Areeni Kronotoop
Ado Lill – tõestas oma
suurnäitusega Kunstihoones, et abstraktsionismist figuratiivsuseni on
ainult tilluke samm.
Anne Applebaum Eestis –
lõpuks ometi vääriline vestluspartner T. H. Ilvesele
vestlemaks ajastu suurimatest küsimustest. Loogiline, et nooremas keskeas
kaunis juuditar telliti kohale Ameerikast.
Arné
Niit – Eesti Judaškin.
Augustitants
– vt Nu performance festival.
Benjamin Vasserman
– kodus tundmatu, aga välismaal tuntud: rahvusvaheliselt
kõige premeeritum Eesti kunstnik tänavu. Kuna ta pole sportlane,
pole kultuuriminister Laine Jänes talle veel helistanud ega
õnnitlenud.
David Lynch –
kultusrežissöör väisas Eestit ja levitas new-age’i ja
transtsendentaalse meditatsiooni surematut sõnumit. Leidis
jüngriteks Rain Tolgi ja Veiko Õunpuu. Vt feng-shui.
Disainiaasta – 2007 väldanud kampaania, mis
õpetas, et ilusad asjad on paremad kui koledad ning hästi
kujundatud elu on etem kui disainimata kulg. Vt ka disainiöö.
Eesti klaasikunsti tormiline eduaasta – kulmineerus
šampanjajoomisega Albu mõisas. Ühtki klaasi ei
lõhutud.
Eesti Koostöö Kogu –
hakkab esimese tööna valmis saama Hartaga. Osundagem: “Harta
protsess ei konkureeri ühegi teise kodanikualgatusega, vaid kutsub neid
koostööle Eesti pikaajaliste arenguprioriteetide aruteluks,
määratlemiseks, lahenduste otsimiseks ning samuti koostööle
püstitatud sihtide elluviimisel.”
Eesti
teksatööstus ajaloo subjektina – areng Sangarist
Montonini dokumenteeriti teksafriikide rõõmuks esimest korda
näitusena Laste Maailma galeriis.
Fallosekultus
postmodernistlikus Eestis – alates Taavi Eelmaa rahvusvaheliselt
imetletud seksistseenist “Sügisballis”, lõpetades
Andres Maimiku esseega “Minu peenis”.
Gottlieb
Welté näitus Kadriorus – too muulane, Saksamaalt
pärit migrant, tõi 18. sajandil Eestisse rokokookunsti.
Hitleriaana jätkumine – ilmus Ian Kershaw
“Hitleri” esimene köide, aga ka raamatud Eva Braunist, admiral
Canarisest, vendadest Himmleritest ja paljudest teistest Hitleri
kaasvõitlejatest. ETVs näidati pooldokumentaalset seriaali
Albert Speerist. Avastati Adolf Hitleri hästi säilinud plaadikogu,
mis sisaldas ka slaavi ja juudi muusikat. Avalik huvi natsionaalsotsialismi
vastu kogu maailmas, sealhulgas Eestis, ei näi raugevat. Erkki Sivonen
käis Berliinis. Harry Liivranna ja Barbi Pilvre reisist Berliini ja Areeni
vastavast erist möödus neli aastat.
Indrek
Rüütlele kultuurkapitali aastapreemia –
pärast Käsu Hansu on tõusnud järgmine Puhja poeet.
Rütmilis-riimilise luule vormivirtuoos.
Inglise Kolledži
ujula – nõiamajakeste tüvitekst. Eeskujuks Valli
Lember-Bogatkina nõiamaja Karepal. Vt disainiaasta.
Ingmar
Bergmani ja Michelangelo Antonioni lahkumine – suurte
filmitegijate aeg on pöördumatult ümber saanud. Vanad filmimehed
lahkusid kaduvikku. Ühes nendega ka suur tükk “kunstilisest
filmist”. Need vähesed, mis tehakse, keelatakse ka enamasti
ära.
Ivar Sild – uus Emil Tode, ilmutas jõulude eel
eksistentsiaal-erootilise homoromaani “Tantsiv linn”. Virgutav
lugeda pärast “Piiririiki”.
Jaan Kaplinski
“Seesama jõgi” – Kaplin
skil ja Masingul on see ühine omadus, et mõlemad on ühtaegu
Tartu vaimu kehastused ja mässajad. Tuleval aastal ootame Masingu-romaani
Hando Runnelilt.
Jaan Undusk – vormistati
akadeemikuks. Sisuliselt on üle filoloogide hulkade kõrgunud juba
aastaid. Pealegi oli Jaan Krossi teine väimees Jaan Ross ammugi
akadeemik.
Jan Uuspõllu teguderohke aasta. Aasta
alguses läks Uuspõld Tartusse, aasta lõpus väisas
Palmset. Kuuldavasti algab varsti tõsielusari “Uuspõld
tuleb külla”. Inimesed, olge valvsad!
Jobu
– Eesti Ekspressi vahel ilmunud ja Barbi Pilvre toimetatud üllitis
märgib uut tüüpi mehe, nn jobu muutumist seksisümboliks.
See on mees, kelle eest otsustavad teised ja kes eelistab suhteid ja
elamist edule. Jobu vastandub kõiges endisaegsele nn Playboy-mehele.
Silmapaistvaid jobusid: Jan Uuspõld, Marko Mägi, Peeter
Künstler.
Jüri Kotšinev –
vene-gruusia päritolu äge monarhist, sõjaajaloolane,
napoleonist ja nostalgik, mis puudutab tsaariaega, kadette, õilsust ja
muid kaduvaid väärtusi. 2007. aastal ilmutas nii luulekogu kui ka
miniplastikanäituse, 2006. aastal avaldas aga kapriisselt isikliku
sissevaate Venemaa ajalukku “Kahepäise kotka tiiva all. Venemaa
hiilgus ja hukk 862–1917”. Kadri Kõusaare olulisemaid
sõpru.
