ja Mati Unt.

ANDREI HVOSTOV – hakkas eesti (ajaloo)kirjanikuks, avaldas raamatud “Projektijuht Posse” ja “Võõrad lood”. Areeni toimetuse rahvuslased loodavad, et Andreil jätkub mehisust leida endale ka üks ilus eesti nimi. Nagu Mait Metsanurk, Mats Mõtslane või Olev Remsu.

ANGEL – Eesti homode, wannabe’de ja vabameelsete beibede esipüüne tähistas šampanjavahus ja Gerli Padari suurepärase kabareega oma neljandat aastapäeva.

ARHEOLOOGID – otsisid Vabaduse väljakult vana head rootsi aega, aga leidsid hoopis tundmatu Trooja.

B

BIRGITTA FESTIVAL
– annab juba Savonlinna festivalile silmad ette. Toob Eestisse korralikku ooperilavastust ja edendab Moskva-Tallinna kultuurisuhteid ilma brežnevliku “rahvaste sõpruse peo” stiilita nagu viimased Tallinna kultuuripäevad Moskvas.

BOB DYLAN – ütles kontserdijärgsel kohtumisel Toomas Hendrik Ilvesele “Unista edasi!”. Enne kontserti nautis Kassisaba puitarhitektuuri.

C

CINAMON
– tartlaste kobarkino Tasku megakaubanduskeskuses. Taskus saab süüa ja šopata ning ka kino vaadata varem kui Tallinnas, kus peab Estonia teatri naabriks kerkiva jabura nimega Solarise kujul oma Cinamoni veel mõnda aega ootama.

D

DAVID VSEVIOV
– esimene Eesti vaimumiljonär. Sai Aadu Luukase missioonipreemia, mis erinevalt muudest vaimutöölistele antavatest auhindadest toetab ka materiaalselt. Vahest saab temast ka Eesti esimene kolumnirantjee – see tähendab, isik, kes elab kolumnidega teenitud kapitali protsentidest. Mis viisakas väljavaade vananevatele ajakirjanikele!

DEPRESSIIVSED EESTI VÄIKELINNAD – Vaiko Eplikul keegi teatavasti silma siniseks ei löönud, kui ta oma suhteliselt samateemalises loos väikeste linnade mehi lollakateks pidas, ansambel HU?-l ja Hannaliisa Uusmal tuli aga solvunud kaasmaalaste sappi ja sõimu kannatada.

“DETSEMBRIKUUMUS” – ilus, hoogne ja ilma pealesuruva paatoseta märulifilm. Teeb siiralt heameelt, et film tõi laiade massideni seni ainult ajaloolaste kitsale ringile teada olnud fakti: kui poleks olnud Tõnu Karki, oleks Eestis juba 1924. aastal kehtestatud kommunistide hirmuvalitsus.

DORIS KAREVA – seoses juubeliga täitunud kõrge ea tõttu vallandati töölt UNESCO juures, kuid avaldas uhke punasekarvalise klassikakogu “Deka”. Vt ka Rumi, hallikarvaline.

E

EESTI TÕSIELUFILMID
– päästsid tänavu Eesti filmi au – Mait Laas ja tema “Aja meistrid” Elbert Tuganovist ja Heino Parsist, samuti “Lotmani aeg”, “Toomiku film”, “Mängija”, “Aljoša”, “Radikaal” jpt.

F

FRANZ FERDINAND
– sellenimelise bändi liikmed ütlesid Areenile, et on kuulanud Arvo Pärdi loomingut (“väga huvitav värk”), ja esinesid rahvuslikul joomapeol, andes tänavuse kõige odavama piletiga superstaarikontserdi. Ja pidutsesid intervjuu teinud Marek Kallini juures, nagu Areeni külgedel lubatud.

FALL, the – bändi ainuliider Mark E. Smith ütles Areenile, et tal on Ameerikast kõrini – “Minu silmad on nüüd pööratud itta – EESTISSE!!!”. Vist ainuke rock-muusika legend, kelle kontserdile (Rabarockil) ei tõtanud Toomas Hendrik Ilves.

G

GAASITORU
– alarmeeriv kollane dekoratiivprojekt Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Vt “Yellow Submarine”.

GABRIELLA FERRI
– kes on nimetet daam, ei tea eriti keegi, kuid Priit Pärna ja Olga Pärna kauaoodatud animafilm “Elu ilma Gabriella Ferrita” ei muutu selle pärast veel halvemaks.

Vastupidi. Mõni ütleb, et Pärna parim film ever.  Vrd Ornella Mutti.

GUSTAV NAANI NAASMINE – see juhtus Merle Karusoo lavastatud etenduses “Sigma Tau-C705” Draamateatris. Edev ja seksilemb akadeemik Rein Oja kehastuses kujunes Eesti Vabariigi kui maailmapoliitilise mõttetuse suurepäraseks sõnastajaks. Akadeemiku parimad ideed võiks jälle üle vaadata ja neist rasketel aegadel lohutust otsida. Kas või teoreemist, et lahutuste arvu kasv on võrdeline abielu kvaliteedi tõusuga.

H

HANDO RUNNEL
– tegi 70 aasta juubeliks mõistelise sõnaraamatu “Väravahingede kriuksumist kuulnud”. Ühtlasi näitas tee kätte kõigile, kel vaja juubeliks raamat kokku panna: tuleb kõik vanad kirjatükid üles otsida, lõikuda, rebida ja kleepida ning uus teos sünnib nagu nõiaväel. Aga selleks peaks ikka paras pinutäis vanu kobedaid kirjatükke olema. Nii et õppige Runnelilt, hakake varakult peale ja tehke usinasti kirjatööd.

HARMOONIA
– kurikuulus kassitapja Teemu Mäki ei ole hea soomlane mitte sellepärast, et ta oleks pooleestlane, vaid et tema kureeritud juubelietendus Von Krahli teatris mõjus pangetäie külma veena pohmelliunes eestlasele.

HELEN SILDNA – korraldas koos kontsert­agentuuriga BDG aastast 2008 kõigi aegade parima kontsertaasta (Dylan, Reed, Spiritualized, Tricky, Black Dice jne). Aasta lõpus juhtis võitlust Jänese-maksu vastu.

HARRY EGIPT – kanahakklihamees on tagasi. Kaheksakümnendate reklaamid erutavad endiselt.

HELJO MÄND – produktiivseim Eesti kirjanik, tänavu 12 raamatut. Üheksandas elukümnendis keskeltläbi raamat kuus – väga viisaks tulemus.

HELLAR GRABBI – viimasel ajal pole naljalt ajakirja, kus ei ilmuks kauaaegse Mana toimetaja Hellar Grabbi mõni mälestuskirjutis. “Vabariigi laps” on tema algava mälestussarja esimene köide, mis räägib idüllilisest lapsepõlvest Kadrioru ja Oru lossis, enne kui “röövmõrvarid ja elukutselised ussid”, nagu ütleb Ivan Orav, vabariigi alla kugistasid. Grabbi on tõsine Vabariigi mees.

HINDREK MERI
– avaldas mälestusteose “Tagasivaateid veerevast vagunist”, millega lisas uusi fakte Meri-tundmisse. Veel üks Vabariigi mees.

I

INBOIL
– lubas juba aastal 2007 heteroparaadi. Heterodel vardad vinnas, aga paraadi – ei kusagil!

J

JAAN UNDUSK
– alustas aastat Mati Undile pühendatud ambitsioonika draamaga “Boulgakoff”. Margus Kasterpalu lavastuses Draamateatris osutus ehtunduskilik sõna- ja vaimuküllus täitsa talutavaks, lausa teatrisündmuseks. Läinud aasta lõpul sai akadeemikuks, tänavuse lõpul esines tagasihoidlikumalt, sai kõigest 50.

JUHAN VIIDING REVISITED – Mari Tarandi kirjutatud mälestusteos “Ajapildi sees”, portree vennast enfant terrible’ina oli aasta menukamaid raamatuid. “Looja elu võib õpetada meile rohkemgi kui tema looming,” kirjutas selle kohta Jaan Kaplinski. Tuleval aastal on loota Rein Ruutsoo mälestusi, kus ka Viidingust juttu.

JUST, ajakiri – teeb samme glamuurse kultuuriväljaande suunas. Eriti neljapäeviti. Neelas alla Muusa toimetuse.

JUUBELIAASTA – domineeris tänavust aastat, aga lõpp vajus ära, koosnedes vaid teleekraanile repetama jäänud mõttetust pildijadast “Tuulepealne maa”. See on ilmekas näide, mis juhtub, kui ignoreeritakse kunsti põhireeglit: üldist tuleb näidata üksiku kaudu, mitte pookida igale skemaatilisele tegelasele külge mingi üldine idee à la “Valgus Koordis”.

Asja mannetust näitab kõige paremini see, et stsenarist peab Postimehes iga osa üle seletama. Tõeline kunst ei vaja oma autori poolt üleseletamist, tõeline kultuur ei vaja advokaate.

“Õnne 13” annab Eesti elust alates 90ndate algusest tunduvalt ehtsama, kunstipärasema ja propagandasoustita ettekujutuse.

JUUBILARID – Ivan Orav 100, Eesti ja Läti vabariik 90, Hando Runnel 70, Jaan Ruus, kes keeldus 70aastaseks saamast, Doris Kareva ja Jaan Undusk 50, Tuna 10. Kõik kõbusad.

JUUDI MUUSEUM Tallinnas – väga kiiduväärne lisandus sünagoogile ja restoranile Moses.

Aga millal avatakse Iisraeli saatkond Tallinnas? Ja koššerveinide pood?

JÄNES, LAINE – sama mis Palmaru, Raivo.

JÜRGEN ROOSTE – tavaline Eesti idioot ja 21. sajandi armastaja. Selliseid pealkirju kandsid Jürgeni tänavused luulekogud ja nagu näha, ujub ta korraga vähemasti kahes noore Eesti mehe meinstriimis. Tõsine kandidaat tänavusele Riigipreemiale.

K

KADRI MÄLK
– tegi näitusest musta missa ja ehetest talismanid. Pärast teda pole ehtekunsti näitused enam endised.

KALEVIPOEG – ei jõudnud ka tänavu jõuluks koju, s.t Tallinna lahte. Savisaar kutsub küll, aga...

KALEV-MEEDIA – spordi ja seebi lahutamatu ühendus. Pakub seriaali “Kalevi naised”, mis on heade Eesti näitlejate allakäigutrepi eelviimane aste.

KOKARAAMATUTE BUUM – pole varsti avaliku elu tegelast, kes oma söögitegemise oskuse või toiduarmastusega ei esine ks, rääkimata siis juba ammulahkunud inimeste retseptikogudest – näiteks Eesti Sõjamuuseumi üllitatud “Maria Laidoneri kokaraamat”.

KULKA RAHA
– poliitikute räpased käed üritasid tungida kultuurirahva kõhnadesse kukrutesse, et panna sealt pihta suitsu- ja viinalõhnased ruletižetoonid.

KULTUURIMARATON
– Tammsaare ööpäev Albu vallas, Mahtra sõja ettelugemine Juurus, igasuvised kultuurirännakud Naissaarele.

KÕUSAARE KANNATUSED, ka KÕUSAARE KIUSAMINE – filmi “Magnus” tegelane andis lavastaja kohtusse ja see keelas filmi näitamise seitsmeks aastaks. Joosep oskas seletada vaarao naise unenägu, et tulevad seitse prisket ja siis seitse lahjat aastat, kohus arvas ka, et seitsme aasta pärast on tark film uuesti üle vaadata. Loodetavasti on Kadri Kõusaar selle aja peale palju uusi filme teinud. Vt ka “Püha Tõnu kiusamine”.

KULTUURIKATEL, vt Linnateater.

L

LAVAKAD
– möllasid suvel Uku Uusbergi juhatusel Käsmus, talve hakul kursusejuhendaja Hendrik Toompere jr taktikepi all vanas Heliose kino saalis. Bakalavastust “Kõige tähtsam” saab kaeda ka jaanuaris. Areeni arvates on seekordne kursus erakordselt eluterve ja prii vihast ja kibedusest, sestap toimub päristeatrisse siirdumine neil ehk ka valutumalt.

“LAULUD TÄHTEDEGA” – vähem esinejaid laval kui “Laululahingus” (vt), aga raha tuleb rohkem. Võidukad Valdo ja Ines annetasid majanduslanguse tõmbetuules 500 00 krooni sinna, kus seda kõige enam vaja – kohalike miljonäride lemmikharrastuse tennisespordi järelkasvu heaks.

“LAULULAHING” – koorimuusika naasmine telemänguna. Kindlasti kantakse UNESCO maailmakultuuri varasalve.

LAURI VAHTRE – aasta isamaaline tegija, riikliku tähtsusega stsenarist ja rahvapedagoog, Riigikogu halli argipäeva ilmestav tipporaator, kes ei allu ajakirjanduse väljapressimistele palgaraha vähendamisel. Gigant igas eluvaldkonnas, bigger than life.

LOU REED – ütles Areenile “Mind ei huvita, mida kriitikud arvavad!” Kriitik Tõnu Kaalep vastas pärast Reedi ülesastumist Linnahallis: “Reed on ülbe mühaka imagole vaatamata alati olnud kuidagi ilmselgelt õrn ja kaitsetu isiksus, emotsionaalsetele liialdustele kalduv.”
Publiku hulgas istus ka Toomas Hendrik Ilves.

LENNART MERI
– suurmehe hõbevalge naasmine lennujaama ja raamatuna. Paraku on lennuajaam pärast Lennu-Taadu nime saamist väga vaikseks jäänud. Lennart Meri oli kindla peale säravama vaimuga kui Karlis ja Guntis Ulmanis kokku, aga lennukid lendavad siiski Riiga.

LII UNT
– tähtsaim Eesti-India menukirjanik Aime Hanseni kõrval.

LIINA SIIB
– Kunstiakadeemia uus luud.

LINNATEATER (ja Kultuurikatel) – mõlema keskuse poolt on palju häid argumente. Uut saali oma võrratutele lavastustele on Linnateater ammu oodanud. Kultuurikatel muudaks ühe räämas ja kasutult seisva piirkonna aktiivseks kultuurikeskuseks. Valik pole lihtne, aga kahjuks pole meil võimalik mõlemast kirjutada, sest Areeni palgafond on liiga väike. Kui saaksid valida ühe neist kahest kultuuriobjektist, siis millise kohta tahaksid lugeda?

LÄTLASED
– Areenis avaldatud ülevaade Eesti kirjanduses levinud hinnangutest lätlaste kohta kinnitab, et meil on alati olnud naabrite suh­tes ülbevõitu üleolekutunne. Praegu paistab, et põhjendatult, sest lätlastel läheb praegu veel natuke kehvemini kui meil ja latt on läbi nagu Läti raha. Aga lennukid lendavad endiselt Riia lennujaama ja mitte Tallinna omasse.

M

MARI VIHMANDI
ooper – vt “Tabamata ime”.

MIHKEL RAUD – avaldas Eesti kõigi aegade menukaima roppraamatu “Musta pori näkku”. Selgub, et Eesti rahvas januneb eriliselt seksi, napsi ja rock’n’roll’i. Mihkel Raua ja tema kamraadide kirglikkust enesehävitamisel arvestades võib takkajärele raudset riigipiiri tänada, et 80ndate hedonismiturul veel narkootikume ei pakutud. Selge rock’i-inimeste kao ärahoid.

MUUSA
, ajakiri – uuu, kuhu sa kadusid, priske sõbrake?

MARGUS LAIDRE – teeneline diplomaat ja professor Helmut Piirimäe lemmik tõestas raamatuga “Dorpat 1558–1707”, et ka heas mõttes traditsiooniline ajalookäsitlus võib olla kütkestav lugemine nagu seiklusjutt. Näide sellest, kuidas suursaadiku ametis massiivselt üle jäävat vaba aega võib ka millelegi mõistlikule kasutada. Vt ka Robert Fripp.

MARIKA VALK – UNESCO ja Vene Teatri uus luud.

MARKO MÄGI
– lõi Areeni külgedel uue arvamusloo sõsaržanri: fekaalpublitsistika.

MATTI MILIUS
– rahvusvaheliselt tuntuim Eesti meesakti modell.

MILAN KUNDERA
– kirjaniku lemmikvanasõna on “Einmal ist Keinmal” – üks kord pole ühtki korda. Kuidas saab inimest hukka mõista teo eest, mida ta on teinud vaid korra?! Nüüd on hakatud teda süüdistama ülesandmise eest, mida ta võib-olla tegi ligi 60 aastat tagasi.

MÄRKAMISAEG
– Öölaulupidu tuletas meelde kahekümne aasta taguseid laulurevolutsioonilisi sündmusi ning oli tänuväärne üritus. Ja kuna märkamisaja korraldajad olid lingvistilised geeniused, kes peo nimes esitavad ka Veiko Märkale küsimuse, siis Märka ka vastab, mis aeg. Kultuuri jaoks on praegu hea aeg. Kultuuril on ikka hea olla, kui majandus õudusest väriseb. See on talle inspiratsiooniallikas ja natuke kahjurõõmu tekitaja ka.

N

NAISTEKAD
– rohke pildimaterjaliga pikitud pikad intervjuud-pajatused Reet Linna, Kat­rin Karisma, Kersti Kreismanniga müüvad, mis mühiseb. Avaliku naistegelase elu on Eesti kirjanduse menukaim žanr. Tublid ajakirjanikud need Kapstas ja Kilumets, kes suutsid saabuvat tööpõuda ette näha ning profiili muutsid. Naistelehe peatoimetaja Marii Karell taipas suisa oma kirjastuse asutada, et aga rahuldada rahva janu elulookirjanduse järele.

NÕDRAMEELNE
– Eesti eurolaul “Leto Svet” ei olnud siiski piisavalt nõdrameelne, et Euroopas nimetamisväärset elevust tekitada. Kui Leinatamm oleks klaveri puruks närinud ja tükid saali loopinud, Peeter Oja mikrofoni alla neelanud ja jälle välja oksendanud ning Hannes Võrno end ihualasti kiskunud (Läti 2002. aasta eurolaulu väike edasiarendus), oleksid nad kindlasti otsekohe kusagile edasi pääsenud. Ehkki kas just finaali...

O

ORLAN
– “Isver, mida ometi näidatakse!” (Tsitaat Tallinna Kunstihoone külaliste raamatust.) Sellest h oolimata tegi tänavuse kunstihoone külastusrekordi!

Q

QUEEN
– ei öelnud Areenile midagi, sest valisid regiooni kontsertpaigaks õnneks Riia.

QRATLIK PLAAN
– tänavuse Viljandi folgi vaba ehk rohelise lava ümberpaigutamisega kaunist rohelisest orust tolmusesse ja kitsasse kivihoovi lõhkuda ürituse selgroog.

P

PRIIT PULLERITS  – heitles endiselt vanade vaenlastega – Eesti naisi noolivate välismaa meestega, homodega, poliitkorrektsuse diktatuuriga – ning uskus, et Eestile on parem kahvanäoline Ameerika president kui neeger. Paraku jäi igas asjas alla, sealhulgas rulluisurajal Evelin Ilvesele.

PUNKLAULUPIDU
– meelitas Rakverre ka Toomas Hendrik Ilvese, kes küsis punklaulupeo avasõnas: “Mis on põhiline?” Rahvas vastas: “Punk on põhiline!”
Aga siiski – millal korraldatakse diskotantsupidu?

R

RAOUL KURVITZ
– kirjutas oma versiooni popkultuurist. Testis peatükke kunagi tudengite peal.

ROBERT FRIPP
– Briti kitarrist ja mõtleja, üks ambient-muusika leiutajaid ja samas oma soolodega King Crimsonis ja mujal aastakümneid legendaarset traagilist hüsteeriat üles kütnu. Nägi kaks aastat tagasi Eestis tänu suursaadik Margus Laidre ja Jazzkaare veenmisele meditatiivselt ilusaid kirikukontserte andes maad, mis pole veel päriselt amerikaniseerunud ja kus osatakse muusikat kuulata. Esimene rahvusvaheline rock-staar, kellel on Maarjamaa Risti 4. klass.

