Liidab: Areeni filmitabelis teiseks jäänud “Artist” on meeleolukas hommage tummfilmiajastule. Aegade ülese sõbrakäe ulatavad näitlejad ­Jean Dujardin ja Bérénice Bejo. (kaader filmist)

1.“Lahutus”/”Jodaeiye Nader az Simin”
R: Asghar Farhadi
O: Peyman Maadi, Leila Hatami jt
Iraan 2011

Asghar Farhadi “Lahutus” on mõtlemapanev ja erakordselt kaasahaarav draama ühe lahutuse anatoomiast. Aga mitte ainult. See film annab huvitava sissevaate tänapäeva Iraani ühiskonda laiemalt – meeste ja naiste suhetesse, vanemate ja laste suhetesse, perekondlikesse ja ühiskondlikesse hierarhiatesse, õiglusesse ja õigusesse, moodsa ja traditsioonilise vastuoludesse, austusesse ja usku.

Naine tahab Iraanist ära kolida, et intelligentsel teismelisel tütrel oleks elus paremad võimalused, abikaasa puhul ei tule aga kolimine kõne allagi, sest mees peab oma Alzheimerit põdeva isa eest hoolitsema. Tüli viib lahutuse nõudmiseni, mis omakorda toob kaasa vanamehele uue hooldaja palkamise, ebameeldivad vahejuhtumid ja kurnavad kohtuvaidlused.

Autor avab tegelased erakordse empaatiaga, koorides kiht kihi haaval nähtavale iga osapoole tunded, mõtted ja personaalse tõe.

Maria Ulfsak-Šeripova, Areen

Berliini festivalil 4 auhinda (sh Kuldkaru), parima võõrkeelse filmi Bafta ja Kuldgloobus, kandideerib kahele Oscarile.
Läbirääkimised Eesti kinolevisse toomiseks on pooleli.


2.
“Artist”/”The Artist”

R: Michel Hazanavicius
O: Jean Dujardin, Bérénice Bejo, John Goodman jt
Prantsusmaa-Belgia 2011

Ennekõike ta üllatab: mustvalge tummfilm 3D-ajastul. Seejuures aga stiliseeritud laitmatult ja elegantselt: kaadri suurus tehtud vana tummfilmi järgi, vaimustav saatemuusika (sest ega tummfilm polnud kunagi tumm!). Elustub vana Hollywood, kus helifilmi tulekuga kahekümnendate lõpul langesid põrmu vanad staarid ja kerkisid verivärsked. Sul on kurb, aga sa naerad. See on tõeliselt rõõmsameelne komöödia. Ehtne entertainment igaühele.

Jaan Ruus, Areen

Võitis 7 Baftat, Cannes’i filmifestivali Kuldse Palmioksa, kandideerib kümnele Oscarile.
“Artist” linastub 23. veebruarini Artises ning 24.2–1.3 Coca-Cola Plazas, pärast seda saab filmi näha Tartus.


3.
“Türannosaurus”/“Tyrannosaur”

R: Paddy Considine
O: Peter Mullan, Olivia Colman, Eddie Marsan jt
Suurbritannia 2011

Näitleja Paddy Considine’i režissööridebüüt “Türannosaurus” viib vaataja mõneks ajaks nende inimeste hulka, kes on täielikult ära unustanud, et neil on olemas ka prefrontaalkorteks ehk ajukoor, too kõige uuem osa meie mõtlemis- ja mõtestamisaparaadist, mis meid loomadest eristab. Kogu nende maailmatõlgendamine käib vaid sisalikuaju suurte hirmusilmade läbi. Ja need moonutused on kohati üsna võikad ega lase tekkinud olukordi adekvaatselt analüüsida, veel vähem neist väljapääsu leida.

Margit Tõnson, Areen

Parima debüütfilmi Bafta, kaks preemiat Sundance’ist.
Kinos Sõprus kuni 8. märtsini.


