02.01.2009, 00:00
Areeni aasta film 2008
Korraks tekkis isegi tunne, et peaks tänavu valima parima Eesti filmi ja
parima maailma filmi eraldi, aga õnneks läks see tunne kiiresti
üle. Ja miks peakski tegema erandi lihtsalt pisut nigelama aasta
pärast? Ja suur oli mu rõõm, kui selgus, et väga palju
pakkusid kriitikud oma isiklikes esikümnetes Eesti filme. Tabelisse
pääsesid taastatud “Ideaalmaastik” ja “Elu ilma
Gabriella Ferrita”. Aga punkte anti veel “Mustale
Peetrile”, “Toomiku filmile”, “Taarkale” –
ja ka peaaegu-Eesti-filmidele nagu “1814”, “Karuzmari”
ja “Muskusveise tagasitulek”.
Valimi aluseks oli
lõppeval aastal kohalik kinolevi, sealhulgas PÖFF. Erandlikult
jätsime välja juba eelmise, 2007. aasta tabelis figureerinud, kuid
alles 2008. alguses ekraanidele jõudnud filmid (seetõttu ei leia
siit “Ei ole maad vanadele meestele”, “Tuukrikella ja
liblikat” või “Veri hakkab voolama” ega
“Importi/Exporti” või “Ükskord” jpt).
Erandlikult võtsime sisse mõned filmid, mis kohe-kohe ka
kinodesse jõuavad.
Euroopa filme on
rõõmustavalt palju. Silma hakkab Aasia filmi põud, mida on
tunnistanud ka mitmed festivalide juhid ja programmikoostajad. Samas on
edetabelis suisa kaks Itaalia filmi – pikk kidumine on toonud ärksad
ja teravad lood elust enesest.
Märkimisväärne on
seegi, et USA filmidest on esindatud need sõltumatumad, keegi isegi ei
pakkunud “Mamma Miat” ega Bondi-filmi “Veidi lohutust”.
Rääkimata kõigist muist kassahittidest ja
keskkoolimuusikalidest, mis lõppenud aastal turgu uputasid.
Nii nagu hooaeg teatris käib sügisest suveni, nii saab filmiaasta
sisuliselt otsa Filmiakadeemia Oscarite jagamisega. Sestap on Areenil plaan
2009. aasta filmi valimine parema ülevaate ja adekvaatsema pildi
mõttes veebruari lõppu lükata.
Seniks –
häid filmielamusi!
1. “Valss
Bashiriga”/“Vals im Bashir”
R: Ari Folman
Iisrael, 2008
Kuldgloobuse nominent, PÖFFi eripreemia
Areen kirjutas: Juutide tehtud animadokumentaal palestiinlaste
massimõrvast Liibanonis 1982. aastal – kõlab hirmutavalt,
aga on hoopis ülimalt soe ja inimlik sõjavastane teos. Kui asjad
ümberringi lähevad väga koledaks, on inimestel kalduvus
kõrvad-silmad sulgeda. Puhas respekt neile, kes tagantjärelegi
julgevad silmad avada – nagu “Bashiri” režissöör,
kes 19aastaselt Liibanonis sõdis.
TV-Ekspress arvas:
Ebameeldivad asjad unustatakse. Film ongi sunnitud meenutus. Aga vormilt on see
ootamatu sõjafilm. Tegemist on dokumentaalse animatsiooniga, see lubab
lavastajal võõranduda otsestest sõjajuhtumustest ja
traagilisi sündmusi näidata unenäoliselt ja peaaegu
subtiilselt.
2.
“Nälg”/“Hunger
”
R: Steve McQueen
Inglismaa-Iiri, 2008
PÖFFi grand prix, Cannes’i
Kuldkaamera jpt.
TV-Ekspress kirjutas: Kunstnik Steve McQueeni
debüüt filmilavastajana on jõuline ja ühtaegu nii
unenäoline kui realistlik pilguheit näljastreigile aastal 1983. Muude
meeleavalduste läbikukkumisel otsustavad IRA võitleja Bobby Sands
ja tema 70 vangistatud kaaslast nälgida, kuni nende nõudmised
rahuldatakse.
