1. Hu? “Film”

(Mindnote)


Areen ütles: Nagu singlite järgi arvata võis, on “Film” suures osas maitsekas süntesaatorimuusika, mida vääristavad murelikult ükskõikse, kuid seda raevukamalt hulluva tüdruku poolt näideldud menthol-, light- ja full flavour masendushood. Ja mitte Eesti popi jaoks tavapäraselt luulelises salmiku-keeles, vaid päriselt, nagu reidi moodi. [–] Pool aastat tagasi ilmunud “Absoluutselt” oli lihtsalt äratuskell, mis ajas üles kõik need, kes olid kaotanud lootuse, et kunagi ilmub üks veatu ja modernne eesti popalbum. Selline, millest saavad aru kõik erinevad inimtüübid – lapsed, noored, täiskasvanud, vanurid ning muusikakriitikud. Me oleme seda plaati oodanud üle 20 aasta.


(Nädala album, 15. mai)


2. Vaiko Eplik ja Eliit “3: Kosmose­odüsseia”

(Mortimer Snerd)


Areen ütles: Muusikalised mõõtkavad on ent veel omaette teema. Hämmastab siiani, kui tihedad, kompresseeritud, pingelised ja distsiplineeritud need laulud siin enamasti on. Plaadi avalugu (ja nimilugu) on kujundatud vahest veel harjumuspärasuse piiril – Beach Boysi (vääriliselt) meenutavad vokaalseaded on jälgitavad kui lihtsalt kaunistus, ornament, disain.


[–] Aga edaspidi läheb imelikumaks ja õige mitme loo jaoks tuleb ootamatult vaimukõrva Yesi paatostega proge.


(NA 30. aprill)


3./4. Portishead “Third”

(Universal)


Areen ütles: Meeleolu on siin endiselt selline nagu kleepuva põrandaga ballisaalis 1. jaanuari hommikul kell pool kuus. Kuigi teine lugu “Hunter” kõlab tuttavlikult, on siiski selge, et need neurootilised plärinad keset portisheadlikku ilu ennustavad süvenevat paranoiat. Pealtnäha säilib tasakaal nii tempos kui volüümis, kuid vaikse pealispinna all kasvab paine, mis otsib endale väljundit punkelektro hüpnootilises andmises, kraut-pro­ges ja isegi dubstep’is.


Lugudes, mis kulgevad kuskilt eikuskile nagu Paul Austeri jutustused.


(NA 8. mai)


3./4. TV on the Radio “Dear Science”

(4AD)


Areen ütles: TV On The Radio on poeedipinges, kirjutab lood, arvestades halvimaga, aga pakkudes emotsionaalset, lohutavat muusikat. Lohutus võib olla lausutud, keel põses, ja maetud sõnamängude sängi ja TVOTR kaks vokalisti võivad laulda soulilt ja seksikalt, aga te jõuate selle pingeni. Ja kui mitte varem, siis plaadi eelviimases loos “DLZ”, üle pika aja võtab üks lugu kõhu lahti, kutsuge toruabi.


(NA 9. oktoober)


5. Fleet Foxes “Fleet Foxes”

(Bella Union)


Areen ütles: Nende lõpmatult õitsevaid meloodiaid ning päike-tõuseb ja päike-loojub harmooniaid tulvil esimene täispikk heliplaat. [–] Nad on võtnud pillid kätte selleks, et avaldada jumaldamist traditsioonilisele ameerika muusikale – folk-rock’ile, kirikumuusikale, põllumehe lauludele. Sulaselge armastusega helisevasse muusikasse ning imeõrnalt nihutab Fleet Foxes pärandit äärmiselt eepiliseks, justkui vaikivalt barokseks ja õndsalt lüüriliseks.


(Areen 10. juuli)


6. The Bug “London Zoo”

(Ninja Tune)


Areen ütles: The Bugi produktsioon on industriaalne ja raskepärane nagu alati, nagu mäletame teda massiivse Techno Animalina, ja parim seltsiline on sellisele muusikale ikka üks korralik pauk patois aktsendiga röstijaid – röstimine on eesti keeli emsiitamine, ain ult kõvema laksu saad. Ja pärast, kui oled seda plaati linnas meediakiirguse vastaseks kaitseks klappidest kuulanud, siis saad aru, et pole see The Bugi düstoopia ainult verbaalne hädaorg, et muredest saab mööda, sest funk ja pauk teevad niipalju head, et juuksed turris.


