Iga vang on süütu, iga joodik kaine ja iga nõdrameelne täie mõistuse juures. Tegelikult tahavad nad ju lihtsalt vanglast/kainerist/hullu majast minema saada. Mis aga saab neist, kes terve filmi peavad raviasutuses veetma?

Käesolev edetabel paneb ritta kümme hullumaja-filmi, mida võiks vaadata, kui veel näinud ei ole. Tugevamad võivad võtta mitu tükki järjest, aga toimetus keeldub vastutusest. Filmide järjekord on meelevaldne ja kuulub edasikaebamisele.

1 Lendas üle käopesa
One Flew Over the Cuckoo’s Nest

Miloš Forman 1975 (USA)

Kuna kõik oskaks just seda filmi esimesena nimetada, siis nimetame ka ise selle esimesena ära. Sugugi mitte asjata. Ken Kesey raamatu (1962) ja hilisema Dale Wassermani näidendi (1963) põhjal tehtud film näitab hullumaja kui väikest ühiskonnamudelit. Kes punki paneb, saab karistada, õpib pisikriminaal McMurphy (Jack Nicholson) õige pea pärast hullumajja sattumist, sest seda raviasutust juhatab hüpnootiliselt jäine õde Ratched (Louise Fletcher), kelle jaoks McMurphy protestid õõnestavad tema impeeriumi vundamenti. Tulemuseks saab olla ainult arvamuste konflikt.

Raamatus ja näidendis oli suurem roll kanda indiaanipealikul Bromdenil, kes kehastas Ameerika kadunud suure tsivilisatsiooni vääramatut hukku ja mandumist. Filmis on tummal Bromdenil (Will Sampson) arusaadavalt väiksem roll, aga samas sai Sampson oma lastelastele mitu korda järjest näidata stseeni, kus ta kraanikausi aknast välja viskab. Kõnekam kui mõni kõne.

Film sai viis Oscarit kõigis põhikategooriates ajal, mil see auhind veel midagi väärt oli.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: