(Mindnote)
Areen
ütles: Nagu singlite järgi arvata võis, on “Film”
suures osas maitsekas süntesaatorimuusika, mida vääristavad
murelikult ükskõikse, kuid seda raevukamalt hulluva tüdruku
poolt näideldud menthol-, light- ja full flavour masendushood. Ja mitte
Eesti popi jaoks tavapäraselt luulelises salmiku-keeles, vaid
päriselt, nagu reidi moodi. [–] Pool aastat tagasi ilmunud
“Absoluutselt” oli lihtsalt äratuskell, mis ajas üles
kõik need, kes olid kaotanud lootuse, et kunagi ilmub üks veatu ja
modernne eesti popalbum. Selline, millest saavad aru kõik erinevad
inimtüübid – lapsed, noored, täiskasvanud, vanurid ning
muusikakriitikud. Me oleme seda plaati oodanud üle 20 aasta.
(Nädala album, 15. mai)
2. Vaiko Eplik ja Eliit
“3: Kosmoseodüsseia”
(Mortimer Snerd)
Areen ütles: Muusikalised mõõtkavad on ent veel
omaette teema. Hämmastab siiani, kui tihedad, kompresseeritud, pingelised
ja distsiplineeritud need laulud siin enamasti on. Plaadi avalugu (ja nimilugu)
on kujundatud vahest veel harjumuspärasuse piiril – Beach Boysi
(vääriliselt) meenutavad vokaalseaded on jälgitavad kui lihtsalt
kaunistus, ornament, disain.
[–] Aga edaspidi läheb
imelikumaks ja õige mitme loo jaoks tuleb ootamatult vaimukõrva
Yesi paatostega proge.
(NA 30. aprill)
(Universal)
Areen
ütles: Meeleolu on siin endiselt selline nagu kleepuva põrandaga
ballisaalis 1. jaanuari hommikul kell pool kuus. Kuigi teine lugu
“Hunter” kõlab tuttavlikult, on siiski selge, et need
neurootilised plärinad keset portisheadlikku ilu ennustavad süvenevat
paranoiat. Pealtnäha säilib tasakaal nii tempos kui
volüümis, kuid vaikse pealispinna all kasvab paine, mis otsib endale
väljundit punkelektro hüpnootilises andmises, kraut-proges ja
isegi dubstep’is.
Lugudes, mis kulgevad kuskilt eikuskile
nagu Paul Austeri jutustused.
(NA 8. mai)
3./4.
TV on the Radio “Dear Science”
(4AD)
Areen ütles: TV On The Radio on poeedipinges, kirjutab lood, arvestades
halvimaga, aga pakkudes emotsionaalset, lohutavat muusikat. Lohutus võib
olla lausutud, keel põses, ja maetud sõnamängude sängi
ja TVOTR kaks vokalisti võivad laulda soulilt ja seksikalt, aga te
jõuate selle pingeni. Ja kui mitte varem, siis plaadi eelviimases loos
“DLZ”, üle pika aja võtab üks lugu kõhu
lahti, kutsuge toruabi.
(NA 9. oktoober)
5. Fleet
Foxes “Fleet Foxes”
(Bella Union)
Areen
ütles: Nende lõpmatult õitsevaid meloodiaid ning
päike-tõuseb ja päike-loojub harmooniaid tulvil esimene
täispikk heliplaat. [–] Nad on võtnud pillid kätte
selleks, et avaldada jumaldamist traditsioonilisele ameerika muusikale –
folk-rock’ile, kirikumuusikale, põllumehe lauludele. Sulaselge
armastusega helisevasse muusikasse ning imeõrnalt nihutab Fleet Foxes
pärandit äärmiselt eepiliseks, justkui vaikivalt barokseks ja
õndsalt lüüriliseks.
(Areen 10. juuli)
(Ninja Tune)
Areen ütles: The Bugi produktsioon on industriaalne ja
raskepärane nagu alati, nagu mäletame teda massiivse Techno
Animalina, ja parim seltsiline on sellisele muusikale ikka üks korralik
pauk patois aktsendiga röstijaid – röstimine on eesti keeli
emsiitamine, ain
ult kõvema laksu saad. Ja pärast, kui oled seda plaati linnas
meediakiirguse vastaseks kaitseks klappidest kuulanud, siis saad aru, et pole
see The Bugi düstoopia ainult verbaalne hädaorg, et muredest saab
mööda, sest funk ja pauk teevad niipalju head, et juuksed turris.
