„Miks me temast üldse räägime?“ nuriseb mu hea tuttav Tomáš legendaarses Praha kõrtsis, mille seinu ehivad ühekäelise kunstniku maalingud hussiitide lahingutest. Olin teda ärritanud kõigest Milan Kundera nime mainimisega. See oli veebruaris. Kujutan Tomáši ärritust ette praegu, kui Tšehhi kultuuriajakirjanduses Kundera teemat lõputult lahatakse.

„Tšehhi on sügavalt lõhestunud maa,“ hoiatati, kui esimest korda Prahasse sõitsin. Poliitikast polevat seal mõtet juttu teha. Keegi ei hoiatanud mind Kundera eest! Õrnalt oli mu ajusoppidesse salvestunud aim mingist hõõrumisest Kundera ja kodumaa vahel, aga selle ulatusest puudus mul ettekujutus. Pärast ehmatavat põrkumist Tomášiga kirjutasin Kunderast veel ühele Praha-tuttavale ning sain vastu üksikasjaliku meili põhjendustega, miks Kunderat vihata tasub. Jäi mulje, nagu tahaksid tšehhid välismaalastelt aru pärida: kuidas on võimalik, et teie pole seda inimest veel läbi näinud?

Avalehele
13 Kommentaari
Loe veel: