Areeni Aasta Albumid 2007

Areeni muusikakriitikud selgitasid aasta 2007 parimatest heliplaatidest 20 parimat.

1. Vaiko Eplik ja Eliit
“2: Aastaajad”
(Mortimer Snerd)
Areen ütles: Paneme nüüd “1” kõrvale “2” ja kuuleme, et kuigi lennukalt mänguline, on “2” tuntavalt sünkjam ja tõsisem asi. Stilistiliselt alalhoidlikum, loometeosena kompaktsem, üllatusevabam, sest oleme Epliku puhta looduslikku talendiga juba kursis, kuid võrdselt kuninglik muusiku jalajälg kodumaisesse popmuusikasse. [–] “2 – Aastaajad” on vaimustav, uhke, enesekindel, leidlik ja terviklik, aga laiahaardeline teos. Sedavõrd isikupärane ja inspireeriv album, millest tahaks kirjutada raamatu, mitte kuidagi 2000 tähemärgi sisse mahtuva retsensiooni.
(Nädala album 24. mai)
 
2. LCD Soundsystem
“Sound of Silver”
(DFA/EMI)
Areen ütles: Siin on kõik, mida vaja. Peale, südamele ja puusadele. Hüpnootilist, täpselt paraja ­BPMiga biiti, vinguvaid kitarre, kolisevaid trumme, tapvaid laulumeloodiaid, akrobaatilist lüürikat, elektrot, tehnot, päris-diskot, futut, funk’i, souli, indit, punki ja jumal teab, mida veel. James Murphy – multiinstrumentalist, LCD Soundsystemi hing, New Yorgi ühe karmima plaadikoguga visionäär ja mees, kes laulab nii, nagu oleks tegemist kahe Davidi sohilapsega (Bowie ja Byrne) – valdab eklektikat nagu oma viit sõrme.
(Nädala album 22. märts)
 
3. Arcade Fire
“Neon Bible”
(Merge/Mercury)
Areen ütles: Arcade Fire lindistas plaadi tühjaks jäetud kirikus ja ninamees Win Butler ei katkesta vist korrakski kantslist manitsevat jutlust ning seda suurem on üllatus – ja geniaalsem kogu Arcade Fire –, et nende muusika kostab kuidagi väga juubeldavana. Pühitsevana, hõiskavana. Nad oleks kui rõkkavaim bänd kõige suuremal liikuval laval mõnel öisel riituskarnevalil. Ning ma ei mõtle ainult puhast orkestreeritud hüper-ekstaasi, see lokkav elurõõm ja elu pühitsus on ka Arcade Fire unelauludes lastele, massiivse oreli otsas sõitmisel ja poptimistlikes plika-indie vilksatustes. Eks nende pillid ole ka mornimate nägudega, kuid siit peamiselt ja pigem meeldejääv juubeldus on võhmalevõttev. (Nädala album 29. märts)
 
4. M.I.A
“Kala”
(XL)
Areen ütles: M.I.A. on kui hektiliselt toimetatud ja närvilise videomontaažina kokku monteeritud Kolmanda Maailma CNN. Siin haiseb püssirohi ja päikese käes mädanev genotsiidi veri, pauguvad raketiheitjad ja Kalašnikovi automaadid, mille vahele hüppavad pildikesed immigrantide katsumusrohkest elust. (Nädala album 23. august)

5. Burial
“Untrue”
(Hyperdub)
Areen ütles: Mis ma usun, on tegelikult see, et üleilmse kiidulaulu Burialile teeb võimalikuks hoopis küsimus, kas sa oled selline urbanistlik romantik nagu tema. Kas sulle meeldib film “Nil by Mouth või “Sügisball” või ei meeldi, selles on küsimus. Kui su iPodis mängib Buriali “Untrue” ja sa sõidad mustas trollis Õismäele, kas see on sinu jaoks rõve sotsrealism või esteetiline cool? Kui cool, siis Burial on sulle. (Nädala album 22. november)
 
6. Chalice
“Taevas ja Perse”
(Umblu)
Areen ütles: See plaat on nagu Tartu – ladna olekuga, laisalt loivav, mõtisklev, pihku itsitav ning viisakalt intelligentne. Chalice’i on lihtne kuulata, aga ta ei ole kindlasti lihtsakoeline. Peened nüansid ja vimkad, verbaalsed kukerpallid, mahlased komm entaarid meie argipäevale ning seltskonnaelule. Jarek näitab asju läbi kõverpeegli, aga koomiline kest peidab tihti halastamatut ausust. Vahel tundub, et ta on nagu omamoodi dokumentalist, oma kaasaja (muusikalise) ringvaate looja. (Nädala album 10. mai)

