Alver-Trummal Arhitektid

Selle büroo loodud City Plaza Tallinnas on üks väheseid uusi kõrghooneid, mis ei mõju wannabe-arhitektuurina, vaid suurlinlikult hõrgu ja ülevana. Alver-Trummali loome on ikka ehituskunst selle sõna otseses tähenduses. Lisaks on Andres Alver ja Tiit Trummal olnud väitluses respekteeritud kui linnaruumi mõtestajad. Gurud koos oma kaasvõitlejatega on idealistlikult ning isetult paremat Tallinna püüdnud realiseerida nii kakofoonilisel sadama-alal kui ka Tallinna südames Vabaduse väljakul.

Indrek Jürjo

Ajaloolase Indrek Jürjo kapitaalne monograafia Eestis elanud ja töötanud baltisaksa valgustajast Hupelist on eesti ajalooteaduse hiilgav saavutus. Teos "Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819", mis kaupluselettidele jõudis 2005. aasta alguses, valmis aastatepikkuse uurimistöö tulemusena ning on tegelikult suurejooneline Eesti valgustusajastu ülevaade. Pärast selle teose ilmumist on tolle ajastu Eesti ajaloo uurimine tõusnud kvalitatiivselt uuele tasemele.

Kai Kaljo

Kai Kaljo on oma põlvkonna, tänaste neljakümne viieste, kõige sundimatumas laadis töötav videokunstnik, kel on haruldane anne võimsat üldistuslikku kujundit püüda kaadrisse juhuslikul hetkel. Tema videod on sügavmõttelised ilma plakatliku pretensioonita seda olla, ja need vaatlevad maailma leebe irooniaga, milles ei puudu ei vaatajale ega ka kunstnikule endale üllatusmoment. Iga tema paariminutiline, ülimalt kontsentreeritud video näitab, et Kaljo oskab kasutada aega. Ta "püüab päeva" ja saab selle kätte, ütleks poeet. Tema näitus Tallinna Kunstihoones oli lõppenud aasta videokunsti suursündmus.

Jaan Klõšeiko

Vastsel Eesti Kunstnike Liidu auliikmel, fotograafil ja kujundusgraafikul Jaan Klõšeikol (66) on suured teened eesti loomeinimeste jäädvustamisel ning trükiste kujundamisel. Ühena vähestest oma põlvkonna ajakirja- ja raamatukujundajaist on Klõšeiko senini tehnoloogias pädev ja professionaalselt kõrgvormis, tehes ka internetilehekülgi ning lugedes tudengeile loenguid moodsast kujundusest. Klõšeikot võib pidada eesti esimeseks kultuuriseltskonna-fotograafiks, ning tema hindamatu väärtusega fotokogu ootab alles sorteerimist ja katalogiseerimist.

Karin Hallas-Murula

Hallas-Murula on kahtlemata üks mainekamaid Eesti arhitektuuriteadlasi. Lisaks uurimistööle valiti ta 2005. aastal tagasi Eesti Arhitektuurimuuseumi direktoriks. Administreerimistöö kõrvalt on Hallas-Murula kureerinud pidevalt põnevaid näitusi, mille keskmes on olnud näiteks Konstantin Pätsi aegne Tallinn, 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse arhitektuur, soome arhitektide eeskuju eestlastele. 2005. aastal sai ta valmis suisa kahe raamatuga – "Suurlinn Tallinn" ja vägagi provokatiivne teos "Eesti-Soome: sajand arhitektuurisuhteid".

Andres Mustonen

Vanamuusikaansambli Hortus Musicus looja ning juht on viimastel aastatel oma tegevust laiendanud teiste ajastute stiilide ja žanride suunas. Baroki ja nüüdismuusika kõrvale on viimasel ajal ilmunud ka isikupärane nägemus jazzist a– viimati Jazzkaare kontserdil koos Eesti tippmuusikutega.

