Valimi aluseks oli lõppeval aastal kohalik kinolevi, sealhulgas PÖFF. Erandlikult jätsime välja juba eelmise, 2007. aasta tabelis figureerinud, kuid alles 2008. alguses ekraanidele jõudnud filmid (seetõttu ei leia siit “Ei ole maad vanadele meestele”, “Tuukrikella ja liblikat” või “Veri hakkab voolama” ega “Importi/Exporti” või “Ükskord” jpt). Erandlikult võtsime sisse mõned filmid, mis kohe-kohe ka kinodesse jõuavad.


Euroopa filme on rõõmustavalt palju. Silma hakkab Aasia filmi põud, mida on tunnistanud ka mitmed festivalide juhid ja programmikoostajad. Samas on edetabelis suisa kaks Itaalia filmi – pikk kidumine on toonud ärksad ja teravad lood elust enesest.


Märkimisväärne on seegi, et USA filmidest on esindatud need sõltumatumad, keegi isegi ei pakkunud “Mamma Miat” ega Bondi-filmi “Veidi lohutust”. Rääkimata kõigist muist kassahittidest ja keskkoolimuusikalidest, mis lõppenud aastal turgu uputasid.


Nii nagu hooaeg teatris käib sügisest suveni, nii saab filmiaasta sisuliselt otsa Filmiakadeemia Oscarite jagamisega. Sestap on Areenil plaan 2009. aasta filmi valimine parema ülevaate ja adekvaatsema pildi mõttes veebruari lõppu lükata.


Seniks – häid filmielamusi!


1. “Valss Bashiriga”/“Vals im Bashir”


R: Ari Folman

Iisrael, 2008


Kuldgloobuse nominent, PÖFFi eripreemia


Areen kirjutas: Juutide tehtud animadokumentaal palestiinlaste massimõrvast Liibanonis 1982. aastal – kõlab hirmutavalt, aga on hoopis ülimalt soe ja inimlik sõjavastane teos. Kui asjad ümberringi lähevad väga koledaks, on inimestel kalduvus kõrvad-silmad sulgeda. Puhas respekt neile, kes tagantjärelegi julgevad silmad avada – nagu “Bashiri” režissöör, kes 19aastaselt Liibanonis sõdis.


TV-Ekspress arvas: Ebameeldivad asjad unustatakse. Film ongi sunnitud meenutus. Aga vormilt on see ootamatu sõjafilm. Tegemist on dokumentaalse animatsiooniga, see lubab lavastajal võõranduda otsestest sõjajuhtumustest ja traagilisi sündmusi näidata unenäoliselt ja peaaegu subtiilselt.


2. “Nälg”/“Hunger

R: Steve McQueen

Inglismaa-Iiri, 2008


PÖFFi grand prix, Cannes’i Kuldkaamera jpt.


TV-Ekspress kirjutas: Kunstnik Steve McQueeni debüüt filmilavastajana on jõuline ja ühtaegu nii unenäoline kui realistlik pilguheit näljastreigile aastal 1983. Muude meeleavalduste läbikukkumisel otsustavad IRA võitleja Bobby Sands ja tema 70 vangistatud kaaslast nälgida, kuni nende nõudmised rahuldatakse.


McQueen on loo jutustamise stiiliks valinud peagu sõnatu lähenemise, näidates sündmusi nii vangide kui ka valvurite seisukohast. Iiri vabadusvõitluse­ga seonduvad dilemmad leiavad kulmi­natsiooni filmi kesk el, kui Bobby Sands ja tema preester satuvad tuliselt vaidlema streigi moraalsete ja eetiliste tagamaade üle filmi ainsamas dialoogis.


3. “Happy-Go-Lucky”

R: Mike Leigh

Inglismaa, 2008


PÖFF kirjutas: Sally Hawkins kehastab parandamatust optimismist pakatavat algkooliõpetajat Poppyt, kes ei lase kel­lelgi ega millelgi oma tuju rikkuda. Va­ba hingena on ta avatud ja lahke, lõbus ja anarhistlik, aga ka fokuseeritud ja vas­tutusvõimeline. Tänapäeva Londo­nis­se paigutatud lugu jälgib Poppy igapäevaseid tegemisi ja kokkupõrkeid karmi reaalsusega, mis ületatakse võrratut huumorimeelt kaotamata.


