Areeni kaanelugu: Popkunst forever

Eesti popkunsti loo raamatuks vormistanud Sirje Helme räägib Kadri Karrole, miks on 60ndate lõpul toimunud muutused Eesti kunstiloo jaoks üliolulise tähtsusega ja miks Nõukogude nostalgia ohtlik on.

1960ndate aastate lõpul Eestis tekkinud popkunst ei suurendanud supipurke ega mitmekordistanud Marilyni ja Che`d. Nõukogude Eesti kunstiüliõpilaste seas ei olnud vasakpoolsus moes ja lääneliku tarbimiskultuurini siinmail veel pikk maa minna. Mis on Eesti popkunst ja kust said meie popkunstnikud oma ainese?

Hiljuti ilmus kunstiteadlase ja EKM-i peadirektori Sirje Helme sulest rikkalikult illustreeritud raamat „Popkunst Forever“, jätk Kumus 2009.aasta hilissügisel Helme poolt kureeritud samanimelisele näitusele, millega loodi kujundaja maalikunstnik Andres Toltsi käe all Kumu suurde saali omaette värviline, helge maailm, kus kõlas Optimistide muusika, jooksid meie popkunstnike animafilmid jänestest ja lindudest ning seinu katsid Aili Vindi suurepärased värvimängud, Kaljo Põllu veidrad objektid, Tõnis Vindi peen geomeetria, SOUPi seltskonna iroonia. „Viljaka” Nõukogude aja tingimustes lõid Eesti popkunstnikud omanäolise ja vaimuka pildikeele, mis muutis kogu Eesti kunsti paradigmat. Helme räägib sellenädalase Areeni kaaneloos raamatu sünnist, selgitab, mis asi on Eesti popkunst, räägib lahti 1960ndate aastate lõpus Eesti kunstis toimunud muutuste olulisuse, arutleb dissidentluse üle kunstis ja põhjendab, miks tema arvates on Nõukogude nostalgia ohtlik. Raamatu autori kõrval saab sõna Eesti popi üks loojaid Andres Tolts, kes annab oma hinnangu Helme raamatule.