(4. september)


7. MGMT “Oracular Spectacular”

(SonyBMG)


Areen ei ole veel öelnud, et: Kahe kolledžikaaslase optimistlik, õhkavalt naiivne, elu jaatav ja juubeldav pop-psühhedeelia. New Yorgi uus-psühhedeelia kõige kergemini allaneelatav ja läbiseeditav tipp. Ilu aitas neil veel ilusamaks sättida produtsent Dave Fridmann (Flaming Lips, Mercury Rev).


8. The Fall “Imperial Wax Solvent”

(Sanctuary)


Areen ütles: Ajal, mil kogu maailm meie ümber on disainitud ja värviline, on The Fall metoodiliselt hall – mitte masendavalt ja depressiivselt hall, ka mitte cool’ilt hall mingis suitsuhämuses noir-stiilis. Samuti ei ole see miski protest või statement. Neile lihtsalt ei hakka ükski värv peale. Just sel põhjusel on The Fall tegelikult suurepärane taustamuusika ja iga kodu võiks vähemalt ühe nende plaadi üle läve lubada. Kas või selle uue. “Imperial Wax Solvent” on väga hea plaat.


(NA 5. juuni)


9. Hercules & Love Affiar “Hercules & Love Affair”

(DFA/EMI)


Areen ütles: Selleaastaseid üks da diskoplaate on kindlalt Hercules And Love Affairi debüüt. DFA väljalastutele omaselt – avalikult NYC muusikaliste kihtide alla surutud, s.t Hercules kasutab under­ground-disko žanrinüansside arsenali, kuid piisavalt nüüdisaegsete ambitsioonidega või noh, laulma on pandud meie aja kuldsuu Antony Hagerty.


(Areen 24. aprill)


10. Glasvegas ­“Glasvegas”

(SonyBMG)


Areen ütles: Glasvegase rock on imeline rock. Lüüriline rock. Lohutu ja igatsuslik rock. See on rock, millega jalutada suure ning kapitaalselt halli taeva all, kuhu on liikumatult kinni jäänud üksikud mustad linnud, vilu tuul kontidest läbi tõmbamas.


(NA 25. september)


11. Leslie Da Bass “Nights by Open Windows”

(Freaky House)


Areen ütles: “Hitid hittideks, aga “Night By Open Windows” on just plaadina pagana tugev.


Lood ei kuku ühte auku ega kanna samu rõivaid nagu ajukääbikutest vanemate kaksikud. Ei, see pole polkast rokini. Pole vajagi. Mulle piisab ilusti sellest, mis jääb laisalt kohiseva shoegaze’i ja energiapallina üles-alla põrkuva trummi-ja-bassi vahele. Ja uskuge mind, sinna jääb eriti palju maitsvalt tujukat ja vaheldusrikast kraami.


(NA 27. märts)


12. The Ting Tings “We Started Nothing”

(Columbia)


Areen ütles: Kujutage ette “Mul on jumala pohhui” lugu superprodutsendi ja lisatud tapva kidrakäiguga. Kogu album on täpselt nii hea. [–] See pole laulev sotsioloogia, ühiskonna naiivkriitiline analüüs sõnas ja viisis. Su vanaemale see ei meeldi, Briti väikelinnu ei haki, ka kriitikute gospelkoori halleluujat pole pälvinud, pigem vastupidi. Aga need lood üksteise järel on lihtsad, ninakad, vastupandamatud, näpatud eri stiilidest.


(NA 29. mai)


13. Earth “The Bees Made Honey In the Lions Skull”

(Southern Lord)


Areen ütles: Enesesse süüviv, minimalistlik gospel-rock hüpnotiseerib oma korduse maagiaga, nihestades kuulaja ajataju juba esimesest taktidest alates. Plaadil külalis ena kaasa tegeva Bill Friselli (kitarr) ja ­Steve Moore’i (hammond-orel, klaver) instrumentaalne virtuooslikkus lisab kohati kuivadele, taotluslikult venitatud kitarrimassiividele vajalikku kergust ning struktuuri, tänu millele muutub Earthi tume doom helgeks ja uimastavalt magusaks rännakuks kuulaja enda sisemaailmas.