Areen lisab: Ülevoolava lõbususe maski taga nakitseb Leigh terava küünega nii tüüpiliste Inglise multikultuurse ühiskonna tursete kallal kui ka laiemalt sootsiumi surve ja kontrollimehhanismide, kommunikatsioonitõrgete, loovuse ja selle kammitsemise probleemide kallal. Kraabib kohati kohe nii kõvasti, et valus hakkab.


Linastub kinos Sõprus



4. “Pimeduse rüütel”/“Dark Knight”


R: Christopher Nolan

USA, 2008


Ekspress kirjutas: On kohutav nii öelda, kuid Heath Ledgeri (Jokker) lahkumine maisest ilmast tundus filmi reklaa­mimisele ja rahva huvile vaid hoogu juur­de andvat. Nii reklaamplakatid kui filmitreilerid koondusid müstilise, meigitud näoga Jokkeri ümber. Filmi peakangelane Batman Christian Bale’i kehastuses ei tundunud huvitavat kedagi...


On vähe (kui üldse?!) tegelasi, kes seaks hetkel kahtluse alla Heath Ledgeri viimase osatäitmise ülima perfektsuse. “Pimeduse rüütli” režissöör Christopher Nolan kirjeldab, et Jokkeri tegelaskuju väljaarendamiseks võeti snitti nii Stanley Kubricki “Kellavärgiga apelsinist” kui ka punkbändi Sex Pistols solistist Johnny Rottenist.


Areen lisab: Ja kuigi veider oli lugeda, et aasta meelelahutusuudiseks valiti mingi portaali andmeil Heath Ledgeri surm, siis kahtlust pole, et Austraalia varalahkunud staar saab postuumselt veel mõnegi kuldse auhinna.



5. “Maadleja”/“Wrestler”


R: Darren Aronofsky

USA, 2008


Kolme Kuldgloobuse nominent, Veneetsia Kuldlõvi


TV-Ekspress arvas: Lavastaja Darren Aronofsky on oma uue filmiga territooriumil, mis ei meenuta ühtki tema varasemat tööd. Elukutseline maadleja “Jäär” Randy Robinson (Mickey ­Rourke), kelle keha on teinud läbi kaugelt rohkem, kui peaks, üritab hoida kinni ammu hääbunud karjääri särast, parandada suhteid võõrandunud tütrega ning võita striptiisitari südant. Lavastaja võtab Rourke’ist välja näitlejasoorituse, mis on paeluvalt mitmetasandiline ja jahmatavalt liigutav.


Alates 23. jaanuarist kobarkinos



6. “Seinte vahel”/“Entre les murs”


R: Laurent Cantet

Prantsusmaa, 2008


Areenil polnud ruumi kirjutada: Laurent Cantet’ film tõestab Ilmar Raagi (“Klass”) teesi, et klassitäis õpilasi on ühiskonna väike mudel. Mida ta veel tõestab, näeb Eesti kinopublik siis, kui film Eesti kinolevisse jõuab. Cannes’i kuldne palmioks läks igatahes õigesse auku. Neile kaasmaalastele, kes ilguvad mustanahalise USA presidendi ja vormelitšempioni üle, soovitan soojalt.


Veebruarist kinos Sõprus



7. “Põletada pärast lugemist” /“Burn After Reading”


R: Joel ja Ethan Coen

USA, 2008


TV-Ekspress kirjutas: “Põletada päras t lugemist” on must põnevuskomöödia, mis ei ole kindlasti see film, mis vennad Coenid surematuks teeb (ja aasta tagasi nad alles lõpetasid ühe sellelaadse), ent žanrisiseselt igati ootustele vastavana on ta meie hetke kinomaastikku arvestades absoluutselt kohustuslik ära vaadata.



