Tartu ülikooli filosoofia ajaloo õppetooli hoidja Roomet Jakapi (39) kaitses doktorikraadi 2002. aastal, olles 29aastane. Vanemteadur Jakapi huviorbiidis on 17.–18. sajandi filosoofia, viimasel ajal on talle südamelähedane teema tolleaegsed hingekäsitlused.

Sama mees on ka karismaatiline lavapersoon, kes solistina kasutab omaloodud “keelt”, täpsemalt häälikutel ja häälitsustel põhinevat eneseväljendust, mida ta vaimse tonaalsuse kõrgpinges kuuldavale toob. Sel kevadel 10 aasta juubelit tähistava ansambli Kreatiivmootor loomingut on võrreldud nii sürrealismi, dadaismi, šamanismiga kui piksega pudelis. Roomet ei lase end kriitikute rasvasest orkestratsioonist häirida. “Tõenäoliselt saab end irratsionaalseks nimetada ratsionaalne inimene,” arvab ta samanimelisele laulule vihjates.

Õppisid pärast keskkooli Tartu ülikooli usuteaduskonnas, lasid enesele maailma seletada?

Minu puhul oli see mitmes mõttes juhus. Mul polnud kuigi selget ettekujutust sellest, mida ülikoolis õppida. Kui õigesti mäletan, siis valisin usuteaduse, ajaloo ja sotsioloogia vahel. Et mul, nagu tavalisel eestlasel, ei olnud ka kodust religioosset tausta, siis läksin usuteaduskonda ilma väljakujunenud arvamuste ja eelarvamusteta, ma sattusin sinna. Enne, kui toimuvast arugi sain, oli see mul lõpetatud, eksamid tehtud ja diplom käes. Mul ei olnud religioosset tausta, aga mitte ka jäigalt ateistlikku, ja huvitav on see, et sinna kahevahele olen ma lõpuks ka jäänud. Usklik ei ole, veendunud ateist ka mitte. Eestis see ususeeme ikka hästi ei idane.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist

« Avalehele 8 Kommentaari