Iga klassikalise romaani filmiks mugandamisega käib kaasas narratiivi kokkusurumine ning tavaliselt jäetakse mõni kõrvallugu välja. Kuna aga just kõrvallugudest kooruvad tegelaste motivatsioonid ja narratiivsed konfliktid, on selliste kärbete tulemuseks harilikult lihtsustamine. Kui kõrvallugusid toob taktikaliselt sisse kõiketeadev jutustaja, nagu Fitzgeraldi Nick Carraway, siis seiskavad need võtmehetkedel loo kulgemise, täites lünki Gatsby mineviku kohta ja sidudes teda ameerika “suurmeeste” autobiograafilise traditsiooniga. Või nad ruttavad edasi, mängides tegevuse ja pinevuse, uskumise ja kahtlusega. Fitzgerald oli meisterlik moraaliküsimuste esitaja. Kuid Luhrmann, kes jätab kõrvale Gatsby isa ja surub muu taustainfo kokku lühikesteks jutustaja märkusteks, toob nende valikutega ohvriks Gatsby kui ameerika “karakteri” analüüsi, millena romaani viimase 80 aasta jooksul on tavapäraselt loetud. Tegu on tõsise kaotusega, sest Gatsby kehastab teatavat “ameerika karakteri” allakäiku, mille juured polnud mitte niivõrd lärmakates 1920. aastates, nagu Luhrmann eeldab, vaid esimeses maailmasõjas.