8. “Kontroll”/“Control”


R: Anton Corbjin

Inglismaa, 2007


Areen arvas: Nii on Corbijn mingis mõttes esitanud Ian Curtise sama läbitungimatuna nagu Joy Divisioni muusikagi, oma emotsionaalse hapruse juures on ta samas nagu sein, millest ei tungi läbi psühhoanalüüs ega kellegi memuaarid. Corbijn on osanud seda austada. Ja kogu traagika kõrval on selles midagi lohutavat ning ilmselt on just selles tõdemuses ka oma osa Joy Divisioni legendis. Lootusetuses on midagi lohutavat.



9. “Il Divo”


R: Paolo Sorrentino

Itaalia-Prantsusmaa, 2008


TV-Ekspress kirjutas: Vaimukas, irooni­line, mürginegi pila legendaarsest Itaalia poliitikust Giulio Andreottist. 89aastane mees on 62 aastat olnud parlamendisaadik. Ta on seitsmekordne peaminister, kaheksakordne kaitseminister, viiekordne välisminister, kahekordne rahandusminister. 26 korda on kohus arutanud tema korruptsioone ja maffiasidemeid, lõpuks on ta alati õigeks mõistetud. Lavastaja ise näib olevat oma karismaatilisest kangelasest päris sisse võetud. Näitleja Toni Serillo teeb muidugi ka hiilgeosa. Siin on koos terve Itaalia: poliitika, ärimehed, kirik, maffia.



10. “Kahe jalaga hobune”/“Asbe Du-Pa”


R: Samira Makhmalbaf

Iraan, 2008


PÖFF kirjutas: Tegu on raske ja ärritava filmiga, mis läbi kahe poisi suhte näitab vägivalla tegelikku anatoomiat. Rikka isa poeg, kes miiniplahvatuses jalad kaotanud, kasutab teist poissi hobusena, kes teda kooli kannab. Nende suhe sisaldab tõeliselt laia spektrit emotsioone, selles on nii õrnust kui ka eneseohverdust, kuid poiste mängud viivad hetkeni, kus inimene murdub ja muutub loomaks. Filmi fookuses pole niivõrd see, kuidas keskkond või riik inimest mõjutab, vaid see, kuidas inimesed ise teineteise kuritarvitamise ja tarbimiseni jõuavad. Olgu kontekstiks siis totalitaarne režiim või töösuhted kolleegide vahel.



11. “Paranoid Park”


R: Gus Van Sant

USA-Prantsusmaa, 2007


Variety.com kirjutas: Perfektse pildi, heli ja aja kasutamisega lisab Gus Van Sant veel ühe tüki oma pidetutest noortest rääkivate filmide seeriasse (“Gerry”, “Elephant”, “Last Days”). See on erakordne, jäine kunstiteos, mis võlub hoobilt režissööri ande austajad, kuid filmi peategelastega samaealised ja samade huvidega vaatajad jäävad ilmselt rahulduseta.


“Paranoid Park” põhineb Blake Nelsoni romaanil, täielikult ajalises mõttes segamini paisatud loo keskmes on imeilus rulapoiss Alex, keda kaamera jälgib erinevates meeleseisundites ja situatsioonides ning keda piinab saladus, mida ta kellegagi jagada ei saa.



12. “Elu ilma Gabriella Ferrita”


R: Olga ja Priit Pärn

Eesti, 2008


Areen arvas: Isegi kui atribuutideks on mobiiltelefonid ja läptopid, ulatub Pärnade maailm universumi algusesse ja teispoolsusesse, kust vahepeal ilma näota, aga karvaste käsivartega mees sisse jalutab ja üles köetud ja kinni köidetud naise voodist ära viib. Enne seda on lind, meeldetuletus inimese ebatäiuslikkusest ja paigaleneetusest, eksitanud mehe kirelõppmängu kõrvalt rõdule luku taha. Vastupandamatu puudutusega võõrale mehele ei osuta naine mingisu gust vastupanu...


Kõigi inimsuhete ajutisus ja oleviku tähenduslikkuse hoomamatus on siin mähitud igavikuliste sümbolite ja narratiivide ämblikuvõrku, mille lahtiharutamine on intellektuaalselt põnev väljakutse.



