AREENI aasta raamatud 2013
Algupärane romaan
Paavo Matsin “Sinine kaardivägi”
Lepp ja Nagel, 2013. 103 lk.
Paavo Matsin suutis oma esimese pikema proosateosega “Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit” tuua eesti kirjandusse fantaasiarikkust ja lennukust ning kustutas eksootilist lugemiselamust otsivate inimeste janu. “Sinine kaardivägi” on samm edasi. Tekst on lugejasõbralikum, kuid fantaasialend sama pöörane kui Riia juugend. Matsin suudab efektselt ühendada süsteemse erudeerituse ja sellele omal moel vastutöötava anarhilise impulsi. See tekitab Matsinit lugedes tunde, et vabadust – kirjutamise, kujutlusvõime, seostamise ja tundlikkuse vabadust – saab siin kogeda täiesti vahetult.
“Sinise kaardiväe” tegevus toimub Riias, seega on tegu nägemusliku ülistuslauluga Baltikumi suurimale linnale, selle ajaloole, arhitektuurile, kohvikutele. Matsin tundub järgivat seisukohta, et kuigi kirjandust tuleb võtta tõsiselt, ei peaks seda tõsiseltvõtmist tõsiselt võtma – “Sinine kaardivägi” on oma kohati luupainajalikus ja vägivaldseski lennukuses väga naljakas. Ühtaegu märul ja selle paroodia. Samas ei välista huumor teistmoodi lugemismudelit: teoses võib näha isegi hoiatusromaani, igatsust kadunud aegade järele, mil haritlasi ühendasid antiikmüüdid ja piiblilood, keelteoskus ja maneerid, mida kasteti kohvikutes peentesse napsudesse ja rafineeritud afääridesse. Romaanis astub sellele vastu äärelinnast lahtirulluv masside mäss, ent ometi pole “Sinine kaardivägi” pelk düstoopia, vaid unenäoline ülistuslaul nii teadmistele kui ka alateadvusele – ning kahe eelmainitu ühisosale, kujutlusvõimele.
Jan Kaus
Ulmeteos
Veiko Belials “Kogu maailma valgus”
Fantaasia, 2013. 271 lk.
On palju inimesi, kes kirtsutavad ulmekirjanduse, eriti veel kodumaise ulmekirjanduse peale nina. Valesti teevad. Liiati – lugeda tuleb raamatut, mitte žanri. Ja seda, kui erinev võib olla ulmekirjandus – mis siis, et ainult sci-fi ehk teaduslik fantastika, ja mis siis, et ainult ühe autori kirjutatud –, näitab Belials oma pikisilmi oodatud kogumikus suurepäraselt.
Jah, ka tänavune Maniakkide Tänava “Mehitamata inimesed” on hea raamat, aga mis Belialsi miniatuure, lühijutte, jutustusi ja üht näidendit sisaldava kogumiku tõeliselt meeldejäävaks teeb, on just raamatu mitmekülgsus. Siin saab nalja – jah, isegi lolli nalja, aga head lolli nalja! –, aga on ka täiesti tõsiseid, lausa eeskujuliku näite vääriliselt žanripuhtaid lugusid (eriti õnnestunuteks pean viimastest tsüklit, kus Belials küberpunki paneb).
“Kogu maailma valguses” toob Belials lugeja ette viimase kümnendi jooksul kirjutatud ja ühe erandiga (mis oligi mõeldud raamatu reklaamiks) avaldamata materjali. Ühtlasi on see hea näide sellest, mis seisus on Eesti ulme anno MMXIII. Lühidalt öeldes: heas. Aga lugege ise.
Peeter Helme
Tõlkeromaan
Michel Houellebecq “Kaart ja territoorium”
Tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2013. 428 lk.
Mõni raamat lihtsalt on selline, et enne, kui teda kirjutatud pole, ei oska keegi sellest puudust tunda. Ja kui ta on siis ühel hetkel olemas, on raske mõelda maailmast ilma selle teoseta. Ja mõni harv kirjanik on selline, kes on osanud just sedasorti raamatuid kirjutada: Michel Houellebecq on selline autor.
Tõsi, paljusid ajab ta närvi – olgu põhjuseks siis tema mahlakad ütlused naiste, islami või Prantsusmaa kultuuriavalikkuse aadressil. Kuid ka tema ümber kerkinud skandaalid on alati olnud märk tema jõulisest kohalolust. Ning skandaalid skandaalideks – kõige rohkem on see räsitud olemisega khakivärvi parkat kandev väike mehike ikkagi alati kohal oma raamatutes.
“Elementaarosakesed” (1998, e.k 2008) oli Houellebecqi esimene, talle maailmakuulsuse toonud hitt, milles ta armutult diagnoosis meie aega. Prantsuse keeles 2010. aastal ilmunud “Kaart ja territoorium” mõjub aga suisa kirjandusliku testamendina. Kuigi ootan väga, et selle teosega ihaldatud Goncourt’i auhinna saanud autor veel kirjutaks, on ilmselt just “Kaart ja territoorium” tema grand œvre, mis võtab kokku Houellebecqi vaated inimesele ja maailmale. Mis tahes armu välistava vanatestamentliku karmusega õiendab ta siin arved tehisliku ja loodusliku vahel ühemõtteliselt viimase kasuks.
PS Kes aga tahab tänavusest tõlkeproosast meeles pidada midagi helgemat, lugegu Siri Hustvedti “Meesteta suve”, mis räägib lootusrikka, kuigi vaimuka (enese)irooniaga meestest, naistest, noorusest ja vanadusest ning usub armastuse võimalikkusse.
Peeter Helme
Algupärane luulekogu
(:)kivisildnik “Õpetaja ütles”
Jumalikud Ilmutused, 2013.
Mis on luule? Tihendatud mõttega tekst, eks ole? On loomulikult palju eri definitsioone (neist kirjutab lähemalt Märt Väljataga käesoleva aasta märtsis-aprillis läbi kahe Keele ja Kirjanduse ilmunud käsitluses “Mis on luule?”), kuid praegu pole ei õige koht ega aeg, et nad ette võtta. Praegu on hoopis aeg ja koht uurida seda, kuidas kirjutada luulet. Vastus sellele küsimusele on muidugi suuresti sama mis vastus küsimusele, mis on luule. Kuid ebaakadeemilisem, praktilisem, käsitöönduslikum. Ja sugugi mitte keeruline.
Jõudsin pärast raamatu ilmumist ühe teise Eesti luuletajaga vesteldes kärmelt tõdemusele, et kes pärast zen-budistliku pealkirjaga “Õpetaja ütles” lugemist luuletamisega hakkama ei saa, sellega polegi millestki rääkida. Nimelt ei eelda (:)kivisildnik lugejalt-õpilaselt seda, et oldaks luuleteooriatega kursis. Tema õppemeetod on sama lihtne nagu keeletund Prantsuse Võõrleegionis, kus allohvitser haarab laualt eseme, ütleb selle nime ja röögatab siis enda ette rivistatud mitteprantslastest palgasõduritele: “Répétez!”, kes eseme (õun, sulepea, granaat) nime kordavad.
Sama teeb ka (:)kivisildnik – tema luulekooli läbinu ei õpi võib-olla luuletama nagu Puškin, küll aga saab temast efektiivne tapamasin komandör (:)kivisildniku eraarmees. See on kahtlemata hea algus, aga mis veel olulisem: “Õpetaja ütles” on ise üks väga hea luuleraamat.
Peeter Helme
Tõlkeluulekogu
Czesław Miłosz “Valitud luuletused”
Tõlkinud Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2013. 448 lk.
Czesław Miłosz (1911–2004) ei ole mitte lihtsalt Poola luuletaja, vaid maailmakodanik. Leedus poolakeelses keskkonnas üles kasvanud, keeldus ta ennast ükskõik kumma rahvuse esindajana identifitseerimast. “Ma olen leedukas, kellele ei ole antud olla leedukas,” on ta oma päritolu kohta öelnud.
Väsimatu Hendrik Lindepuu on eesti lugejani toonud põhjaliku valiku selle Nobeli kirjanduspreemia (1980) laureaadi luuletusi. Nelisada lehekülge. Algusest lõpuni, alustades esimesest luulekogust “Kolm talve” (1936) ja lõpetades viimase, postuumselt ilmunud koguga “Viimased luuletused” (2006). Kokku on luuletusi raamatusse valitud kaheksateistkümnest kogust, nõnda et lugeja saab suurepärase ülevaate selle poeedi ja esseisti seitsme aastakümne loomingust.
Miłosz seisab kindlalt 20. sajandi maailmakirjanduse klassikute seas, oli seda juba ammu enne siitilmast lahkumist. Tänu oma luuletuste inglise keelde tõlkimisele – autor tegi seda tihedas koostöös tõlkijatega ja tänu inglise keele korralikule valdamisele vabamalt, kui ükski tõlkija oleks julgenud – on Miłoszi loomingul olnud suur mõju niihästi inglise kui ka ameerika luulele, ülejäänud maailmast rääkimata. Tema teemadel ei ole piire, ta kõneleb asjadest, mis peaksid puudutama kõiki, kelle silme ees tähed sõnadeks vormuvad.
Suurepäraselt toetavad luulevalikut raamatusse lisamaterjalidena kaasatud Adam Zagajewski eessõna, Miłoszi enda kõne Nobeli auhinnatseremoonialt ja Hendrik Lindepuu järelsõna. Nad elagu! See raamat on tulnud selleks, et jääda.
Kätlin Kaldmaa
Lühiproosa
Armin Kõomägi “Minu Mustamäe”
Tuum, 2013. 272 lk.
Meie epohhil, mil Mustamäe on oma sära minetanud, on iga praeguse või kunagise mustamäelase jaoks armas, kui keegi võtab vaevaks sellest linnajaost kirjutada. Mustamäe-kirjandust iseenesest on, aga kõik need “Sügisballid” ja “Ööd neljandas mikrorajoonis” jäävad minevikku. Tänavu ilmus Armin Kõomäe sulest aga novellikogu, kus pooled lood on Mustamäe-lood, pooled muud lood – kuigi osa neist haakub Mustamäe-lugudega.
The Black Mount Pubis toimunud raamatuesitlusel väitis linnaosavanem Helle Kalda, et Mustamäel läheb paremini kui eales. Kaldun siiski arvama, et kultuurilises mõttes see nii pole – nagu ka “Minu Mustamäe” autor sealsamas seletas, elas tema lapsepõlves, 70ndate Mustamäel palju kultuuritegelasi, nende seas kirjanikke. Enam mitte.
Nõnda võib väikese mööndusega võrrelda “Minu Mustamäed” Mats Traadi 3200-leheküljelise jõgiromaaniga “Minge üles mägedele”, mis on ilmselt viimane põhjalik sissevaade Eesti külaellu. Sellele teemale võib Hanno Buddenbrooki kombel joone alla tõmmata. Natuke samamoodi on ka Mustamäe-kirjandusega. Nagu külaromaane, nii kirjutatakse ilmselt tulevikuski Mustamäe-romaane. Kuid mitte enam selliseid. Mitte enam säärase tunnetusega. Sest Mustamäe on küll olemas (nagu Eesti külagi), aga ta pole enam orgaaniline tervik. Mustamäe puhul jäi terviklikkus küll püüdluseks, aga ometi … Midagi sellest on Armin Kõomäe novellikogus sees. Võib-olla on vaja olla (endine) mustamäelane, et seda näha, aga teie teised, uskuge – midagi sellest on siin olemas.
Peeter Helme
Elulooraamat
Wolfgang Ruge “Tõotatud maa”
Tõlkinud Toomas Huik. Tänapäev, 2013. 288 lk.
Võiks ju küsida, et miks peaks meil, eestlastel, olema huvitav lugeda mingi saksa punase NKVD- ja laagrijutte – omalgi piisavalt. Ja milleks lugeda säärast elulooraamatut, kui ilmub palju vahvamaid ja nunnumaid.
Ega selles mõttes vahest peagi. Võib vaid imestada ja imetleda noore saksa kommunisti rumalust, kes otsustab 1933. aastal Hitleri režiimi eest põgeneda just NSV Liitu. Kuid sellega Wolfgang Ruge, hilisem Saksa Demokraatliku Vabariigi üks juhtivaid ajaloolasi, ei piirdu. (Kahjuks ei selgu siit raamatust see, miks valis mees, kes veetis oma elu parimad aastad Siberis vangilaagris, Läände mineku asemel töö Ida-Berliinis, kus temast sai üks juhtivaid ametlikke ajaloolasi.) Tegu on nimelt nõtke sulega autoriga, kellel on olemas igale kirjanikule, veelgi enam aga ajaloolasele hädavajalik kõrvalpilk iseendale ning oludele, millesse ta eluteel satub. See teeb “Tõotatud maast” suurepärase lugemise. Sellise, mida tasub teinegi kord kätte võtta.
Ei tee ka paha meile endale, kes oleme eesti rahva kannatustest sageli sisse võetud, märgata seda, kui palju kauem kestsid teiste rahvaste ja inimeste vintsutused ning kui elutervelt mõni mees sellest põrgust siiski välja tuli. Kui raamatu alguses kohtume tõesti ühe naiivse punapoisiga Berliinist, kes usub end Moskvasse jõudes olevat saabunud tulevikku, siis teose lõpus vaatab meile vastu illusioonid kaotanud, kuid seda tugevamalt elu ennast armastav mees.
Peeter Helme
Debüütteos
Helen Kallaste “Kogutud hetked”
Verb, 2013. 71 lk.
Sellest luulekogust ei leia twitterlikku säutsumist ega tühja kalambuuriga keerutamist – kunagisest TNT-lasest Siutsust on kasvanud head eesti keelt ja korrastatud mõttekaarti kasutav Helen Kallaste. Olgu see raamat lohutuseks ja toekaks karguks kõigile, kes tahavad, aga ei oska end uuemas emakeelses luules kodus tunda: tegemist on selge ja targa tekstiga, kus võllide vahele ka mõõdukalt meetrikat määritud. Juhul kui sõna “tark” selles kontekstis segadust tekitab, võetagu appi mõni vana koerakõrvul filosoofialeksikon või kuulatagu Ööülikoolist Valdur Mikita loenguid.
Pole sõnulseletamatu ime, et “Kogutud hetked” pälvis nii (paha)tahtlikult marginaalse Siugja Sulepea kirjandusauhinna kui soliidse Betti Alveri debüüdipreemia. Raamat on seda väärt. Kaante vahelt leiab nii vaba- kui riimis-raamis värssi, rütmi ja algriimi, lihtsalt nutikat mõttekäiku. Ning pause, mis sedapuhku tõesti ka kannavad.
Mida veel lisada? Raamatusse kogutud hetked on ühtlasi läbimõeldult järjestatud ja rütmistatud. Lugejale on vastu tuldud, aga teda ei alahinnata – rasvast nalja siin ei pakuta, aga samas ei eeldata ka lotmaniaana süvakursust ega kunstikuraatori konsultatsioone. Kõik on loetav, kokkukõlav, kõnetav ja arusaadav, vormilt kohati päris vanaaegne. Ega alati peagi olema hull revolutsionäär, et lugejad edukalt köite ühest kaanest teiseni juhtida – mõnikord piisab ka enesekindlusest ja õiges järjekorras öeldud sõnadest, mil mõte sees. Või koguni kaks.
Asko Künnap
Spordiraamat
Gunnar Press “Härra sportlane. Viljar Loor”
Menu, 2013. 240 lk.
“Ootamatud olid äärmused. Muidugi, ma ju üldiselt ikka teadsin neist tema elu seikadest, milles raamatus on juttu. Aga et need elu siksakid olid sedavõrd teravate nurkadega, see oli mullegi ootamatu,” ütleb Gunnar Press, tõenäoliselt lõppeva aasta parima omamaise (spordi)biograafia “Härra sportlane. Viljar Loor” autor.
Pressi raamatus olümpiavõitjast on olemas kõik vajalik materjal, et kokku saaks silmapaistev lugu – erakordne inimene, maailma absoluutne tipptegija (milliseid Eestis on teadagi üksikuid), särav sportlaskarjäär ja dramaatiline kukkumine sporditaevast halli argipäeva, rasked saladused, keeruline eraelu ning traagiline lõpp.
Sportlased on avaliku elu tegelased selle sõna kõige otsesemas mõttes. Olid juba nõukaajal. Mida edukam sportlane, seda avalikum. Iga hüpe edasi või samm tagasi on ajakirjanduses kirjeldatud. Kukkumine ja tõus, õnn ja ebaõnn, haigused ja vigastused, eraelulised seigad – kõik nagu peopesal nähtaval.
Kui mitte ajalehes kirjutatud ja teles näidatud, siis kuulujutu tasemel ikka kõigile teada. Kui mitte muus, siis spordi ja sportlaste kohta arvab igaüks teadvat tõde. Tegelikult teame ehk pealispinda. Sestap on pagana hea, et Press Loori loo avameelt lahti kirjutas. Heas stiilis muide, ja pigem positiivses võtmes. Viljar Loor, Eesti läbi aegade üks huvitavamaid spordimehi, vääris seda.
Raul Ranne
Lasteraamat
Reet Bobõlski “Maailma parim tront”
Tänapäev, 2013. 181 lk.
Hea lasteraamat on hea lasteraamat. Nii lihtne see ongi. Aga sugugi mitte lihtne pole head lasteraamatut kirjutada. Eriti sellist, millel oleks potentsiaali jääda väikesele lugejale nii hästi meelde, et ta loeks seda hiljemgi, miks mitte ka täiskasvanuna. Mina näiteks ei teaks, kust sellise raamatu kirjutamist alustadagi. Seetõttu pole ma muidugi kindel, kas see, mida ma täiskasvanuna heaks lasteraamatuks pean, seda ka tõesti on. Tõsi – olen tillukesena loetud kraami hiljem täiskasvanuna uuesti läbi lugenud ning arvan end olevat mingeid hititunnuseid avastanud. Aga tont seda teab.
Praegusel juhul tront seda teab. Nimelt jutustatakse emakeele- ja kirjanduse õpetaja ning keeleõpikute autori Bobõlski heas keeles ja lapsesõbralikult suures kirjas teoses äärelinna mahajäetud majas elavast heasüdamlikust ja viisakast tegelasest, keda ta nimetab trondiks. Tegu on Norra trollist ema ja Eesti kolli pojaga, kelle lemmikharrastused on lugemine (selleks laenab ta laste kodudest raamatuid, aga viib need alati viisakalt ööpimeduse varjus tagasi) ja vorstivõileibade mugimine.
Selge see, et tegevus ainult sellega ei piirdu, muidu polekski, mida jutustada. Tront satub kõiksugu sekeldustesse, mille kaudu selgitatakse väikesele lugejale eeskujulikke eluviise. Mitte siiski liiga naiivselt, vaid just kuidagi mõnusalt ja ajatult, mis võib ka anda sellele raamatule endale teatud ajatu väärtuse.
Peeter Helme
