Kaader filmist Sügisball""

1. "Sügisball"
R: Veiko Õunpuu
Eesti 2007

"Sügisballis" on hommikusassis pea, nutetud silmade, ahastusgrimassi, rahuldusohke, lõunapausil kiiruga tõmmatud sigareti, vildist toasussi ilu. Inimlikku ilu.
Boonuseks on see, et kohati saab südamest naerda. Süsimust komöödia ikkagi. Finaal tõstab lootuselipu masti. Aitab, korjame põranda pudelitest puhtaks, pühime närbunud nelgid prügikasti, ja lähme eluga edasi. Grammike väärikust on veel alles. Selle peale annab ehitada." (Margit Tõnson Areen, 13. september 2007)
Veiko Õunpuu ja produtsent Kat­rin Kissa tegelevad juba järgmise filmiga - "Püha Tõnu kiusamine" on plaanide järgi komöödia "nooremasse keskikka ja jõukamasse tuludetsiili jõudnud mehest, kes hakkab tegelema moraaliküsimusega. Kahjuks ei ole sootsium eetilisteks otsinguteks sobilik ja Tõnu kaotab oma närvid ning materiaalse heaolu."
Festivalid ja auhinnad: Venezia (Orizzonti peapreemia), Thessaloniki (parim režissöör), Portugalis European Film Festival Estoril (žürii eripreemia), Marrakechi (grand prix), PÖFF (kuus auhinda, sh parim Eesti film, Euraasia programmis parim naisnäitleja Maarja Jakobson).

2. "The Darjeeling Limited"
R: Wes Anderson
USA 2007

Lugu iseenesest on väga lihtne: kolm venda reisivad Indiasse, et seal oma suhteid klaarida. Kuid 38aastasel ameerika režissööril Wes Andersonil ("Mereelu Steve Zissou seltsis", "Tenenbaumid") on omadus, mida põlgavad ühtviisi nii (post)­moder­nist­likud snobistid kui laiad rahvahulgad. Ta nimelt paistab siiralt armastavat inimesi ja tal on olemas positiivne programm. Pole viha, vägivalda, moraalitsemist ega krudisevat psühhoanalüüsi. Meid ümbritsevad veidi omapärased, nukrad, kuid entusiastlikud ja head tüübid. See on üks südamlikumaid, sõbralikumaid ja samas spirituaalsemaid filme, mida ma näinud olen. Film, mille juured küll peitumas Jean Renoir' poeetilises realismis, eendub oma laadilt kõigest, mis väärikalt heamaitseline või hästi müüv. Siin pole "korralikult" läbi töötatud lugu ja kui saab nalja, siis nii irdset, et kõik naeravad erinevate momentide üle. Vitamiinisüst kogu aastaks ja kui sinus veel inimest on, siis ilmselt ka kauemaks. (Rain Tolk)
8. veebruarist Eesti kinolevis.

3. "Tuukrikell ja liblikas / Le Scaphandre et le papillon"
R: Julien Schnabel
Prantsusmaa-USA 2007

"Festivali (Karlovy Vary - Toim.) tipuks jäi minu jaoks hoopis võistlusväline Julian Schnabeli ("Basquiat") film "Tuukrikell ja liblikas", mis põhineb Prantsuse Elle'i kunagise peatoimetaja Jean-Dominique Bauby "kirjutatud" bestselleril.
Insuldi järel oma kehasse lõksu jäänud halvatud mees (Mathieu Amalric) saab maailmaga suhelda vaid vasakut silma pilgutades - "jah" on üks pilgutus, "ei" kaks pilgutust. Pühendunud meedikute visadus viib sinnani, et valju häälega tähestikku ette lugedes ja mehe pilgutusi jälgides hakkavad moodustuma sõnad ja laused - vaevaliselt, aga siiski. Ja neis lauseis on jätkuvalt elurõõmu, aga ka allaandmist, võitlust, armastust, kurbust, kirge... Tõeline kinematograafiline meistriteos." (Margit Tõnson Areen, 12. juuli 2007)
Auhinnad: Cannes (parim lavastaja).
8. veebruarist Kinos Sõprus.