Evald Okas

Areeni kõigi aegade vanim nominent professor Evald Okas tõestas läinud aastal oma ülevaatenäitusega Tallinna Kunstihoones, et on ka 90aastasena suurepärases vormis. Ainult kolm nädalat lahti olnud näitus kogus muuseas rekordilise külastajatehulga. Okas kinnitas taas oma kuulsust parima ja kiireima aktimaalija ning joonistajana, ja kunstiakadeemia tudengid leidsid seminarides, et akadeemiline maalikunst võib olla sama huvitav või huvitavamgi kui videokunst.

Alur Reinans

Rootsis elav kirjamees, demograaf ja kunstikoguja Alur Reinans avaldas mullu uurimuse "Hõbedamärgid Eestis", mis oma põhjalikkuselt oli 2005. aasta tähelepanuväärsemaid uurimusi kunstiajaloo vallast. Aastakümneid Eesti hõbedat kogunud Reinans koondas oma raamatusse kõik teadaolevad märgid meie hõbeesemetel alates 16. sajandist kuni 20. sajandi alguseni. Tulemuseks on käsiraamat, milleta ei saa hakkama ei muuseumitöötajad ega kollektsionäärid. Reinans on ka üks paremaid Eduard Wiiralti loomingu tundjaid ja Rootsis ilmuva Eesti Päevalehe eestvedajaid.

Märt Väljataga

Märt Väljataga on Eesti ühiskonna usaldusväärseim avalik intellektuaal. Mitte tingimata mõjukam kui Kaplinski või erudeeritum kui meie seast just lahkunud Haljand Udam, aga tema seisukohad esindavad alati "tervet mõistust", nad pole ühegi poliitilise tuule käes kaldus ega ka mitte nii utreeritud nagu näiteks Harold Pinteri Nobeli-kõne. Raamatusarja "Avatud Eesti Raamat" koostajana on ta vahendanud meile rahvusvahelist mõtet, läinud aastal ilmus seal tema tõlgituna William Jamesi põhiteos "Pragmatism ja elu ideaalid". Samas on ta jätkanud kirjandusteaduse vallas artiklitega oma peatoimetatavas Vikerkaares, kirjutanud järelsõna Jaan Krossi "Kogutud luuletustele", arvustanud, aga avaldanud ka palju häid kirjutisi ajakirjanduses – sealhulgas järjepidev kolumn Sirbis ja ühiskondlikud esseed Areenis, nt "Mida oleme Iraagi sõjast võitnud" (27.10.05).

Röövel Ööbik

"Jätke naised koju, kui kontserdile lähete, muidu Pedaru võib nad endale saada!" Selline soovitus hakkas ringlema kõikide võimalike järgmiste Röövel Ööbiku kontsertide kohta pärast uue Ööbiku esimest giigi suvel "Rabarockil". Talveks purgistas see 20 aastat hooletult mürgeldanud bänd magnetilistesse kitarririffidesse mässitud enesekindla seksapiilsuse plaadikarpi "Supersymmetry". Mis sellest, et neil ei ole viitsimist proovida maailma vallutamist. Neil on alati tahtmist uut avastada ja uuesti alustada.

NOOR KÄND

Tõnis Kaumann

Noor Tõnis Kaumann kirjutas enda heade eesti ooperikomponistide sekka lustaka lasteooperiga "Mina, Napoleon". Lastele on muusikalist lavateost teatavasti kõige raskem kirjutada, ilma et liigsesse sentimentaalsusse, didaktikasse, pedagoogitsemisse ega ilutsemisse ei kalduks. Kaumanni ooperis on kõike seda õiges doosis. Eelneva tõttu Kaumann Areeni nominendiks jõudiski.

Labor

Disainibüroo Labor on aastaid olnud Eesti kultuuriinstitutsioonide lemmikkujundaja. Eesti Instituut, Tallinna Filharmoonia, Tallinna Kunstihoone, Bashment, Mutant Disco; aga ka Tallinna Börs ja muude alade firmad. Martin Pedaniku ja Aadam Kaarma loodud firma on olnud keskendunud graafilisele disainile ja graafilisele identiteedile ning reeglina vältinud reklaami banaalsemas mõttes. Labori tööd on moodsalt minimalistlikud, kuid teatud trikkide, vihjete või emotsioonidega alati. Viimased kuud on Labor kui kaubamärk puhkeasendis, Pedanik loob teatri NO99 visuaali ja Kaarma töötab iseseisvalt; lisaks on sealt välja kasvanud veebidisainitootja Laborint.