7. Panda Bear
“Person Pitch”
(Paw Tracks)
Areen pole veel öelnud, et: New Yorgi ansambli Animal Collective liige Panda Bear, kes elab ülejäänud bändist “isoleeritult” Lissabonis, salvestab vabal ajal tantsumuusikat – kitarride, sämplerite, kompuutriga. Ja nagu ka Animal Collective’i looming, on Panda Beari tantsumuusika teistsuguse maailma tantsumuusika. Beach Boysi laadis ballaadide vahel õndsas udus tiksuvad rütmilood on tantsimiseks haldjatele ja varjudele. Õnnis ja pühalik muusika.
 
8. Ans. Andur
“Topeltvikerkaar”
(Seksound)
Areen ütles: Kui Köögi uurimisobjektiks on maakohad ja loodus, ja Tartu Popi ja Roki Instituut leiab inspiratsiooni kosmilistest tuleviku-utoopiatest, siis Andur paigutub oma sõnadega kuskile nende kahe vahele – nende keskseks lugude teemaks tundub olevat tänapäeva urbanism, eile ja täna. [–] “Topeltvikerkaare” kõlapilt on nimele vääriliselt küll kohati oma eelkäijast värvilisem – puhkpillid avaloos või “Tallinnas” ja vana kooli sündihelid siin-seal –, aga üldiselt on tegu ikka juba tuttava Ans. Anduriga, servadest veidi karvase, aga seest pehme muusikaga. (Nädala album 11. jaanuar)

9. Animal Collective
“Strawberry Jam”
(Domino)
Areen ütles: Meloodiad kui pisikesed festivalid sisemises salakambris, sellised, mida kirjutab vaid Animal Collective. Avey Tare kannab neid ette tükkideks rebenemise äärel – vahetades käigult vastakaid meeleolusid ning hüpeldes oktavitest oktavitesse ja naeratustest ahastusse.  
Ja siis – annavad näole need detailid. Kummalised mustrid, tundmatud helid, kajad teisest maailmast. Neid on siin lademes, aga vahest on bändi käsitööoskused neid leiutades profimaks läinud. Nad ei vehkle, edvista ega suru neid peale, vaid käituvad delikaatsemalt. (Nädala album 13. september)
 
10. PJ Harvey
“White Chalk”
(Island)
Areen ütles: Oma uuel albumil on PJ Harvey täielikult maha jätnud oma senise instrumendi kitarri. Selle asemele on tulnud klaver. Hüpnootiline, perkussiivne ja halastamatult minoorne. Tundub, et seekordse muutumise käigus on ta maha jätnud ka oma keha ning hõljunud mingisse transtsendentaalsesse olekusse. Tänane PJ Harvey on pigem nagu iidse lossi imekaunis kummitus, kelle lood räägivad hirmsatest asjadest, aga kirjeldaval, kiretul moel. Siin ei ole enam seksi, suuri emotsioone ega üldse midagi, mis elaks, liigutaks, hingaks, teeks nalja või annaks sooja.
(Nädala album 18. oktoober)
 
11. Devendra Banhart
“Smokey Rolls Down The Thunder Canyon”
(XL)
Areen ütles: Ma pole ühegi teise artisti plaate nii palju inimestele kinkinud kui Devendra omi. Viimati Riho Sibulale, kes arvas, et liiga T-Rex. See on tõsi, Banhart elab muusikalises mõttes paljuski minevikus. Ja tõesti suurem osa uue albumi lugudest võiks olla vabalt pärit 70ndatest, aga kui sa kirjutad nii häid laule, siis muutub aeg tähtsusetuks. (Nädala album 27. september)
 
12. Kreatiivmootor
“Irratsionaalne”
(Odessa Records)
Areen ütles: Koos on propellerlik pseudopunk, bossanoovaks maskeerunud skisoidsus, valeräpp, sürrealism, minimali stlik krautrock-vinjett. [–] Kreatiivmootori koht on eesti kultuuri hämar, kuid üllatusterohke, tõlgendustele vähealluv, metsik, keeruline ja isikupärane ääreala. Seal on teisigi taolisi nähtusi ees, kas või näiteks Erki Kasemetsa kunst ja Valdur Mikita luule. See on äranõiutud mets, kuhu julgetel inimestel on vahel tore minna. (Nädala album 12. juuli)
 
13. Holy Fuck
“LP”
(Young Turks/XL)
Areen pole veel öelnud, et: Toronto viisikus Holy Fuck töötab kaks trummarit ja kolm süntesaatorimängijat. Nende “LP” – esimene täispikk plaat tõsiseltvõetava plaadifirma alt – on salvestatud justkui ühe nupuvajutusega: makk pandi lindistama ja bänd mängis. Bänd mängis fusion-disko-oopusi. Justkui julge mehe The Avalan­ches.
 