McQueen on loo jutustamise stiiliks valinud peagu
sõnatu lähenemise, näidates sündmusi nii vangide kui ka
valvurite seisukohast. Iiri vabadusvõitlusega seonduvad dilemmad
leiavad kulminatsiooni filmi kesk
el, kui Bobby Sands ja tema preester satuvad tuliselt vaidlema streigi
moraalsete ja eetiliste tagamaade üle filmi ainsamas dialoogis.
3. “Happy-Go-Lucky”
R: Mike Leigh
Inglismaa, 2008
PÖFF kirjutas: Sally Hawkins kehastab
parandamatust optimismist pakatavat algkooliõpetajat Poppyt, kes ei lase
kellelgi ega millelgi oma tuju rikkuda. Vaba hingena on ta avatud ja
lahke, lõbus ja anarhistlik, aga ka fokuseeritud ja
vastutusvõimeline. Tänapäeva Londonisse
paigutatud lugu jälgib Poppy igapäevaseid tegemisi ja
kokkupõrkeid karmi reaalsusega, mis ületatakse võrratut
huumorimeelt kaotamata.
Areen lisab: Ülevoolava lõbususe
maski taga nakitseb Leigh terava küünega nii tüüpiliste
Inglise multikultuurse ühiskonna tursete kallal kui ka laiemalt sootsiumi
surve ja kontrollimehhanismide, kommunikatsioonitõrgete, loovuse ja
selle kammitsemise probleemide kallal. Kraabib kohati kohe nii kõvasti,
et valus hakkab.
Linastub kinos Sõprus
4. “Pimeduse rüütel”/“Dark
Knight”
R: Christopher Nolan
USA, 2008
Ekspress kirjutas: On kohutav nii öelda, kuid Heath Ledgeri (Jokker)
lahkumine maisest ilmast tundus filmi reklaamimisele ja rahva huvile vaid
hoogu juurde andvat. Nii reklaamplakatid kui filmitreilerid koondusid
müstilise, meigitud näoga Jokkeri ümber. Filmi peakangelane
Batman Christian Bale’i kehastuses ei tundunud huvitavat kedagi...
On vähe (kui üldse?!) tegelasi, kes seaks hetkel kahtluse
alla Heath Ledgeri viimase osatäitmise ülima perfektsuse.
“Pimeduse rüütli” režissöör Christopher Nolan
kirjeldab, et Jokkeri tegelaskuju väljaarendamiseks võeti snitti
nii Stanley Kubricki “Kellavärgiga apelsinist” kui ka
punkbändi Sex Pistols solistist Johnny Rottenist.
Areen lisab:
Ja kuigi veider oli lugeda, et aasta meelelahutusuudiseks valiti mingi portaali
andmeil Heath Ledgeri surm, siis kahtlust pole, et Austraalia varalahkunud
staar saab postuumselt veel mõnegi kuldse auhinna.
5. “Maadleja”/“Wrestler”
R: Darren
Aronofsky
USA, 2008
Kolme Kuldgloobuse nominent, Veneetsia
Kuldlõvi
TV-Ekspress arvas: Lavastaja Darren Aronofsky on oma
uue filmiga territooriumil, mis ei meenuta ühtki tema varasemat
tööd. Elukutseline maadleja “Jäär” Randy
Robinson (Mickey Rourke), kelle keha on teinud läbi kaugelt rohkem,
kui peaks, üritab hoida kinni ammu hääbunud karjääri
särast, parandada suhteid võõrandunud tütrega ning
võita striptiisitari südant. Lavastaja võtab
Rourke’ist välja näitlejasoorituse, mis on paeluvalt
mitmetasandiline ja jahmatavalt liigutav.
Alates 23. jaanuarist
kobarkinos
6. “Seinte vahel”/“Entre les
murs”
R: Laurent Cantet
Prantsusmaa, 2008
Areenil polnud ruumi kirjutada: Laurent Cantet’ film tõestab
Ilmar Raagi (“Klass”) teesi, et klassitäis õpilasi on
ühiskonna väike mudel. Mida ta veel tõestab, näeb Eesti
kinopublik siis, kui film Eesti kinolevisse jõuab. Cannes’i kuldne
palmioks läks igatahes õigesse auku. Neile kaasmaalastele, kes
ilguvad mustanahalise USA presidendi ja vormelitšempioni üle,
soovitan soojalt.