Tiit Lepp

Loomaarstist fotograafiks, fotograafist toimetajaks ja kirjastajaks – nii võiks lühidalt kokku võtta Tiit Lepa senist karjääri. Ekspressi kultuuripreemiate nominendiks juba mitmendat korda tõusis Lepp just oma senise tööga, milleks on fotoajakiri Cheese. Kuigi kritiseeritud mitte-eestikeelse nime pärast (kriitikuile meeldiks vist "Hernesupp!" rohkem), on kvartaliväljaanne suutnud senise 13 numbriga saada iseseisvaks nähtuseks, mis segab endas väga erinevate piltnike portfoolioid reportaažist ja moelavastusest natüürmordi ja sotsiaalse kunstini, fotoajalugu, teoreetilisi käsitlusi, jooksvat näitusekriitikat ja tehnilisi näpunäiteid. Kogu see kirju maailm on elegantselt ja lihtsalt kujundatud (jällegi Tiit Lepa töö) ega ei kaldu liialt mõne koolkonna või kinnisidee suunas.

Tarmo Luisk

Kes on sündinud tapjaks, kes disaineriks. Luisk on pigem viimast. Usun, et iga vähegi eesti disainiga kursis olev inimene teab tema tehnitsistlikku sarja "Basic" ja veidi edevalt minimalistlikku valgustite ning kellade peret nimega "Yuppie". Viimane isiknäitus "Natural Born Designer" oli aga hoopis teisest mastist. Sel korral oli Luisk endale lubanud ühe privileegi – ta ei lähtunud absoluutselt seeriatootmise nõudmistest, vaid lihtsalt headest – et mitte öelda geniaalselt nutikatest – ideedest. Pehmemööblikomplekti konstruktsiooniks on euroalused; valgustite "Sisemine ilu" vorm on laenatud õunasüdametelt jne.

NO-teater

NO-teater teeb praegu seda, mida eksperimentaalselt teatrilt oodatakse. Läheb lõpuni ja natuke veel, paneb kohati üle võlli, aga iga kord üllatab. Veebruaris läks teater lahti huvitava kompotiga "Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki", kevadel jätkati Anne Türnpu lavastatud "Inimese teekonna" ja Tiit Ojasoo "Padjamehega", suvel hüppasid Kadrioru basseinidesse "Seitse samuraid", sügisel lisandus Saša Pepeljajevi "Kirsiaed", talv tuli Jaan Kaplinski teksti ja Andres Noormetsa lavastuses "Kahe päikesega". Noor idealist Tiit Ojasoo on pidanud teatrit juhtides võitlema ühe suure ja võimsa komöödiamehe vaimuga, aga võhma paistab veel jätkuvat.

Marius Peterson

Peavoolu teatrist alati eemalseisev Theatrum üllatas sel aastal taas. Marius Petersoni lavastatud "Iwona, burgundi printsess", kus mängisid Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriõpilased, oli värske puhang Eesti teatrilaval. Vägivalla teemaga flirtiva noorteka laiem plaan ühendas kuuekümnendate intellektuaalse mässuvaimu ja Eesti kultuuris harva esile tõusva kristliku lunastuse teema. Seda kõike vaevalt 17–18aastaste näitlejatehakatiste abil – uhke tulemus!

Mark Raidpere

Mark Raidpere loomingu teeb kohalikus kultuuripildis väga omalaadseks tavatult vahetu emotsionaalsus. Margi tööd liiguvad sfääris, mis inimesele kõige lähemal – mööda tema enda keha ja suhteid ema-isaga. Paratamatult kaasneb selliste teemade süviti lahkamisega kunstis ka tugev doos enesepiitsutajalikku ekshibitsionismi. Teravalt ja valusalt osutab Mark olemise kurvemale poolele. Irooniast ja rollimängudest tiinel ajal mõjub see peaaegu märterlikult.