(4. september)
7. MGMT “Oracular
Spectacular”
(SonyBMG)
Areen ei ole veel
öelnud, et: Kahe kolledžikaaslase optimistlik, õhkavalt naiivne,
elu jaatav ja juubeldav pop-psühhedeelia. New Yorgi uus-psühhedeelia
kõige kergemini allaneelatav ja läbiseeditav tipp. Ilu aitas neil
veel ilusamaks sättida produtsent Dave Fridmann (Flaming Lips, Mercury
Rev).
8. The Fall “Imperial Wax Solvent”
(Sanctuary)
Areen ütles: Ajal, mil kogu maailm
meie ümber on disainitud ja värviline, on The Fall metoodiliselt hall
– mitte masendavalt ja depressiivselt hall, ka mitte cool’ilt hall
mingis suitsuhämuses noir-stiilis. Samuti ei ole see miski protest
või statement. Neile lihtsalt ei hakka ükski värv peale. Just
sel põhjusel on The Fall tegelikult suurepärane taustamuusika ja
iga kodu võiks vähemalt ühe nende plaadi üle läve
lubada. Kas või selle uue. “Imperial Wax Solvent” on
väga hea plaat.
(NA 5. juuni)
9. Hercules
& Love Affiar “Hercules & Love Affair”
(DFA/EMI)
Areen ütles: Selleaastaseid üks da diskoplaate
on kindlalt Hercules And Love Affairi debüüt. DFA väljalastutele
omaselt – avalikult NYC muusikaliste kihtide alla surutud, s.t Hercules
kasutab underground-disko žanrinüansside arsenali, kuid piisavalt
nüüdisaegsete ambitsioonidega või noh, laulma on pandud meie
aja kuldsuu Antony Hagerty.
(Areen 24. aprill)
10. Glasvegas “Glasvegas”
(SonyBMG)
Areen ütles: Glasvegase rock on imeline rock. Lüüriline rock.
Lohutu ja igatsuslik rock. See on rock, millega jalutada suure ning
kapitaalselt halli taeva all, kuhu on liikumatult kinni jäänud
üksikud mustad linnud, vilu tuul kontidest läbi tõmbamas.
(NA 25. september)
11. Leslie Da Bass “Nights
by Open Windows”
(Freaky House)
Areen
ütles: “Hitid hittideks, aga “Night By Open Windows” on
just plaadina pagana tugev.
Lood ei kuku ühte auku ega kanna
samu rõivaid nagu ajukääbikutest vanemate kaksikud. Ei, see
pole polkast rokini. Pole vajagi. Mulle piisab ilusti sellest, mis
jääb laisalt kohiseva shoegaze’i ja energiapallina
üles-alla põrkuva trummi-ja-bassi vahele. Ja uskuge mind, sinna
jääb eriti palju maitsvalt tujukat ja vaheldusrikast kraami.
(NA 27. märts)
12. The Ting Tings “We Started
Nothing”
(Columbia)
Areen ütles: Kujutage
ette “Mul on jumala pohhui” lugu superprodutsendi ja lisatud tapva
kidrakäiguga. Kogu album on täpselt nii hea. [–] See pole
laulev sotsioloogia, ühiskonna naiivkriitiline analüüs
sõnas ja viisis. Su vanaemale see ei meeldi, Briti väikelinnu ei
haki, ka kriitikute gospelkoori halleluujat pole pälvinud, pigem
vastupidi. Aga need lood üksteise järel on lihtsad, ninakad,
vastupandamatud, näpatud eri stiilidest.
(NA 29.
mai)
13. Earth “The Bees Made Honey In the Lions
Skull”
(Southern Lord)
Areen ütles:
Enesesse süüviv, minimalistlik gospel-rock hüpnotiseerib oma
korduse maagiaga, nihestades kuulaja ajataju juba esimesest taktidest alates.
Plaadil külalis
ena kaasa tegeva Bill Friselli (kitarr) ja Steve Moore’i
(hammond-orel, klaver) instrumentaalne virtuooslikkus lisab kohati kuivadele,
taotluslikult venitatud kitarrimassiividele vajalikku kergust ning struktuuri,
tänu millele muutub Earthi tume doom helgeks ja uimastavalt magusaks
rännakuks kuulaja enda sisemaailmas.