13.–15. “Wall-E”


R: Andrew Stanton

USA, 2008


TV-Ekspress kirjutas: Tulevik on sünge. Mitusada aastat edasi on maa üks suur prügila, mida püüab rutiinselt ära koristada üksainus töökõlblik robot Wall-E. Nutikamad võivad Pixari animastuudio (“Ratatouille”, “Kalapoeg Nemo”) uuest filmist välja lugeda ka ühiskonnakriitilise, täpsemalt keskkonnasäästliku ning korporatsioonivastase allegooria, kuid film töötab ka madalamal tasandil – imeilusasti animeeritud sümpaatse robotiloona üksindusest, õnnest ja armastusest.



13.–15.“Ideaalmaastik”


R: Peeter Simm

Eesti, 1980, digitaalselt taastatud 2008


TV-Ekspress arvas: Noor volinik Kukemeri (Arvo Kukumägi) saadetakse Metsa kolhoosi viima läbi kevadist külvi. Ent peagi ilmneb, et pinnas on külviks liiga niiske ning kogu ülesantud maa tarbeks pole piisavalt seemet. Püüdes täita endale võetud kohustust, leiab külvivolinik Kukemeri end peagi situatsioonist, kus terve mõistus tõrgub süsteemiga käsikäes käimast.


“Ideaalmaastik” mängib isikliku vabaduse ja kõige pealesunnitu piiril, nähes toda, kes sinna vahele kinni on jäänud, kaheks rebituna. Jättes peategelase edasi olukorda, mis iseloomustas teda terve filmi jooksul, ütleks režissöör justkui, et isiklik vabadus ning selle suurus pole kunagi kergelt määratletav ja kes kui palju seda vajab ja hindab, on igaühe enda otsustada.


13.–15. “Jüripäev”/“Yuriev Den”

R: Kirill ­Serebrennikov

Venemaa, 2008


PÖFF arvas: Tõeline žanrite segunemine. Film-kameeleon, mis muudab värvi pea iga 10 minuti järel, olles kord ehe draama, mis siis läheb sujuvalt üle õuduseks, muundudes kohe hüperrealismiks, mis hetkelise kannapöördega annab teed müstifikatsioonidele, et siis üle minna detektiivkinoks. Imelikul kombel on see kõik täiesti rahulikult allaneelatav ja seeditav, sest kannab tegelikult kindlat eesmärki – anda edasi seda tunnetust, mis käib kaasas Vene reaalsusega.



16. “Vaikne valgus”/“Stellet Licht”


R: Carlos Reygadas

Mehhiko, 2008


Areen arvas: Võiks ju mõelda, et eksootiline kogukond tegevuspaigana on eesmärk iseeneses, aga pärast kahe ja poole tunnist filmikogemust tundus vastupidi: autori eesmärk on esitada inimsuhe võimalikult puhastatud kujul – ja mennoniitide juures ongi tunded märksa vähema ballastiga kui näiteks Lääne suurlinnas. See kohati lausa reaalajas kulgev, üliaeglase montaaži ja naturaalheliga teos ei ole kindlasti kõigile nauditav. Aega maha võttes ja meeli avades võib saada aga üllatavalt kirka elamuse. Loomulikkus ei olegi meist ju nii ületamatult kaugel.



17. “Delta”


R: Kornél Mundruczó

Ungari-Saksamaa, 2008


PÖFF kirjutas: Vaikse ja sõnaahtra loomuga Mihail pöördub pärast pikka eemal­viibimist tagasi kodukülla, välisilmast ära lõigatud paika Doonau jõe suudmealal. Seal kohtub mees esimest korda oma noorema õega, kelle olemasolust tal seni aimugi polnud. Ema ja tema uue mehe kõrtsimajas pole Mihailile kohta, seetõttu kol ib mees isast alles jäänud kaldapealsesse onni, et hakata ehitama jõe keskele oma maja. Malbe, ent iseteadlik õde liitub Mihailiga. Õe ja venna peaaegu sõnatust koosolemisest kasvab lähedus ja sügav kiindumus. Emal, kasuisal ja külaelanikel on aga nende arusaamade kohaselt ebaloomulikku suhet raske aktsepteerida ...