4. "4 kuud, 3 nädalat,
2 päeva / 4 luni, 3 saptamani si 2 zile"
R: Cristian Mungiu
Rumeenia 2007

"Film viib 1987. aasta kommunistlikku Rumeeniasse, kus abort oli keelustatud, ning hargneb peamiselt ühes hotellitoas, kus kaks sõbrannat anuvad meesarsti ühele neist aborti tegema. Ei mingeid ülepaisutatud emotsioone ega selgitusenõudmisi - "patsient on kuningas" ei võinud siis kellelegi pähegi tulla. Operaator Oleg Mutu (filmis üles ka "Härra Lazarescu surma") ülipikad kaadrid, paigalseisev kaamera ja keskplaanid rõhutavad tunnet, et ka vaatajal pole kuhugi pääsu. Surutud atmosfäär, raseda tüdruku vaikne, vähimagi eneseteadlikkuseta hääl annab aimduse, mida pidid tundma need tuhanded naised, kes illegaalsete abortide tagajärjel surid." (Grete Nootre, PÖFFi leht, 3. detsember 2007)
Auhinnad: Cannes (Kuldne Palmioks, FIPRESCI), Euroopa Filmiakadeemia parim film ja parim lavastaja, Stockholm (parim film ja parim naispeaosa), San Sebastian (FIPRESCI aasta film).

5. "Teiste elu / Das Leben der Anderen"
R: Florian Henckel von Donnersmarck
Saksamaa 2006

"Stasi agent, hauptman Gerd Wiesler (sel suvel vähki surnud näitleja Ulrich Mühe hiilgeroll) treenib nuhke, ei lahku kunagi ülekuulamistoast ilma ülestunnistuseta, ei söö ega maga, kui on vaja kellegi eraelu pealt kuulata. Ta on eesmärgile suunatud tegutseja, kuniks... Kuniks selgub, et ta on sattunud isikliku kättemaksu teenriks - ta peab leidma ühe armastatud ja riigitruu kirjaniku tegevusest midagi riigivastast, sest kultuuriminister ihaldab ise käed külge ajada kirjaniku elukaaslasele, kaunile näitlejannale. Ja Wiesler hakkab sekkuma.
Küsimus on selles, kas inimesed muutuvad. Donnersmarck on natuke isegi liiga robustne ja puust ja punaseks tegev - on näha, et lavastaja soov on valusa lähiajaloo ebainimlikkus kindla peale kohale tuua. Ju on see üks põhjus, miks peale Wiesleri ei toimu dramaturgilist metamorfoosi mitte kellegi teisega." (Margit Tõnson Areen, 20. september 2007)
Auhinnad: Parima võõrkeelse filmi Oscar, parim Euroopa film 2006.

6. "Jonathan Austraaliast"
R: Sulev Keedus
Eesti 2007

"Tõsielufilmi "Jonathan Austraaliast" esilinastuse puhul puhkes ajakirjanduses diskussioon eesti rahva allakäigust ja eestlastest kui väljasuremisele määratud hõimust. Esitati küsimusi autorite eetilisuse kohta, et kas ikka võib filmis niiviisi näidata purjus inimesi.
Elumurede all koormas mustjalalased ei kurda, kuid nad nagu ootaksid abi ja lohutust kusagilt mujalt, oma unistuste täitumist väljaspool ennast. Nad ootavad valget laeva. Film täheldab, et olgu sa eestlane või sakslane või keegi kolmas, ei oska sa elada. Ikka tundub, et õnne toob meie õuele keegi teine. Ikka arvame, et see õige ja päris elu on kusagil mujal. Siiras pihtimuslik jutt sunnib kinokülastajat ootamatu vaatenurga alt nägema iseenda suuri unistusi. Üks eesti paremaid tõsielufilme." (Jaan Ruus, TV-ekspress, 27. september 2007)

7. "Mees Londonist  / A London Férfi"
R: Béla Tarr
Ungari-Prantsuse-Saksamaa 2007

"Sadamas töötav raudteelane näeb aknast kahte vaidlevat meest. Kes nad on ja mille üle vaidlevad, jääb müsteeriumiks. Üks tõukab teise vette. Sadamavaht läheb kai äärde ja õngitseb välja uppunu kohvri. Kohvris on raha. Palju raha. Räsitud hingega mees vaatab vaikides raha. Hingepiin algab! Mõelge siit ise edasi.
Eelnevalt kirjeldatud episoodiga algab ungarlase Béla Tarri (kuulsa 7tunnise mammutfilmi "Saatana tango" autor) "Mees Londonist". See esimene episood kestab pool tundi ja mahub umbes kümnesse kaadrisse. Jah, te kuulsite õigesti - 10sse! "Kodaki 300meetrine, 11minutine filmirull on tsensuuri alaliik," naeris Tarr ühes intervjuus. Aeglus ja pikad kaadrid on tema meistrimärgid. See kahetunnine teos on "Saatana tango" kõrval nagu kinematograafiline tikuvõileib." (Laur Kaunissaare, ­PÖFFi leht, 3. detsember 2007)