Veebruarist kinos Sõprus
7. “Põletada pärast lugemist” /“Burn After
Reading”
R: Joel ja Ethan Coen
USA, 2008
TV-Ekspress kirjutas: “Põletada päras
t lugemist” on must põnevuskomöödia, mis ei ole
kindlasti see film, mis vennad Coenid surematuks teeb (ja aasta tagasi nad
alles lõpetasid ühe sellelaadse), ent žanrisiseselt igati ootustele
vastavana on ta meie hetke kinomaastikku arvestades absoluutselt kohustuslik
ära vaadata.
8.
“Kontroll”/“Control”
R: Anton Corbjin
Inglismaa, 2007
Areen arvas: Nii on Corbijn mingis mõttes
esitanud Ian Curtise sama läbitungimatuna nagu Joy Divisioni muusikagi,
oma emotsionaalse hapruse juures on ta samas nagu sein, millest ei tungi
läbi psühhoanalüüs ega kellegi memuaarid. Corbijn on osanud
seda austada. Ja kogu traagika kõrval on selles midagi lohutavat ning
ilmselt on just selles tõdemuses ka oma osa Joy Divisioni legendis.
Lootusetuses on midagi lohutavat.
9. “Il
Divo”
R: Paolo Sorrentino
Itaalia-Prantsusmaa,
2008
TV-Ekspress kirjutas: Vaimukas, irooniline,
mürginegi pila legendaarsest Itaalia poliitikust Giulio Andreottist.
89aastane mees on 62 aastat olnud parlamendisaadik. Ta on seitsmekordne
peaminister, kaheksakordne kaitseminister, viiekordne välisminister,
kahekordne rahandusminister. 26 korda on kohus arutanud tema korruptsioone ja
maffiasidemeid, lõpuks on ta alati õigeks mõistetud.
Lavastaja ise näib olevat oma karismaatilisest kangelasest päris
sisse võetud. Näitleja Toni Serillo teeb muidugi ka hiilgeosa. Siin
on koos terve Itaalia: poliitika, ärimehed, kirik, maffia.
10. “Kahe jalaga hobune”/“Asbe
Du-Pa”
R: Samira Makhmalbaf
Iraan, 2008
PÖFF kirjutas: Tegu on raske ja ärritava filmiga, mis läbi
kahe poisi suhte näitab vägivalla tegelikku anatoomiat. Rikka isa
poeg, kes miiniplahvatuses jalad kaotanud, kasutab teist poissi hobusena, kes
teda kooli kannab. Nende suhe sisaldab tõeliselt laia spektrit
emotsioone, selles on nii õrnust kui ka eneseohverdust, kuid poiste
mängud viivad hetkeni, kus inimene murdub ja muutub loomaks. Filmi
fookuses pole niivõrd see, kuidas keskkond või riik inimest
mõjutab, vaid see, kuidas inimesed ise teineteise kuritarvitamise ja
tarbimiseni jõuavad. Olgu kontekstiks siis totalitaarne režiim
või töösuhted kolleegide vahel.
11.
“Paranoid Park”
R: Gus Van Sant
USA-Prantsusmaa, 2007
Variety.com kirjutas: Perfektse pildi, heli
ja aja kasutamisega lisab Gus Van Sant veel ühe tüki oma pidetutest
noortest rääkivate filmide seeriasse (“Gerry”,
“Elephant”, “Last Days”). See on erakordne, jäine
kunstiteos, mis võlub hoobilt režissööri ande austajad, kuid
filmi peategelastega samaealised ja samade huvidega vaatajad jäävad
ilmselt rahulduseta.
“Paranoid Park” põhineb
Blake Nelsoni romaanil, täielikult ajalises mõttes segamini
paisatud loo keskmes on imeilus rulapoiss Alex, keda kaamera jälgib
erinevates meeleseisundites ja situatsioonides ning keda piinab saladus, mida
ta kellegagi jagada ei saa.
12. “Elu ilma Gabriella
Ferrita”
R: Olga ja Priit Pärn
Eesti, 2008
Areen arvas: Isegi kui atribuutideks on mobiiltelefonid ja
läptopid, ulatub Pärnade maailm universumi algusesse ja
teispoolsusesse, kust vahepeal ilma näota, aga karvaste käsivartega
mees sisse jalutab ja üles köetud ja kinni köidetud naise
voodist ära viib. Enne seda on lind, meeldetuletus inimese
ebatäiuslikkusest ja paigaleneetusest, eksitanud mehe
kirelõppmängu kõrvalt rõdule luku taha.