“RUJA” – muusikal Vanemuise aias. Üks imeharvu teatriõnnestumisi, kus laval (ja videos) nähtav oli ehtsam ja elulisem kui elu ise. Eriti see koht, kus julgeolek Rein Rannapiks kehastunud Priit Võigemasti peksis. Ei usu, et päris Rannapiga midagi taolist aset leidis, aga nüüd on see igaveseks kultuurimällu raiutud.

S

SOFI OKSANEN
– hea soomlane, sest pooleldi eestlane. Võitis Finlandia auhinna ja peagi levib tema Eesti vägivaldset ajalugu käsitlev teos “Puhastus” vähemasti niisama paljudes keeltes kui kunagi Leberechti “Valgus koordis”. Rahvusvaheliselt võimsam propaganda­relv kui meie välisministeerium.

SM-LAENUD – ametlikult küll SMS-laenud, aga SM on palju õigem, sest tegu on klassikalise sadisti ja masohhisti vahekorraga. Pannud kliendi varvastest juusteni kuni 900protsendiliste intresside ahelatesse, saab esimene teist segamatult pookida. Jama on aga selles, et paljud masod pole vahekorraga ikka rahul. Ilmselt tuleb võtteid mitmekesistada. Näiteks laenu saamiseks peab klient tulistel sütel kõndima, jääkülma vette hüppama, endal käeluu murdma vms.

SOLVUMINE
– uus sotsiaalse sidususe väljendusviis. Parajalt passiivne ning põhjamaalase natuurile sobiv kollektiivne protesti vorm. Saab harrastada ka privaatselt – vaikselt viinapudeli kaela vaadata ja veel sügavamalt solvuda. Vt ka Harmoonia ja lipu rüvetamine, depressiivsed Eesti väikelinnad jpm.

SOMAALIA PIRAADID – vaieldamatult on mererööv üks tulutoovamaid kultuurivaldkondi.

Täiesti andestamatu, et eestlased, eriti saarlased, pole oma analoogseid traditsioone taaselustanud. Isegi ainult 50protsendilise omafinantseeringu korral on piraadikunst palju tulusam kui teater või kirjandus. Ja võiks korraldada ka piraatide laulupidus id, tegevuskunsti festivale ning rummisummereid. Elu tuleks tagasi meie mahajäetud rannamaadele!

SOOMLASED – osutunud korraga Eesti-vaenulikeks, Vene-sõbralikeks ja sotsialismijanusteks, eriti Hietanen, Bäckman ja Lasila. Sellises seltskonnas ei jää isegi endisel vaskpoolsel feministil Iivi Massol muud üle kui muutuda rahvusradikaaliks. Soomlased võiksid õppida oma klassikutelt: “Ryssä on ryssä. Vaikka sen voissa paistaisi” (“Venku on venku. Küpseta teda kas või või sees”; Väinö Linna, “Tuntematon sotilas”).

Z

ZIMBABWE PIRAADID
– täielikud vastandid Somaalia omadele: malbed, rahulikud, ei kasuta iial vägivalda ega ületa uudiskünnist. Ja kõik sellepärast, et kuigi Zimbabwe siseolukord on sama segane kui Somaalias, puudub riigil merepiir. Üldse on asjad selles mõttes hästi seatud, et paljudel ebastabiilsetel ja vaestel riikidel (Rwanda, Burundi) pole võimalust kusagile kaaperdama minna. Kujutage ette, kui ohtlik oleks laevatada Läänemerel, kui Valgevenel oleks merepiir!

T

TALLINN 2011
– kaunis tulevikumuusika ja võluvitsake üheskoos. Või äkki igatsetud Nokia?

TARTU ÜLIKOOL – kvaliteet kvantiteedi arvelt; rektor Alar Karis tahab lahti saada üliõpilaskonna taset alla kiskuvast tasulisest õppest. Õige! Milleks siis on meil EBS ja Mainor?

TOOMAS HENDRIK ILVES – kultuuritegelaste etteheide Eesti presidendile, nagu oleks ta kultuurkapitali teemadel vaikinud, tekitab Ilveses vastakaid arvamusi.