8. - 9. "Paabel/Babel"
R: Alejandro González Iñárritu
USA-Mehhiko 2006

"Kolmas moment, millest tahaks rääkida, on Iñárritu filosoofiline lähtepunkt, mis tiirleb ümber jõu, mida nimetatakse vastavalt maitsele Jumalaks, saatuseks või juhuseks. Seda võiks kokku võtta Susana (Vanessa Bauche) tsitaadiga "Amores Perrosest": "Et Jumalat naerma ajada, räägi talle oma plaanidest." Inimesed elavad teadmisega, et ühel päeval peab surema, ja kogu tants käib selle ümber: peitutakse elu eest või rebitakse see lõhki, otsitakse kramplikult küsimusi ja vastuseid, püütakse planeerida iga hetke oma elust. Triloogias näidatud lood aga nagu vihjaksid, et võib-olla polegi sellel rabele misel mõtet. Elu läheb ikka nii, nagu ta läheb, ja surma saab oma elu määravaks teguriks valida vaid igaüks ise." (Maria Ulfsak-Šeripova Areen, 18. jaanuar 2007)
Auhinnad: 2006. aasta parim film (Kuldgloobus), Cannes (parim lavastaja).

8. - 9. "Grindhouse: Surmakindel / Death Proof"
R: Quentin Tarantino
USA 2007

"Kurt Russelli kehastatud Kaskadöör Mike peksab kaine peaga diipi, kaamera puhkab Jungle Julie (Sydney Tamiia Poitier) varvastel jalafetišiga vaatajate jaoks orgastiliselt kaua, girl-power'it pritsivad sõbrantsid mahvivad kanepit ja lobisevad elulistest asjadest - kes keda paneb ja kuidas oli. Ühedimensioonilised mehepojad üritavad piigadele kätt pükstesse ajada, aga see ei ole teps mitte see film.
Kitsarinnaline ja ajaloota autohull valge ameeriklane - tema kallal nokib (aga teda samal ajal ikkagi ka imetledes) Tarantino täpselt samasuguse hüperreaalse rõõmuga, nagu Kaskadöör Mike oma ohvreid surnuks sõidab." (Margit Tõnson Areen, 28. juuni 2007)

10.-11. "Ükskord/Once"
R: John Carney
Iirimaa 2006

"Südantsoojendav hipi-muinasjutt viib kokku kaks elult esimesed vitsad saanud saanud noort - unistused ­ootele pannud tolmuimejaparandaja (helilooja ja laulja Glen Hansard) ja Iiri­maale paremat tulevikku püüdma tulnud tšehhi immigrandi (poetess ja muusik Markéta Irglov?, kusjuures kumbki pole kunagi kaamera ees mänginud).
Muusikaliks on filmi traditsioonilises mõttes raske nimetada, kuid nii nagu Dublini rõskusest tuhmid tänavad on tummaks tunnistajaks leebe ja liigutava armastusloo arengule, nii on napi dialoogi täienduseks laulusõnadesse põimitud mõtted, ja sama orgaaniliselt tormlevad tunded mitte hotelli numbritoas linade vahel, vaid rokiballaadides ja folgilikes autorilauludes." (Margit Tõnson, PÖFFi kataloog)
Auhinnad: Dublin (publiku lemmik), Sundance (publiku lemmik).
15. veebruarist Eesti kinolevis.

10.-11. "Kirjad Iwo Jimalt / Letters from Iwo Jima"
R: Clint Eastwood
USA 2007

"21. sajandil, mil Ameerika jälle sõdib, huvitab Eastwoodi hoopis tõik, et mõlemal pool rindejoont sõdinud noored mehed olid (ja on ka praegu) universaalses plaanis ühtmoodi - nende suurim soov on jõuda tagasi koju. Emade, naiste, laste juurde.
"Kirjad Iwo Jimalt" põhineb väidetavalt saarelt leitud kirjadel, mis sõjategevust juhtinud kindralleitnant Tadamichi Kuribayashi (filmis Ken Watanabe) oma perele kirjutas, kuid ära saata ei jõudnudki. Karjuvas vähemuses olevatele ja toidu- ning veepuuduse, düsenteeria ning kurnatuse all kannatavatele Jaapani sõduritele kinnitatakse algusest peale, et eluga ei lahku neist keegi (harakiri on mõistagi keisri teenri viimane auväärne tee).
Ameeriklastel oli võimas ülekaal - laevastik, lennukid -, kuid surematud pole nemadki. Ent Kuribayashil oli eelis tunda oma vaenlast - ta oli Ameerikas käinud mees, kes teadis, et "argpüksid" ja "barbarid" on vaid tühipaljad sildid, millega mõlema rindepoole sõdureil viha ja võitlusvaimu üles köetakse.
Auhinnad: Parim võõrkeelne film (Kuldgloobus).