Vastupandamatu puudutusega võõrale mehele ei osuta naine mingisu
gust vastupanu...
Kõigi inimsuhete ajutisus ja oleviku
tähenduslikkuse hoomamatus on siin mähitud igavikuliste
sümbolite ja narratiivide ämblikuvõrku, mille lahtiharutamine
on intellektuaalselt põnev väljakutse.
13.–15. “Wall-E”
R: Andrew Stanton
USA,
2008
TV-Ekspress kirjutas: Tulevik on sünge. Mitusada aastat
edasi on maa üks suur prügila, mida püüab rutiinselt
ära koristada üksainus töökõlblik robot Wall-E.
Nutikamad võivad Pixari animastuudio (“Ratatouille”,
“Kalapoeg Nemo”) uuest filmist välja lugeda ka
ühiskonnakriitilise, täpsemalt keskkonnasäästliku ning
korporatsioonivastase allegooria, kuid film töötab ka madalamal
tasandil – imeilusasti animeeritud sümpaatse robotiloona
üksindusest, õnnest ja armastusest.
13.–15.“Ideaalmaastik”
R: Peeter Simm
Eesti, 1980, digitaalselt taastatud 2008
TV-Ekspress arvas: Noor
volinik Kukemeri (Arvo Kukumägi) saadetakse Metsa kolhoosi viima läbi
kevadist külvi. Ent peagi ilmneb, et pinnas on külviks liiga niiske
ning kogu ülesantud maa tarbeks pole piisavalt seemet. Püüdes
täita endale võetud kohustust, leiab külvivolinik Kukemeri end
peagi situatsioonist, kus terve mõistus tõrgub süsteemiga
käsikäes käimast.
“Ideaalmaastik”
mängib isikliku vabaduse ja kõige pealesunnitu piiril, nähes
toda, kes sinna vahele kinni on jäänud, kaheks rebituna. Jättes
peategelase edasi olukorda, mis iseloomustas teda terve filmi jooksul,
ütleks režissöör justkui, et isiklik vabadus ning selle suurus
pole kunagi kergelt määratletav ja kes kui palju seda vajab ja
hindab, on igaühe enda otsustada.
13.–15.
“Jüripäev”/“Yuriev Den”
R:
Kirill Serebrennikov
Venemaa, 2008
PÖFF arvas:
Tõeline žanrite segunemine. Film-kameeleon, mis muudab värvi pea
iga 10 minuti järel, olles kord ehe draama, mis siis läheb sujuvalt
üle õuduseks, muundudes kohe hüperrealismiks, mis hetkelise
kannapöördega annab teed müstifikatsioonidele, et siis üle
minna detektiivkinoks. Imelikul kombel on see kõik täiesti
rahulikult allaneelatav ja seeditav, sest kannab tegelikult kindlat
eesmärki – anda edasi seda tunnetust, mis käib kaasas Vene
reaalsusega.
16. “Vaikne valgus”/“Stellet
Licht”
R: Carlos Reygadas
Mehhiko, 2008
Areen arvas: Võiks ju mõelda, et eksootiline kogukond
tegevuspaigana on eesmärk iseeneses, aga pärast kahe ja poole tunnist
filmikogemust tundus vastupidi: autori eesmärk on esitada inimsuhe
võimalikult puhastatud kujul – ja mennoniitide juures ongi tunded
märksa vähema ballastiga kui näiteks Lääne suurlinnas.
See kohati lausa reaalajas kulgev, üliaeglase montaaži ja naturaalheliga
teos ei ole kindlasti kõigile nauditav. Aega maha võttes ja meeli
avades võib saada aga üllatavalt kirka elamuse. Loomulikkus ei
olegi meist ju nii ületamatult kaugel.
17.
“Delta”
R: Kornél Mundruczó
Ungari-Saksamaa, 2008
PÖFF kirjutas: Vaikse ja
sõnaahtra loomuga Mihail pöördub pärast pikka
eemalviibimist tagasi kodukülla, välisilmast ära
lõigatud paika Doonau jõe suudmealal. Seal kohtub mees esimest
korda oma noorema õega, kelle olemasolust tal seni aimugi polnud. Ema ja
tema uue mehe kõrtsimajas pole Mihailile kohta, seetõttu kol
ib mees isast alles jäänud kaldapealsesse onni, et hakata ehitama
jõe keskele oma maja. Malbe, ent iseteadlik õde liitub Mihailiga.
