Shutterstock

Fänniraamatuid on maailmas kirjutatud kirjaoskuse tekkimisest alates. Selle koidikul oli tegu suisa domineeriva žanriga. Esimesed kirjamälestised ülistavad ikka mõne kuninga või väejuhi võimu ja vägevust. Veel populaarsemaks said Jeesus Kristuse ja Allahi tegevust fännavad üllitised (piibel, koraan). Eesti kirjanduse loojad pole suutnud nii vägevaid monumente luua. Aga nii nagu kuused-kased pole põrmugi inetumad kui meie maal mittekasvavad seedrid ja palmid, nii on meilgi küllalt fänniraamatuid, mille üle uhkust tunda.

1. Friedrich Reinhold Kreutzwald “Kalevipoeg” (1862)

Esikoha suhtes pole kahtlust. Teose rahvuseepose staatusesse tõstmine tähendab, et selle kangelane peab olema mitte ainult autori, vaid kogu eesti rahva kohustuslik fännamisobjekt iga võimu ja ühiskonnakorra ajal.

Nii polegi ime, et Kalevipoega on sageli poliitilise propaganda vankri ette rakendatud. Otsekui Vana Toomas on ta pidanud pöörlema ja eri ilmakaarte poole suunda näitama. 1933. aastal valminud Tartu Vabadussamba Kalevipoeg vaatas teatavasti, mõõk käes, valvsalt ida poole. 20 aastat hiljem oli tuule suund juba vastupidine. Pilt ja Sõna 12/1953: “Eriti ilmekalt avaldus eepose “Kalevipoeg” mobiliseeriv mõju aga Suure Isamaasõja päevil, mil eesti rahvas koos kõigi nõukogude rahvastega võitles kangelaslikult saksa fašistlike barbarite vastu ja peksis vennasrahvaste abiga oma ajaloolised verivaenlased lõplikult ja jäädavalt maalt välja.”

Asjalikumat ja pingevabamat suhtumist esindab Oskar Lutsu lühinäidend “Kalevi kojutulek” (1919), milles rahvuskangelaselt oodatakse ainult toru toomist puskariaparaadi jaoks.

...edasi lugemiseks logi sisse oma digilehe kontoga

Avalehele
5 Kommentaari