12. "Siseimpeerium /Inland Empire"
R: David Lynch
USA-Prantsusmaa-Poola 2006

"Kino surmast on räägitud ennegi, aga harva on olnud see nii sugestiivne ja oma eesmärki täitev kui David Lynchi "Siseimpeeriumi" puhul. Eelkõige pean kino all silmas produtsendikeskseid "huvitavaid lugusid", mida kannavad lineaarse dramaturgia kohustuslikud banaalsused, üheselt mõistetavad plot'id ja karakteri käitumisel põhinev loojutustus. Ehk siis kõik see, mille kohta saab küsida: "Mis seal juhtus?" või "Mis see või teine asi tähendas?". See surmametafoor puudutab ka filmi tehnilist protsessi, sest Lynch kavatseb jäädavalt loobuda filmilindile filmimisest. Ka algselt internetieksperimendina kavandatud "Siseimpeerium" on filmitud digitehnikaga.
Ilma algse stsenaariumita lavastatud "Siseimpeeriumi" lühikokkuvõte ehk vastus küsimusele "Mis seal juhtub?" on lihtne: näitlejanna hullub filmivõtetel. Rohkem rääkida pole põhjust, sest ülejäänu on kohalolukogemus ning meelelisus, mida sõnastada ning lugeda on tüütu." (Taavi Eelmaa, Areen, 12. juuli 2007)

13. "Teie, kes te elate / Du levande"
R: Roy Andersson
Rootsi 2007

"Päris kindlasti on Roy Anderssoni looming Skandinaavia filmimaastikul nähtus omaette. Käesolev film on eriline. Klassikalist lugu ei olegi. Ei ole ka peategelast. On mosaiik inimestest ja suur hulk stseene, millest kõik ei ole omavahel isegi seotud. Ühendavaks lüliks stseenide vahel on ilmastik, aga ennekõike muusika, mis mõjub niigi hea filmi juures omakorda boonusena. Filmi keskpunktis seisab Anderssonile omane väike inimene, keda vaevavad depressioon, armuprobleemid, üksindus, süütunne, lootusetus. Inimene on melanhoolne, otsides armastust ja mõistmist. Olgu see siis noor armunud neiu, tuubamängija, joodiknaine või alla andnud psühhiaater. Andersson näitab inimese sõltuvust inimesest. (Egle Loo, PÖFFi leht 3. detsember 2007)
Sõpruse kinos kevadel, jälgi kava.

14. "Leinav mets /Mogari no Mori"
R: Naomi Kawase
Jaapan 2007

"Naislavastaja, 38aastase Naomi Kawase pikkades kaadrites valdavalt keskplaanides kulgev film väikeses vanadekodus elava seniilse mehe ja noore sotsiaaltöötajast naise ootamatust rännakust metsa on täidetud kahe tegelase vastastikusest empaatiast. Mõlemad mõtlevad olnud elule. Mees mõtleb oma 33 aastat tagasi surnud naisest ja naine muretseb oma lapse kaotuse pärast. Jaapani budismi järgi ei tule pärast 33. aastat lahkunu hing enam tagasi sellesse ilma, vaid läheb Buddha riiki. Ja mees on naise hauale tulnud temaga jumalaga jätma ja teda tänama.
Ümberringi on mets, mis nagu jälgib ja toetab neid. "Heidame maa peale magama," ütleb mees filmi lõpul. Rahu on tulnud. Noorele naisele tähendab see aga teed edasi, enese mõistmist ja lootust. Aeglane film, nagu, muide, kõik Aasia omad, hoiab meeleolu ja on minimalistlik duett mälust ja rahunemisest." (Jaan Ruus)
Auhinnad: Cannes (žürii eriauhind), PÖFF - parim Aasia film.