Õe ja venna peaaegu sõnatust koosolemisest kasvab lähedus ja
sügav kiindumus. Emal, kasuisal ja külaelanikel on aga nende
arusaamade kohaselt ebaloomulikku suhet raske aktsepteerida ...
18. “Kirsiõied”/“Kirschblüten
– Hanami”
R: Doris Dörrie
Saksamaa, 2008
PÖFF kirjutas: Esmapilgul tundub film olevat tavapärane
kahe vanainimese armastuslugu.
Tegelikult tõuseb aga film
teemast kõrgemale, rääkides meile hoopiski surmast ja
suremisest, siiajäänute sisemisest süütundest lahkunu ees
ning igavesest kahjutundest, et me ei suuda oma kõige kallimatele ja
lähedasematele inimestele nende elu ajal sageli endast parimat anda.
Mõistagi on see ka omamoodi ülemlaul armastusele, sest ainult
armastuses on peidus imerelv, mis aitab meil mõista oma kaaslasi.
Areen – kirjutab kahe käega alla.
19.–21. “Gomorra”
R: Matteo Garrone
Itaalia, 2008
Cannes’i Grand Prix
PÖFF
kirjutab: Roberto Saviano samanimelisel romaanil põhinev
“Gomorra” on julge, häiriv ja piinav, tõenäoliselt
Itaalia kõige autentsem ja ebasentimentaalsem maffiafilm.
Elukutselistest ja amatöörnäitlejatest koosnev ansambel on
mõjuv. Filmi närviline stiil annab Camorra kibedat ja ettearvamatut
õhkkonda hästi edasi.
Areen lisab: Nii
küünilist, külma ja igasugusest (harjumuspärasest)
heroilisusest priid pilti õlitatult funktsioneerivast ja kõikjale
ulatuvast maffiamaailmast ei ole varem nii õnnestunult kindlasti tehtud.
Ja nii palju tähelepanu rahatähtedele ei ole osutatud ka parimates
pangaröövifilmides.
19.–21. “Manda
Bala”
R: Jason Kohn
Brasiilia-USA, 2008
PÖFF kirjutas: Esmapilgul võib tunduda imelik, et Brasiilia
suurlinnades on maailma kõige tihedam lennuliiklus ja kõige
rohkem erahelikoptereid. Põhjus on maine ja proosaline – maa peal
on lihtsalt nii ohtlik liigelda, isegi oma kuulikindlaks ehitatud autos, et
rikastel on turvalisem ringi liikuda õhutranspordiga.
Päris suur võimalus on sattuda ka inimröövlite
kätte, kes võivad lähedastele surve avaldamiseks saata neile
röövitu kõrva või mõne sõrme.
Tõsisele teemale vaatamata on tegu äärmiselt positiivse
dokumentaalfilmiga, mis paraku oma kodumaal tänaseni keelatud.
19.–21. “Kahtlus”/
“The
Doubt”
R: John Patrick Shanley
USA, 2008
Viie
Kuldgloobuse nominent
IMDB.com väidab: On aasta 1964.
Katoliiklik kool Bronxis. Karismaatiline preester isa Flynn üritab
poliitiliste muutuste tuultes kõigest väest pisut moderniseerida ka
karmi koolikorda, mida on au ja südametunnistusega vihaselt valvanud
õde Aloysius Beauvier, karmikäeline direktriss, kes usub hirmu ja
distsipliini jõudu. Kool on just vastu võtnud oma esimese
mustanahalise õpilase Donaldi. Ühel päeval tekib õde
Aloysiusel kahtlus, et preester Donaldi suhtes ebatervet huvi üles
näitab. Nii algab naise isiklik ristiretk kahtluste kiuste, tõe
välja selgitamise nimel, omamata ühtki tõendit ja toetudes
vaid südamesügavusest tõusnud veendumusele.
Veebruarist kobarkinos
*
Filmidele andsid hääli nii
TV-Ekspressi kui ka Areeni kirjutavad filmikriitikud Alar Niineväli, Ja
anus Noormets, Tõnu Karjatse, Annika Koppel, Anari Koppel, Andris
Feldmanis, Tristan Priimägi, Kadri Sundja, Maria Ulfsak-Šeripova,
Kadri Kõusaar, Rain Tolk, Jüri Muttika, Mele Pesti, Jaan Ruus ja
Margit Tõnson.