ESIMENE KAADER ehk läbikukkumine Pirital
On mai lõpp, päikseline hiliskevadine pärastlõuna. Ma olen kihutanud koos fotograaf Valloga toimetuse autos Pirita teele, et vaadata, kuidas kunstnik Jaan ­Toomik võtab ühes suures toidupoes üles oma esimese täispika mängufilmi mõningaid plaane, ja kirjutada sellest siis ruttu kokku reportaažilaadne lugu, nagu neid ajalehed aeg-ajalt ikka avaldada armastavad. Paraku saab ruttu selgeks, et 45 minuti, maksimaalselt tunniga, mis ma ­plaanisin kohalolekuks kulutada, pole võimalik toimuvast mingit ülevaadet saada. Esimese tunni jooksul lihtsalt ei juhtugi midagi peale selle, et filmitegijad, keda on muljetavaldavalt palju – üle tosina, kui arvata sisse ka stilist ja suhtekorraldaja –, sülemlevad kodutute mesilastena poe fuajees kassade juures, aina tulles ja minnes läbi päiksevalgusest ülevalgustatud ukseaugu.

Olen elu jooksul näinud mõndasid teisi filmivõtteid, näiteks, kuidas töötab üks naksakuse poolest tuntud Eesti produtsent, kelle jaoks tund on igavik – tunni jooksul suudaks silmaspeetu tuisata võtteplatsile, hankida osatäitjad, filmimist alustada ja selle ka lõpetada, materjali montaaži saata ja telekanaliga mõne uue idee osas käed lüüa –, kuid see siin on “mängufilm” ja “Eesti-Soome koostööproduktsioon” ning mõlemad märksõnad soosivad seda majesteetlikku aeglust, mille kuldaeg kadus maakeralt koos brontosaurustega.

« Avalehele 2 Kommentaari