Foto: Siim Nestor

 Siis, kui lõppev suvi alles uksele koputas, jõudis muusikasõpradeni Daft Punki kauaoodatud album "Random Access Memories". Plaat osutus paljude jaoks imelikuks, helikeele mõttes ootamatuks. Prantsuse hausijumalad, piire murdnud revolutsionäärid tulid tagasi, aga miks nii pehmodena?

Sellal, kui teised elektroonikaartistid elavad võimsate lasersüntide ja uksi pauguga lahtilöövate basside ajastul, koputas Daft Punk enne ilusasti ja puges siis tasahilju kassiluugist sisse. Muusikaliselt tuldi harjumatult leebelt. Nagu juhtus Alice'iga jäneseurus, sattus ka Daft Punk koos kuulajaga pärast luugi läbimist ühte ebatõenäolisse maailma. Seniste tumedate Pariisi keldrite asemel avanes plaadil uus maastik – ununenud, päikeseline mererand, kuskil 35 aasta taguses ajas, päikeseküllane ning sillerdava, lõputu ookeaniga Kalifornia mereäär. Selle paiga saatemuusika oli omal ajal pehme, läikimapoleeritud ja mõõdukas tempos tukslev valge mehe softrokk.

Niisuguse heliriba paigutas Daft Punk ka oma plaadile. Ei mingeid harjumuspäraseid sämpleid, ei mingit tundekestvat programmeerimist. Rütmimasinadki klõbisevad vaid kahes loos; suuremalt jaolt valmis plaat sealsamas Kalifornias nendesamade pillimeestega, kes aastat 35 tagasi neid inspireerivaid lugusid ise sisse mängisid.

.                        See minevikurand on koht, kuhu ükski suur artist pole viimase paarikümne aasta jooksul viitsinud nii põhjalikult tagasi seilata. Seda ootamatum ehk, et "Random Access Memoriesi" tabas Daft Punki ajaloos seninägematu edu - plaadi esikoht kahekümne ühes riigis, oksepiirini käiati ära esiksingel „Get Lucky".

.                        Edu ammuste aegade laineil tähendab ühe ebatõenäolise stiili tagasituleku lõplikku triumfi. Selleks on yacht rock ehk siis eesti keeli - miks mitte - jahtrokk. See ongi seesama 35 aasta taguse Kalifornia rannaelu kõla ja seda leidub Daft Punki uuel albumil kõvasti. (Tõsi, enim võib kuulda vast Chici mõjusid ja nemad olid puhas diskobänd.) Aga Fleetwood Mac, Doobie Brothers, Eagles, Steely Dan - need 70ndate lõpu AOR-muusika (AOR – adult-oriented rock) nimed koonduvad armaadaks jahtroki lipu alla ja neid nimesid nimetasid daftpungid Guy-Manuel de Homem-Christo ja Thomas Bangalter, kui neilt eeskujude kohta küsiti. Veel rõhutasid daftid olulisena sumedat Cali-meeleolu, kus salvestati; võtame arvesse ka vanade jahtroki pillimeeste kaasamise ja võime tõdeda, et ring sai täis.

.                        Pole ime, et varem keegi neil lainetel väga seilata ei tahtnud. Jahtroki juures ei ole midagi sellist, mida võiks ilma kümnete ja tuhandete irooniatasanditeta cool'iks pidada. Kui palju ikka on aastal 2013 selliseid produtsente, kes näiteks Totot heaks peavad?

.                        Lood olid sarnased ka siis, kui too muusika sündis. Omaaegsed kriitikud näiteks eelistasid märksa äkilisemat new wave'i. Jahtrokk oli neile liig lame ja korporatiivne, ilusate ning pehmete, ümmarguste ja leebete ning päikeseliste saundidega, väreledes imaluspiiril ja teinekord ka sealt üle vajudes.

 

 

Avalehele
2 Kommentaari