14. 3 Pead
“Ilusaim heli”
(3Pead)
Areen ütles: Kuulates rühmituse 3 Pead kogumikplaati “Ilusaim heli”, hakkab mulle järjest enam tunduma, et sellest plaadist sobib rääkida läbi luule vähemalt samavõrd kui läbi muusika. 3 Pead on poeetilise eneseväljenduse muusikaline ekvivalent – pastoraal Eesti loodusest ja elust. [–] Eesti suve heitlikus ilmas tundub see plaat justkui peegeldavat seda, mis väljas toimub: nukker “Viis viimast” lõpeb optimistlikult morriconelikku kantriakordi ja lootusrikkad ärkamislood (“Hommik!” ja “Ilusaim heli”, mis meenutavad mõlemad mõneti Yo La Tengot) vahelduvad nukramate vihmasabina-pildikestega.
(Nädala album 30. august)
 
15. Throbbing Gristle
“Part Two: The Endless Not”
(Mute)
Areen ütles: Avaloos “Vow Of Silence” ahistab süntesaatorite leinamarss Genesis P-Orridge’i vaevatud vokalisme. Säärane ohutundest muserdatud pulss kestab enam-vähem ühtlaselt terve ülejäänud tunni ning see on sobilik ja õiglane. 25 aasta järel on P-Orridge, Peter Christopherson, ­Chris Carter ja Cosey Fan Tutti tagasi ja see kadunud ajalõik pole lihtsalt lünk, pelgalt paus asjade vahel. See pole haav, mida järgmise plaadi ilmumine ravitseda mõistaks. (Nädala album 31. mai)
 
16. Battles
“Mirrored”
(Warp)
Areen pole veel öelnud, et: Battles oli varem üks tavaline, tore ja üleliia uje math rock bänd, kelle nimi ja tegevus läks korda vaid entusiastlikkudele post-rock-nohikutele. Tänavu keerasid nad oma süntesaatorid rasvasemaks, trummipõrinatele pompoossed kaared sisse ja hakkasid isegi – teatud meeldivate mööndustega – laulma. Esimese singli, hitiks kujunenud “Atlase” laines jõudis Battles kõrgele muusikataevasse ning hip-hopi- ja housemuusika klubidesse.
 

17. Kings of Leon
“Because of the Times”
(Columbia)
Areen ütles: “Be­cause of the Times” on algusest peale aus ja alasti southern’rock & bop, kus bass müriseb nii mis kole ja nõelteravad kitarririfid asuvad aplalt kõrva trumminahkade kallale. [–] Kui uskuda bändimeeste (kolm venda ja nõbu) endi sõnu, siis on see esimene kauamängiv, mille kirjutamise ajal oli neil aega tõsiselt järele mõelda, milliseid lugusid nad tegelikult kirjutada ihkavad. (Areen 3. mai)
 
18. Robert Wyatt
“Comicopera”
(Domino)
Areen ütles: Ja teiseks ongi “Comicopera” lihtsalt väga vaikne ja detailiküllane plaat, millele n-ö vahele rääkida pole lihtsalt mõtet. Ta hingab nii rahulikult ja sügavalt oma džässitoonilist hingamist, et on väga kerge teda usaldada ja tema sisemisele rütmile järele anda.
Juba avalugu, Anja Garbareki kirjutatud “Stay Tuned”, aitab selle tunde üles leida, “Just As You Are” hakkab külalisstaar Paul Welleri soolo aegu 70ndate alguse Pink Floydi meenutama ning “You You” ehitab ilusa, endamisiolekus kobava meloodia kella tiksumist meenutavale rütmile. (Areen 29. november)
 
19. The National
“Boxer”
(Beggars Banquet)
Areen pole veel öelnud, et: Naljakas lugu selle bändiga. Kui ma nende nime nägin, ajasin nad segamini ühe oma lemmiku, Grand Nationaliga; ja iga kord kui kuulan, ajan nad segamini oma teise lemmiku The Go-Betweensiga. Võimalik, et koos viimasega on The National ainuke kantribänd, mille ma välja kannatan. Juhul muidugi kui see on kantri. Neis lihtsalt on midagi, mis aitas n-ö romantilise ja ehk ka paatosliku kitarripopi huvilisel 80ndate lõpu üle elada.
 
20. Simian Mobile Disco
“Attack Decay Sustain Release”
(Wichita)
Areen ütles: Ma ei ole mõistnud, kas New Rave Revolution on lihtsalt silt või võtab see kokku ka muusikalist sisu. Kuid ma mõistan, et “Attack...” on reivimuusika. Samal ajal kui plaat on kummardus ürgaegsele – kangele ja selgete detailidega ja sellisele rabedale – elektrole, on siin vanaaegse tekno juhuslikkust ja tagasihoidmatult palju reivialarme. Väikseid ja suuri. Mõni lugu näib vaid piip!-piip!-alarmidest, tillukestest viledest ning korrapäratust tuututamisest koosnevat. (Nädala album 26. juuli)

Jälle Vaiko Eplik ja Eliit!

Sellega, et Areeni kriitikute ühisel nõul valitakse aasta parimaks albumiks kodumaiste autorite heliplaadid, oleme juba harjunud. Aga see, et mõni autor teeb aasta albumi triki kaks korda järjest – see on esmakordne. Kriitikute number üks plaat aastal 2006 oli Vaiko Eplik ja Eliit “1”, number üks lahkuval 2007ndal – Vaiko Eplik ja Eliit “2: Aastaajad”.
Taas kord valdavas osas üksipäini kodu­stuudios valminud heliplaat andis ka kolm raadiohitti “Armastus päästab maailma”, “Sylvester otsustab surra”, “November”. Epliku muusikaga ilmus ka hittkomöödia “Jan Uuspõld läheb Tartusse” soundtrack, termin “Epliku rock” ei ole käibel niisama.   
Mis tähendab siis, et: oskab Eplik üldse midagi valesti teha?
 - Palju õnne, Vaiko, sinu album “2: Aastaajad” on valitud Areeni muusikakriitikute poolt aasta parimaks plaadiks!
- Oh, see on suurepärane uudis, suurepärane uudis. Ja meeldiv jõuluüllatus.
- Sa võitsid teist aastat järjest – kas igavaks juba ei lähe?
- Ei lähe, just väga põnev on. See oli küll viimane asi, mida ma ootasin. Ma küll ei arvanud, et ma saan veel n-ö pärjatud. Kaks aastat järjest – see on ikka väga meeldiv.
- Rebimine oli seekord tihedam, su ülekaal polnud nii suur.
- Ja nii ongi võit palju tähtsam. Konkurents ju määrab palju. Meil on Eestis ikkagi tippkonkurents.
- Sinust järgmised on LCD Soundsystem ja Arcade Fire, kas sa oled nende tänavusi plaate kuulnud?
- Ei. Aga olen LCD Soundsystemilt kuulnud lugu, kus ta laulab “eighties comin, eighties comin, eighties comin back”. Aga seda Arcade Firet pole ma üldse kuulnud. Olen ainult kuulnud, et nad tegid plaadi, mille lindistasid kirikus ja mis oli miski pessimistlik maailmalõpu jura, neoon piibel või mis see nende plaadi nimi oli. Lugenud olen, kuulnud mitte.
- Millised on sinu enda lemmikplaadid lõppeval aastal?
- Just kutsuti mind ühele peole plaate mängima, kus mängitakse aasta lemmikuid, ning mul oli piinlik sinna minna, ma ei saanud sinna minna, mul on ainult Eesti käesoleva aasta plaate. Kui ma hoolikalt järele mõtlen, siis ma ühtegi selle aasta kopiraidiga Lääne plaati ei ostnudki endale. Mitte et see oleks miski hoiak või konkreetne soov, aga ma ju ikka müttan mööda retroradu. Minu jaoks oli väga suur Bowie aasta näiteks. Kellegi teise plaate pole ma sel aastal rohkem kuulanud kui Bowie omasid.
- Aga Eestist, ikkagi – 3 Pead, “Topeltviker­kaar”, “Taevas ja perse”, kuld!! Eesti forever ja nii edasi.
- Mul on väga kahju, et Jakob Juhkam sel aastal plaati valmis ei teinud. Õpingutega on tal kõvasti tegemist ja paneb parasjagu bändi kokku. Loodan, et järgmisel aastal võidab küsitluse Juhkam.
- Kas sa ise teed ka juba uut plaati?
- Uus plaat on tegelikult valmis, aga miksimata veel. Ja noh – heh-heh-heh! – ma ise ikka arvan, et see on nüüd see kõige parem plaat, heh-heh-hee. Jaanuaris, veebruaris saab juba midagi kuulda.
- Hea küll, kui enne ei näe, siis järgmine aasta jälle.
- Jah, eks see ole siis näha.

Siim Nestor