Suur oli kultuuritegelaste hämmeldus presidendi ükskõikse suhtumise üle, kui kultuurkapitalile eraldatavat rahasummat kolmandiku võrra vähendati, samas kui Gruusia küsimustes on ta häälekalt sõna võtnud. See on tingitud sellest, et kultuurkapitali kestva tragöödia taustal kõlas vähemalt sama valjult ja kõnekalt presidendi vaikimine.

On see siis sellisena tõesti nii kauge ja võõras sündmus, et meie riigijuhi närvi ei puuduta?

TRICKY – ütles Areenile, et on andnud karjääri parima kontserdi ilma igasuguse marihuaanauimata. Tallinna publik ulatas Trickyle marihuaanapläru imiteeriva tõrviku, millega veheldes andis ta paljude kohaleviibinute jaoks parima elus nähtud kontserdi.

TUNA – tähtsaim Eesti ajalooajakiri, sai 10aastaseks. Rahvuslik ja parajalt rahvalik.

Paranoiast ja skisoanalüüsist vaba.

“TUULEPEALNE MAA” – vt Juubeliaasta.

“TÕEHETK” - Eesti telemeedia viimane karje!

U

UNT TULEB!
– suvel peeti Tallinnas Undi-konverentsi, sügisel vallutas Tartu Mati Undi igavese naasmise festival “Unt tuleb”, kus Undi vaim möllas Botaanikaaias ja luuras Pärmivabrikus. Hakkasid ilmuma Undi “Kogutud teosed”, aasta lõpul tulid “Undijutud”, pealtnägijate lood Undist. Undist ei pääse.

V

VABADUSE AUK
– arheoloogiline auk Vabaduse platsil, mille serval “erekteerub” (B. Pilvre) ristiga Tšehhi klaasist sammas. Vt ka Tšehhi põrgu ja böömi kristall.

VAHINGU LAHKUMINE – psühhedeelne suurmees, Eesti Spiel’i isa, lahkus teispoolsusse. Elab edasi oma päevikutes, j uttudes, teatrilavadel ja meie unenägudes. Vt Sigmund Freud. “Unenägude seletaja”.

VENELASTE OMA TELEKANAL – Urve Palo silmatera, mis saadeti lõpuks lastekanalisse ETV 2.

Ega Leopold ja Buratiino halvad naabrid ole. Ehk tuleb ka Potsataja kampa.

Von Krahli teater – sai aasta lõpus migratsiooniameti ametnikult teada, et ei olegi etendusasutus, kuna neil puudub loomenõukogu ja kunstiline juht. “Elu pärast kapitalismi” loengusari sai sellegipoolest peetud ning lavale lasti nii Siberi Jeesus kui ka Noam Chomsky.

Õ

ÕUDNE
lugu NO99 teatri “MacBethiga”, mis Jaan Toominga muljetavaldavas lavastuses kiiresti lavale jõudis, aga veel kiiremini sealt kadus. “Selle näidendi” (inglased kardavad õiget pealkirja kasutada) needus jätkub. Ainult ooperid trotsivad julgelt seda pealkirjaneedust:

Verdi “Macbethi” ja Šostakovitši “­Mtšenski maakonna leedi Macbethi” lavastused jätkuvad maailmas suure hooga.

Ä
ÄRAPANIJA – rikka mehe “Leto svet”.

Ö

ÖÖLAULUPIDU
- vaata Märkamisaeg.

Ü

ÜLIKÕVA
– pärast aastakümneid kestnud tööd valmis ajalooline ülevaade “Eesti kirjandus paguluses XX sajandil”. Esitlusel kõneles ka viimane Eesti pagulaskirjanik T. H. Ilves.
X

X-BAAR
– Baltimaade vanim tegutsev homobaar sai juba 10aastaseks! Kõik on seal tantsinud, välja arvatud Imre Sooäär ja Maret Maripuu.
Y

YOUTUBE
– sureb viimasena (Areeni vanasõna viitab tõsiasjale, et tegu on kõige armastatuma rubriigiga, mis elab edasi ka säästuaegadel).