Mark Raidpere projekt "Isolaator" pälvis Veneetsia biennaalil tähelepanu nii sotsiaalpoliitilise aktuaalsuse kui esteetilise käsitluse poolest. See oli mitmes mõttes julge ja provokatiivne projekt, ühtaegu karm, aus ja kaunis. Kuid Raidperet ei esitatud Areeni preemia kandidaadiks mitte julguse eest käsitleda/mõtestada/kujustada avalikult oma homoseksuaalset identiteeti, vaid strateegia ja esteetika eest, kuidas ta seda tegi. Nii et ka biennaali väisanud pepsid ja endise idabloki kunstnike suhtes eelarvamustega lääne kriitikud olid vaimustuses. Väino Lindele peaks Raidpere videoid ja autoportreid kohustuslikus korras näitama.

Marek Tamm

Oma põlvkonna tähelepanuväärseim mõtleja, ajaloolane ja ühiskonnakäsitleja. Tema loominguna on sündinud sotsiaalajaloo raamatusari, mis pakub vaate ajaloole hoopis teisest perspektiivist ning esindab põhjalikult järelsõnastatuna silmapaistvat toimetamiskultuuri. Tamme tõlkes ilmus äsja Michel Foucault’ "Diskursuse kord". Korraldas tänavu rahvusvahelise ajalookonverentsi, mis tutvustas meile muuhulgas prantslaste vaadet Teisele maailmasõjale, mis on meie omast nii erinev. Tähelepanuväärne oli artikkel Jean Giraudoux’ Eesti-ainelisest romaanist, nooreestlaste ja Euroopa ihalevast vahekorrast Loomingus. 4. mai Areenis avaldas essee "Maarjamaa legend", mis võttis meilt ajaloolise tõe õigusega ainuomanduse Maarjamaa nimele.

Maarja Tüür & Olari Kärmas

Noortel restauraatoritel oli ühel hetkel lihtsalt kõrini. Heade sõprade ja tuttavate toel hakkasid nad koguma allkirju hävimisohus olevate Tallinna puumajade kaitseks. Algatuse eesmärgiks oli vähemasti ajutise kaitse alla võtta just pigem lihtsat ja ühele ajastule tüüpilist arhitektuuri (valdavad olid nimekirjas tsaariaegsed tööliselamud), mis asuvad praeguse seisuga väljaspool miljöö-alasid ning on seega kinnisvaraarendajatel "hambus". 11. novembril 2005 tuli Tallinna Kultuuriväärtuste Ametilt konkreetne ettepanek töögrupi moodustamiseks, kus osaleksid peale Kultuuriväärtuste Ameti ka Eesti Kunstiakadeemia, Muinsuskaitseameti ja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti esindajad. Muide, kokku tuli aktsiooniga kaasa vähemalt 2000 inimest.

Urmas Vadi

Seni viimane uudis Urmas Vadi kohta on vaevlemine Sydney 45kraadises kuumuses järjekordset filmistsenaariumi kirjutades. Algul oli seda raske uskuda, sest Vadi senised lühijuttudeks ja draamadeks vormunud sürrealistlikud reisid on ikka Supilinna korteris toimunud. Aga tema puhul ei tasu millegi üle imestada. 2005 oli Urmas Vadi jaoks uhke aasta: seda alustas tema kirjutatud stsenaariumiga ETV ajalugu pilav film "Kohtumine tundmatuga", mille eest režissöör Jaak Kilmi äsja aastapreemia sai. Ja detsembri kultuurisündmus oli taas Vadi kirjutatud teos: Georg Otsa muusikalivormis inkarnatsioon Linnahallis.

Žüriisse kuulusid Kalev Kesküla, Harry Liivrand, Siim Nestor, Karin Paulus, Mele Pesti, Margit Tõnson, Hans H. Luik, Tiina Kaalep, Pekka Erelt, Tõnu Kaalep, Jaan Ruus, Tarmo Vahter ja Tanel Veenre.