(Areen 30. aprill)


14. Quiet Village “Silent Movie”

(!K7)


Areen ütles: Retsept on tuntud ja lihtne: vanadelt tolmustelt filmimuusika-, psühhedeelse rock’i, souli- ja disko­plaatidelt on laenatud õrnad ning nõtked viiuliviisid, flöödijupid, vokaalikesed ja kitarrikäigud. Need on The Avalanchesi moel udusele sagedusele leebeks ilumuusikaks kokku liimitud. All põksub roiutav rütm.

(Areen 8. mai)


15. Grouper ­“Dragging A Dead Deer Up a Hill”

(Type)


Areen ei ole veel öelnud, et: Lo-fi-indi-folk-elektroonika ja naisvokaal, mis ei aja oksele.


Ühe-naise-bänd kõike uut ja imelikku katsetavast Portlandist, Ameerika – ja terve maailma – kõige julgema muusika pealinnast.


16. Black Kids “Partie ­Traumatic”

(Almost Gold)


Areen ütles: Nakatav popstatic paugutamine “Partie Traumatic”... Kümme lugu seksilõõmas ekstaasipoppi [–] Ükski sektsioon – indie, raadiopop, retro – ei saa seda ansamblit täielikult enda omaks pidada ning ometi laulavad ja mängivad nad valimatult kõigile. Nad ei hoia tagasi soovi kogu pere laulma panna või suuri ja väikeseid tundeid.


(NA 28. august)


17. Boris “Smile”

(Southern Lord)


Areen ei ole veel öelnud, et: “­Smile” on järjekorras 14. täispikk müristamine Jaapani lärmakatelt eksperimenteerijatelt. Üks nende plaatidest, kus nad ka suu lahti teevad, ja võimalik, et rühmituse kõige konventsionaalsem teos. “The sell-out album”, nagu nad ise ütlevad.


18./19. Atlas Sound “Let the Blind Lead Those Who Can See But Cannot Feel”

(4AD)


Areen ei ole veel öelnud, et: Atlanta nimeka indie-ansambli Deerhunteri frontman’i Bradford James Coxi soolo liuglemine uimastatud indie-popis, laialivoolavas shoegaze’is ja elektroonikast välja pigistatud imelikes kõlades. Just äsja tunnistas Bradford, et mitmed Atlas Soundi lood pärinevad ajast, kui ta nooruspõlves katsus fantaseerida, millised võiksid Pavemendi uue lood olla.


18./19. Crystal Castles “Crystal Castles”

(Different)


Areen ütles: “Crystal Castles” on üks vana Atari mäng, aga väidetavalt ei teadnud see Kanada duo mängust midagi, kuigi nende töömeetodite hulka kuulub ka näiteks Atari helikaardi toppimine sündi sisse, mille tulemusena väljuvad sealt kildudeks klirisevad mehhaanilised helid. [–] Crystal Castles võtab räpase elektro ja 80ndate telekamängude saundid ja kütab seda segu kiirusel 150 närvirakku sekundis, mõjudes nagu pungiplaat – siin on 16 keskeltläbi kaheminutilist lugu.”


(Areen 24. aprill)


20./21. Metallica “Death Magnetic”

(Mercury)


Areen ütles: “Death Magnetic” on oma valdavas enamikus lausa militaarselt furoorikas metal-triumf, mis käitub vihaselt nagu sellesuvine herilane. [–] Kitarri on siin palju, massiivselt. Ning mõõtkavaks pole mitte lihtsalt sõrmeliigutuste arv sekundis, vaid hobujõud ja kilotonnid. Ja kui te ikka veel ei aima, mismoodi see kõlada võiks, siis kujutage ette, nagu sööstaks Eesti oma ameerika jalgpallur Mihkel Roos täies Tennessee Titansi varustuses teie suunas.


(NA 18. september)


20./21. Flying Lotus “Los Angeles”

(Warp)


Areen ei ole veel öelnud, et: Los Angelese poiss Flying Lotus haaras sel aastal trooni, mille varalahkunud produtsent J Dilla tühjaks jättis. Kõlab nagu analoog-hiphop digiajastul ja vastupidi, tehnoloogiast ja musta muusika geenikaardist läbikasvanud krabisev kompott.


Süües kasvab isu.