4.
“Elupuu”/”The Tree of Life”

R: Terrence Malick
O: Brad Pitt, Sean Penn, Jessica Chastain jt
USA 2011

Lugu on ju lihtne, kuigi algab lõpust. Keskealine mees, kes on leidnud Jumala, küsib, kuidas ta selleni jõudis, vaadates tagasi nii oma elule kui kõigele, mida ta olemisest üldse teab. See on tema ja ta maailmapildi kujunemise lugu. Nii küsimused kui vastused öeldakse selgelt välja, ja need pole kuigi üllatavad. “Elupuu” on palve ja usutunnistus. Kreedo, kuid oma aukartuses loodu(se) vägevuse ja ilu ees pigem panteistlik kui kristlik. Ka armastus pole kitsalt kristlik sõnum, ja mis puutub jumalaarmu teesse (way of grace), siis Malick ei ütle, et see viiks kannatusest välja. Kannatus jääb.

Joonas, filmijutt.blogspot.com

Võitis Cannes’is Kuldse Palmioksa, kandideerib kolmele Oscarile.
“Elupuu” kinolevi on läbi, DVD jõuab mõne nädala pärast müüki.


5.-6.
“Torino hobune”/ ”A Torinói ló ja”

R: Béla Tarr ja Ágnes Hranitzky
O: János Derzsi, Erika Bók jt
Ungari-Prantsusmaa-Saksamaa-Šveits-USA, 2011

Béla Tarri ja Ágnes Hranitzky “Torino hobune” on Steven Spielbergi “Sõjaratsu” jõhker vastand – Tarri “Torino hobune” puhub oma äärmusliku minimalismi, monotoonsuse ja viliseva tuulega vaataja vaimu ja hinge puhtamaks ning muudab ta (selle viimase, kes saalis veel vastu peab) tõenäoliselt paremaks inimeseks. See film võib mõjuda eemaletõukavalt või tekitada katarsise, pannes vaataja iga oma keharakuga tunnetama, kuidas vääramatult lähenevad häving ja pimedus.

Juhul kui see on tõepoolest Tarri viimane film, on tegu väga võimsa hüvastijätuga.

Maria Ulfsak-Šeripova, Areen

Berliinis FIPRESCI auhind ja Hõbekaru.
Kinos Sõprus alates 5. aprillist.


5.-6.
“Melanhoolia”/ “Melancholia”

R: Lars von Trier
O: Kirsten Dunst, Charlotte Gainsbourg, Kiefer Sutherland jt
Taani-Rootsi-Prantsusmaa-Saksamaa, 2011

Film, mis Wagneri muusika saatel juba esimestel minutitel näitab maalilises aegluubis ära, mida ülejäänud kahe tunni jooksul oodata on. Justine (Kirsten Dunst) on nime saanud markii de Sade’i samanimelisest romaanist. Sadism “Melanhoolias” väljendub kaasinimeste poolt õnnelik-olemise pealesurumises noorele pruudile, masohhism aga talle väljakannatamatute rituaalide (tordilõikamine, kõned, pulmaöö) vapras talumises. Kui sina oled õnnelik, olen mina õnnelik, näikse Trieri jaoks kujutavat kõige hullemat igapäevast sadismi.

Margit Tõnson, Areen

Cannes’is parima naispeaosa auhind (Kirsten Dunst), kolm preemiat Euroopa Filmiauhindadelt.

“Melanhoolia” on saadaval Elioni videolaenutuses ja DVDna, filmi teleõigused on ETV käes.


7.
“Ohtlik sõit”/”Drive”

R: Nicolas Winding Refn
O: Ryan Gosling, Carey Mulligan, Bryan Cranston jt
USA 2011

“Drive” on arvutimängupõlvkonna ja musavideopõlvkonna “Pulp Fiction” ja “Taksojuht”. Ja Ryan Gosling on tollele põlvkonnale sama oluline näitleja, kui oli eelmistele Uma Thurman või Robert De Niro. Stiilne film stiilsetele inimestele, kellel on stiilsed unistused ja kes kummardavad elus ennekõike juhust.