(Areen 30. aprill)
14. Quiet Village “Silent Movie”
(!K7)
Areen ütles: Retsept on tuntud ja lihtne: vanadelt tolmustelt
filmimuusika-, psühhedeelse rock’i, souli- ja diskoplaatidelt
on laenatud õrnad ning nõtked viiuliviisid,
flöödijupid, vokaalikesed ja kitarrikäigud. Need on The
Avalanchesi moel udusele sagedusele leebeks ilumuusikaks kokku liimitud. All
põksub roiutav rütm.
(Areen 8. mai)
15.
Grouper “Dragging A Dead Deer Up a Hill”
(Type)
Areen ei ole veel öelnud, et:
Lo-fi-indi-folk-elektroonika ja naisvokaal, mis ei aja oksele.
Ühe-naise-bänd kõike uut ja imelikku katsetavast
Portlandist, Ameerika – ja terve maailma – kõige julgema
muusika pealinnast.
16. Black Kids “Partie
Traumatic”
(Almost Gold)
Areen ütles:
Nakatav popstatic paugutamine “Partie Traumatic”... Kümme lugu
seksilõõmas ekstaasipoppi [–] Ükski sektsioon –
indie, raadiopop, retro – ei saa seda ansamblit täielikult enda
omaks pidada ning ometi laulavad ja mängivad nad valimatult
kõigile. Nad ei hoia tagasi soovi kogu pere laulma panna või
suuri ja väikeseid tundeid.
(NA 28. august)
(Southern Lord)
Areen
ei ole veel öelnud, et: “Smile” on järjekorras 14.
täispikk müristamine Jaapani lärmakatelt eksperimenteerijatelt.
Üks nende plaatidest, kus nad ka suu lahti teevad, ja võimalik, et
rühmituse kõige konventsionaalsem teos. “The sell-out
album”, nagu nad ise ütlevad.
18./19. Atlas Sound
“Let the Blind Lead Those Who Can See But Cannot Feel”
(4AD)
Areen ei ole veel öelnud, et: Atlanta nimeka
indie-ansambli Deerhunteri frontman’i Bradford James Coxi soolo
liuglemine uimastatud indie-popis, laialivoolavas shoegaze’is ja
elektroonikast välja pigistatud imelikes kõlades. Just äsja
tunnistas Bradford, et mitmed Atlas Soundi lood pärinevad ajast, kui ta
nooruspõlves katsus fantaseerida, millised võiksid Pavemendi uue
lood olla.
18./19. Crystal Castles “Crystal
Castles”
(Different)
Areen ütles:
“Crystal Castles” on üks vana Atari mäng, aga
väidetavalt ei teadnud see Kanada duo mängust midagi, kuigi nende
töömeetodite hulka kuulub ka näiteks Atari helikaardi toppimine
sündi sisse, mille tulemusena väljuvad sealt kildudeks klirisevad
mehhaanilised helid. [–] Crystal Castles võtab räpase elektro
ja 80ndate telekamängude saundid ja kütab seda segu kiirusel 150
närvirakku sekundis, mõjudes nagu pungiplaat – siin on 16
keskeltläbi kaheminutilist lugu.”
(Areen 24.
aprill)
20./21. Metallica “Death Magnetic”
(Mercury)
Areen ütles: “Death
Magnetic” on oma valdavas enamikus lausa militaarselt furoorikas
metal-triumf, mis käitub vihaselt nagu sellesuvine herilane. [–]
Kitarri on siin palju, massiivselt. Ning mõõtkavaks pole mitte
lihtsalt sõrmeliigutuste arv sekundis, vaid hobujõud ja
kilotonnid. Ja kui te ikka veel ei aima, mismoodi see kõlada
võiks, siis kujutage ette,
nagu sööstaks Eesti oma ameerika jalgpallur Mihkel Roos täies
Tennessee Titansi varustuses teie suunas.
(NA 18.
september)
20./21. Flying Lotus “Los Angeles”
(Warp)
Areen ei ole veel öelnud, et: Los
Angelese poiss Flying Lotus haaras sel aastal trooni, mille varalahkunud
produtsent J Dilla tühjaks jättis. Kõlab nagu analoog-hiphop
digiajastul ja vastupidi, tehnoloogiast ja musta muusika geenikaardist
läbikasvanud krabisev kompott.
Süües kasvab isu.