15.-17. "Üks vapper naine / The Brave One"
R: Neil Jordan
USA-Austraalia 2007

"Viimasel ajal kummaliselt aktiviseerunud vigilantismi filmide laines esindab "Vapper naine / The Brave One" nähtuse filosofeerivamat poolust, kuid see ei tähenda, et Neil Jordan teemat hellalt käsitleks. Film analüüsib kättemaksu nõiaringi sattunud inimeses toimuvaid muudatusi ning neid käivitanud tingimusi halastamatu brutaalsusega. Jodie Foster kehastab relvituks tegeva veenvusega hullumeelsusesse vajuvat karakterit, kelle tegevust on võimatu hukkamõista, hoolimata sellest, et ühiskonna reeglid meilt seda eeldavad." (Alar Niineväli, TV-ekspress, 15. ­oktoober 2007)

15.-17. "Ei ole maad va­nadele meestele / No Country for Old Men"
R: Ethan ja Joel Coen
USA 2007

Cormac McCarthy paljude arvates filmimatuks peetud romaani ekraniseering on road movie, mis segab draamat, vägivalda ja Coeni vendadele omast kiiksuga huumorit. Üllatustest tulvil film ei lase kindel olla milleski ning pakub pulp fiction'it kõige õilsamas tähenduses.
Javier Bardemi kehastatud killer Anton Chigurh teenib auga välja koha filmiajaloo kõhedaimate inimjätiste edetabeli esikümnes. (Alar Niineväli)
8. veebruarist Eesti kinolevis.

15.-17. "Veri hakkab voolama / There will be Blood"
R: Paul Thomas Anderson
USA 2007

Nii nagu lihasõber himustab aeg-ajalt suurt praadi rasvase liha, kartulite ja suure õllekannuga, tahab kinosõber näha aeg-ajalt Suurt Filmi. Sellist, pärast mida tuleb oiates higi pühkida. Kus pakutakse võimast lugu, peent psühholoogiat, tabavat dialoogi ja visuaalselt täiust. Kus miski pole juhuslik. Ja just selline rammus eine on Paul Thomas Andersoni "Veri hakkab voolama". See on suurepäraselt kirjutatud ja lavastatud film, mille keskmes on vapustava ümberkehastumisvõimega Daniel Day Lewis. Tema mängitavas Plainview-nimelises sotsiopaadis on korraga hullus, ahnus, hirm ja samas omal veidral moel midagi naljakat. Kohatu pole võrdlus "Kodanik Kane'iga" - ka "Veri hakkab voolama" räägib suure mehe tõusust, langusest ja üksindusest. Eriti pikantsed nüansid lisab filmile Radioheadi Jonny Greenwoodi üllatav ja geniaalne muusika. Aasta 2007 suurfilm, ei mingit kahtlust! (Maria Ulfsak-Šeripova)
15. veebruarist Eesti kinolevis.

18. "Jeesuse laager /Jesus Camp"
R: Heidi Ewing ja Rachel Grady
USA 2006

"Noorte ameeriklannade Heidi Ewingi ja Rachel Grady dokumentaalfilm "Jesus Camp"/ "Jeesuse laager" (tänavune dokumentaalfilmi Oscari nominent) on meistriklass: oluline teema ja suurepärane tehniline teostus. Empaatiavõime pluss ajakirjanduslik tasakaalustatus; informatiivsus pluss poeetilisus; understatement pluss vajalikud rõhuasetused; selgelt esiletungivad peategelased, ent nende kaudu/taustalt avanev universaalsem mõõde. Kristlike fundamentalistide - Ameerika Ühendriikide keskosa arvukate evangelikaalsete koguduste argipäevast rääkiv "Jeesuse laager" on kitsamalt kolme varateismelise lapse Levi, Racheli ja Tory lugu, ning nende raskekaallasest õpetajanna Becky lugu. Autorid ei süüdista, vaid näitavad. Eelkõige püstitab film küsimuse, kui kaugele võivad täiskasvanud minna oma laste suunamises / manipuleerimises / nende eest valikute tegemises. Ja kas lapsi võib rakendada usulise ja poliitilise propaganda teenistuses." (Kadri Kõusaar, TV-Ekspress, 4. september 2007)