18. “Kirsiõied”/“Kirschblüten – Hanami”


R: Doris Dörrie

Saksamaa, 2008


PÖFF kirjutas: Esmapilgul tundub film olevat tavapärane kahe vanainimese armastuslugu.


Tegelikult tõuseb aga film teemast kõrgemale, rääkides meile hoopiski surmast ja suremisest, siiajäänute sisemisest süütundest lahkunu ees ning igavesest kahjutundest, et me ei suuda oma kõige kallimatele ja lähedasematele inimestele nende elu ajal sageli endast parimat anda. Mõistagi on see ka omamoodi ülemlaul armastusele, sest ainult armastuses on peidus imerelv, mis aitab meil mõista oma kaaslasi.


Areen – kirjutab kahe käega alla.


19.–21. “Gomorra”


R: Matteo Garrone

Itaalia, 2008


Cannes’i Grand Prix


PÖFF kirjutab: Roberto Saviano samanimelisel romaanil põhinev “Gomorra” on julge, häiriv ja piinav, tõenäoliselt Itaalia kõige autentsem ja ebasentimentaalsem maffiafilm. Elukutselistest ja amatöörnäitlejatest koosnev ansambel on mõjuv. Filmi närviline stiil annab Camorra kibedat ja ettearvamatut õhkkonda hästi edasi.


Areen lisab: Nii küünilist, külma ja igasugusest (harjumuspärasest) heroilisusest priid pilti õlitatult funktsioneerivast ja kõikjale ulatuvast maffiamaailmast ei ole varem nii õnnestunult kindlasti tehtud. Ja nii palju tähelepanu rahatähtedele ei ole osutatud ka parimates pangaröövifilmides.


19.–21. “Manda Bala”

R: Jason Kohn

Brasiilia-USA, 2008


PÖFF kirjutas: Esmapilgul võib tunduda imelik, et Brasiilia suurlinnades on maailma kõige tihedam lennuliiklus ja kõige rohkem erahelikoptereid. Põhjus on maine ja proosaline – maa peal on lihtsalt nii ohtlik liigelda, isegi oma kuulikindlaks ehitatud autos, et rikastel on turvalisem ringi liikuda õhutranspordiga.


Päris suur võimalus on sattuda ka inimröövlite kätte, kes võivad lähedastele surve avaldamiseks saata neile röövitu kõrva või mõne sõrme. Tõsisele teemale vaatamata on tegu äärmiselt positiivse dokumentaalfilmiga, mis paraku oma kodumaal tänaseni keelatud.


19.–21. “Kahtlus”/

“The Doubt”

R: John Patrick Shanley

USA, 2008


Viie Kuldgloobuse nominent


IMDB.com väidab: On aasta 1964. Katoliiklik kool Bronxis. Karismaatiline preester isa Flynn üritab poliitiliste muutuste tuultes kõigest väest pisut moderniseerida ka karmi koolikorda, mida on au ja südametunnistusega vihaselt valvanud õde Aloysius Beauvier, karmikäeline direktriss, kes usub hirmu ja distsipliini jõudu. Kool on just vastu võtnud oma esimese mustanahalise õpilase Donaldi. Ühel päeval tekib õde Aloysiusel kahtlus, et preester Donaldi suhtes ebatervet huvi üles näitab. Nii algab naise isiklik ristiretk kahtluste kiuste, tõe välja selgitamise nimel, omamata ühtki tõendit ja toetudes vaid südamesügavusest tõusnud veendumusele.


Veebruarist kobarkinos


*

Filmidele andsid hääli nii TV-Ekspressi kui ka Areeni kirjutavad filmikriitikud Alar Niineväli, Ja anus Noormets, Tõnu Karjatse, Annika Koppel, Anari Koppel, Andris Feldmanis, Tristan Priimägi, Kadri Sundja, Maria Ulfsak-Šeripova, Kadri Kõusaar, Rain Tolk, Jüri Muttika, Mele Pesti, Jaan Ruus ja Margit Tõnson.