Margit Tõnson, Areen

Cannes’is parima režissööri auhind, ühe Oscari nominent.
“Drive” läheb alates märtsist tuurile Jõhvisse, Pärnusse, Rakverre, samuti hakkab seda näitama Kinobuss.


8.-9.
“Häbi”/”Shame”

R: Steve McQueen
O: Michael Fassbender, Carey Mulligan jt
Suurbritannia 2011

“Häbi” jutustab loo Brandonist (Michael Fassbenderi tundlik rollisooritus), kes näeb välja nagu iga naise unistuste mees, kelle elu täidab näiliselt töö säravate klaaspindadega moodsas kontoris, õhtused napsitamised kolleegidega NY stiilsetes lokaalides. Tegelikult on Brandoni arvuti nii tööl kui kodus tihkelt täis pornot, tema kodust käivad sisse-välja prostituudid, hommikuti onaneerib Brandon duši all, lõuna ajal kontori tualetis – ta on seksisõltlane. Ja tal on häbi. Ootamatult külla saabuv õde Sissy (Carey Mulligan) rikub Brandoni tavapärase rutiini...

“Shame’ist” saab pikemalt lugeda 8. märtsi Areenist.

Kadri Karro, Areen

Veneetsia festivalil kolm auhinda, sh FIPRESCI auhind.
Kinodes alates 8. märtsist.


8.-9.
Le Havre – sadamalinn”/”Le Havre”

R: Aki Kaurismäki
O: André Wilms, Kati Outinen jt
Soome-Prantsusmaa-Saksamaa 2011

“Le Havre’i” puhul jahmatab selle filmi geniaalne lihtsus. Kuigi rääkides väga aktuaalsel ja tõsisel teemal – immigratsioonist ja sallivusest –, on Kaurismäki loo lahendanud kargelt ja rahulikult, ilma igasuguse hüsteeria, eneseupitamise ja näkkukarjuva moraalita. Oma loomult on see melanhoolne muinasjutt lootusest ja headusest. Aga autor astub väga targa sammu: ta sunnib vaatajat mõtlema selle üle, et miks on ebarealistlik ja lausa koomiliselt mõjuv see, kui näeme ekraanil inimesi, kes käituvad ausalt, hästi, omakasupüüdmatult, põhimõtteliselt inimlikult, tundes kaasa ja aidates neid, kes on kõige haavatavamad.

Maria Ulfsak-Šeripova, Areen

Cannes’is FIPRESCI auhind, võitis ka kuus Jussit.
“Le Havre” on kinodes linastumise lõpetanud, film tuleb märtsis Elioni videolaenutusse, teleõiguste osas käivad läbirääkimised ETVga.


10.
“Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk”/”Tinker Tailor Soldier Spy”

R: Tomas Alfredson
O: Gary Oldman, Colin Firth, Tom Hardy jt
Prantsusmaa-Suurbritannia-Saksamaa 2011

John le Carré külma sõja teemalise klassikalise põnevusromaani melanhoolses ekraniseeringus punub Tomas Alfredson elegantse enesekindlusega keeruka võrgu reetmisest ja kättemaksust. Romantilise intriigiga tihedalt läbipõimitud saaga on oskuslikult lavastatud ja pakub algusest lõpuni põnevust, toetumata seejuures Bourne’i ajastule omaseks peetavale adrenaliinimöllule.[–] Film pakub põnevikuna võrratut pinget, kuid tema ulatuslikum mõju tuleneb selle paljastamisest, missuguseid inimressursse nõuab globaalpoliitika. Kõigil on omad saladused ja mured, igaüks on maksnud kallist hinda kuninganna ja kodumaa teenimise eest.

Allan Hunter, Screen Daily
(tõlge lühendatult 2011. a PÖFFi kataloogist)

Kandideeris Veneetsas Kuldlõvile, võitis kaks Baftat, kolme Oscari nominent.
Filmi kinolevi on läbi, DVD jõuab mõne nädala pärast müüki.
Filmiaasta 2011 numbritesEesti kinolevis linastus aasta jooksul üle 350 filmi (nende hulgas ka dokumentaalfilmid ja animafilmid ning n-ö vanad filmid, mis publiku soovil või restaureerimise tulemusena uuesti ekraanidele toodi).