19. "Lubadused Idast / Eastern Promises"
R: David Cronenberg
USA 2007

David Cronenbergi eelmine film "Vägivaldne minevik" leidis nii tuliseid poolehoidjaid, kes kodeerisid varmalt filmi alltekste, kui õlakehitajaid, kelle jaoks oli tegu lihtsalt ühe filmga. "Lubadused idast" jätkab samas liinis, rääkides loo vene maffiast Londonis ning pannes küsima, kas selle gangsteriloo taga on veel miskit üldinimlikumat.
Küsimused algavad juba casting'ust. Filmis mängivad venelasi sakslane (Armin Müller-Stahl ), prantslane (Vincent Cassel) ja ameeriklane (Viggo Mortensen), inglase osa täidab austraallane (Naomi ­Watts). On tegu lihtsalt julge casting'uga või mängib Cronenberg teadlikult stereotüüpidega? Eestlaste venetundlikkust teades on jaanuari alul ka meie kinodesse jõudev "Lubadused idast" huvitav materjal lahkamaks venelase stereotüüpe kinokunstis. Kõige elavamalt jääb filmist meelde muidugi täisalastuses meestevaheline sauna-võitlusstseen. (Andris Feldmanis)
4. jaanuarist Eesti kinolevis.

20. "Bamako"
R: Abderrahmane Sissako
Mali-USA-Prantsusmaa 2006

"Bamako" on Moskvas filmialase hariduse saanud Mauritaania režissööri Abdurrahmane Sissako neljas täispikk film. Linatöö on üles ehitatud kohtuprotsessile Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi vastu, mida Mali pealinna Bamako elanikud peavad vastutavaks vaesuse süvenemise eest kogu Aafrika mandril. Nii kohtunikud, seadused kui ka hagejad oma muredega on tõelised. Dramaatikat lisab protsessiga paralleelselt kulgev linnakese argipäev, mis on kohtuasjale mõjuvaks illustratsiooniks.
Dokumentaalse ja fiktiivse oskusliku põimimisega on Sissako teinud liigutava ja mõtlemapaneva filmi arengumaade muredest, mis pole muud kui üleilmsete arengute äärmuslik väljendus. (Tõnu Karjatse)

“If You can’t kill them, fuck them,” ütles Taavi Eelmaa (pildil) PÖFFi lõputseremoonial järjekorras juba ei tea mitmendat ”Sügisballi” auhinda vastu võtma minnes, sest Veiko Õunpuu ei jõudnud veel maha istuda, kui juba järgmine ”Sügisball” välja hõigati.


Isegi kui Veiko ise juba natuke häbeneb, et ta nii masendava filmi tegi, ei saa meie küll kuidagi statistikale vastu ja Areeni esmakordse filmiedetabeli võitis ülekaalukalt ”Sügisball”. PÖFFil Eesti Filmiajakirjanike Ühingu sõnastatud selgitusest paremat polegi vaja mõelda: “Linnaelu pidetuse silmiavava kujutamise eest.” Film, mille kohta ka kõige suuremad skeptikud ütlesid, et jah, see on tõesti Eesti film, mis ilma mööndusi tegemata meeldib ja korda läheb. 10 Areenis ja TV-Ekspressis filmidest kirjutajat – Jaan Ruus, Marianne Kõrver, Maria Ulfsak-Šeripova, Tõnu Karjatse, Tristan Priimägi, Rain Tolk, Alar Niineväli, Kadri Kõusaar, Andris Feldmanis, Margit Tõnson – pakkusid oma isiklikes esikümmetes välja pea 40 filmi, esitame siinkohal 20 parimat, mis jätsid 2007. aastale oma pitseri.


Tabelist selgub, et paljud neist jõuavad kinolevisse alles järgmise aastanumbri sees – Eesti filmilevi omapära, mis sunnib meid adekvaatseima ülevaate saamiseks filmiaastat näiteks hoopis septembrist septembrini mõõtma.


”Spidermanid” ja ”Shrekid” jõuavad kohale hilinemata, aga kinomonopoli seisuses Forum Cinemas keti kavakoostajad kalkuleerivad teisiti – kui vaadata kas või Kuldgloobuse või Oscarite püüdjaid, siis need tulevad kõik 2008. aasta alguses. Siis on neid ju lihtsam müüa ja vaatajaid püüda, selge see.


Arthouse-kino Sõprus üllatab uuel aastal tõeliselt magusa valikuga, sellegipoolest ootame pikisilmi ka uue, Cinnamoni-nimelise kinoketi tulekut, mis võtaks täita näiteks Ameerika kino indie-suuna, mis siinmail pea täiesti katmata. Seniks aga tuleb paljusid filme ikkagi juba DVD-poodidest otsida.


Head vaatamist!