PÖFFil linastus üle 500 filmi, neist 260 täispikad.

Areeni filmitabelis palusime hääletada oma kriitikutel ja kaasautoritel 2011 valminud filmide poolt, sõltumata sellest, kus hindaja on filmi näinud.

Hääletajad nimetasid oma isiklikes edetabelites 60 eri filmi.

Oscarid antakse kätte 26. veebruaril.Mehed muutuvas maailmasKes vähegi möödunud aastal kinos käis, teab, et see oli näitlejate Ryan Goslingi ja Jessica Chastaini aasta. Esimene rõõmustas kohalikku vaatajat filmides “Ohtlik sõit” ning “Kurb valentinipäev”, Chastain aga lummas osatäitmisega “Elupuus”, kuid Areeni hindajad nägid teda ka Cannes’i filmifestivalil linateoses “Otsi varju”.

Haprale ebamaisele kaunitarile pakkus tugevat konkurentsi soe ja ürgnaiselik Carey Mulligan filmides “Ohtlik sõit” ja “Häbi”. Võimatu on mööda vaadata ka Michael Fassbenderi (“Jane Eyre”, “Nälg”) erakordsest näitlejameisterlikkusest filmis”Häbi”, mis kohe-kohe ka meie ekraanidele jõuab. Eesti kinos tegi samal ajal ilma Katariina Unt filmides “Kirjad Inglile” ja “Idioot” ning oma parima rolli iseendana tegi Arvo Kukumägi.

Esikümne filmide hulgas suuri üllatusi peale “Torino hobuse” pole, samad filmid eri järjekorras esinevad paljude rahvusvaheliste filmiajakirjade ja blogijate isiklikes hääletustabelites. Filmide järjekord tegi aga rõõmsaks. Ei tulnud esikohale kirgi kütnud “Elupuu” ega liiga stiilseks ristitud “Ohtlik sõit” ega ka mitte apokalüptiline”Melanhoolia”. Hoopis tasapisi oma suurust ja meisterlikkust avav iraani film “Lahutus”.

Terve hulk filme puudutavad meeste rolli maailmas, kus nende tugevust, otsustusvõimet, vastutust jne ei vajata ega hinnata. Olgu nendeks siis “Kirjad Inglile” ebakindel Jeremia Juunas Kirotaja (Tõnu Oja), segaduses Curtis (Michael Shannon) filmis “Otsi varju”, “Elupuu” lunastuseotsingul Jack (Sean Penn), Peter Mullani kinnijooksnud Joseph “Türannosauruses” või juba enne mainitud “Häbi” peategelane, seksisõltuvuses Brandon. Isegi vanameistri Woody Alleni “Südaöö Pariisis” proovib ajamasina abiga mehelikkuse põhitõdesid uuesti avastada.

Ja veel – kui möödunud aastal troonis Areeni tabeli esikohal dokfilm Banksy kunstnikukreedost, siis sel korral leiame esimesed tõsielufilmid alles tabeli teisest kümnest. Mis ei vähenda aga kuidagi vajadust dokumentaalfilmikino järele. Eesti vaataja on näidanud jalgadega, et talle meeldib käia Docpointi festivalil Tallinnas, Maailmafilmi festivalil Tartus, Matsalu loodusfilmide festivalil ja Pärnu antropoloogiafilmide festivalil, rääkimata tungist PÖFFi dokiseanssidele ja iganädalasest huvist Kumu dokumentaalfilmiõhtute vastu. Isu täispikkade dokfilmide regulaarse vaatamise järele on olemas. Lihtsalt tavakinode repertuaaris kipuvad nad linastuma lühiaegselt ning kaduma muu müra keskele ära. Miks see Kinomaja saal seal niisama seisab?

Margit Tõnson