Jüri Üdi “Tiibadega
raamat” – raamatu Hasso Krulli kirjutatud
järelsõnast selgub, et Juhan Viiding ja Jüri Üdi olid
täitsa isemoodi luuletajad. Üdi seejuures veel kohe eriti
omanäoline, vaimustav ja hirmutav.
Kadri
Kõusaar – skandaalne Cannes’i-pääsuke,
indie-režissöör, romaanikirjanik ja konservatiivne mõtleja,
ühines tänavu ka Areeni toimetusega. Kadril on väljapaistvaid
saavutusi vanemate meeste käsitlemisel, tänavu sündis
põhjapanev intervjuu Jorge Sempruniga (vt Areen 18.10.2007)
Kaksiktornid – meie väike riik on USA liitlane
igal rindel, taastasime kurjade murjanite kiuste NY sümboli, varsti
ehitame valmis samasuguse Vabadussamba. Vt ka Vabaduskell.
Kinnisvarabuum – tarbimispidu ja pillerkaar. Vrd
kinnisvarakrahh.
Kinnisvarakrahh – paranähtus,
mis vajab Igor Volke sugust tundlikku spetsialisti. Vrd kinnisvarabuum ja David
Lynch.
Koraan – uusimat ajalugu kõige enam
raputanud kirjandusteos. Haljand Udam tõlkis araabia kultusautori
Muhamedi maakeelde.
Kristiina Ross –
tipptõlkija, keeleteadlane ning piibliekspert, pälvis Wiedemanni
keeleauhinna 150 000 krooni. Selle eest lasi korda teha perekonna piibli.
Kruuda, Oliver – Eesti Kultuurkapitali nõukogu
liige, misjonär, teeb kommide asemel absoluutselt objektiivset
uudisteportaali ja spordikanalit.
Laine Jänes tuli
Tallinnasse – Tartusse läinud Jan Uuspõldu asendama.
Asus ametikohale, kus võib Uuspõllust rohkemgi korda saata.
Ajalukku läheb Jänese üleskutse loomeliitudele kaaluda ja
veenvalt põhjendada, missugused teosed võiksid olla sama
väärtuslikud kui Eesti sportlaste olümpia- ja
maailmameistrikullad.
Lotmani mälestusmärk
– Tartus paiknev karnevalimentaliteeti esindav lõbus purskkaev,
kus kultuuri heterogeensus purskub kogu oma ilus.
Louis
Isidore Kahni punane minevik – vastavalt Heie Treieri USAs
tehtud avastusele alustas tuntud Saaremaa arhitekt Kahn (õieti Itze-Leib
Schmuilowsky) oma karjääri 1933. aastal valmin
ud projektiga Leningradi Lenini memoriaalile.
Merivälja
pansionaat – on Eesti kultuuriheeroste moodne vanadekodu.
Staarelanikud: Evald Okas, Uno Laht, Garibaldi Kivisalu.
Miró – surnud katalaani kunstnik. Näitab
oma näitusega Kumus, et ka surnud kunstnike looming on jube huvitav.
Neeme Järvi – pidas oma 70. sünnipäeva
ja avaldas arvamust, et ka naised võivad olla vanaduses dirigendid
– kui figuur lubab. Feministid polegi veel avaldusele reageerinud.
Nõelasilma taastamine Tallinna vanalinnas – enne hakkab
Aljoša roostetama, kui Vene saadik läheb läbi
nõelasilma.
Oksanen ja Paju Soomes Eesti ajalugu
tutvustamas – pooleldi eestlase Sofi Oksaneni
“Puhdistus” Soome rahvusteatris on etendus, mille kaudu hakkab
sugurahva ajalugu lõpuks soomlastele kohale jõudma. Imbi Paju
Soomeski näidatud film “Tõrjutud mälestused” on
teine valgusvihk meie lähiajaloole. Imbi tekst ilmus tänavu ka
raamatuna.
Pankur Andres Lipstok – pakkus
välja julge mõtte elada kuus ära 5000 krooniga. Aga ise ta
selles huvitavas sotsiaalses performance’is osaleda ei julgenud.
Playboy, Marie Claire – vanad lääne
lõbuajakirjad jõuavad lõpuks Eestisse. 1950. aastate
Ameerikas mehe vabastamiseks loodud Playboy ongi Eestis muutunud eeskätt
vanemate meeste kultuuriloo-ajakirjaks, mis avaldab Leonhard Lapini kunsti ja
Paul-Eerik Rummo luulet. Lisaks intervjuu Peeter Simmi, Mart Juure ja Peeter
Ojaga jm poolkõva materjali.
Professor Leonhard Lapini juubel
– kultusarhitekt (kuulsaim ehitis Valli tänava ajaleheputka,
lammutatud) ja kultuskunstnik (kuulsaim töö “Jänku
suudlus”, ripub Kumus). Aastavahetus läheb Tallinna suurmuuseumides
Lapini auväärse 60. sünnipäeva permanentse tähistamise
tähe all.
Pronkssõdur sai maailmakuulsaks
– Enn Roosi ja Arnold Alase loodud Pronksmees sai lõpuks ometi
maailmakuulsaks, pilte temast näidati kogu maailma meedias. Lisaks murdis
kunst ka laiemasse sfääri: skulptuurifanaatikud purustasid galeriide,
Kunstiakadeemia ja raamatupoodide aknaid. Ilmselt on järgnevail aastail
oodata massiivset õppima asumist skulptuuri erialale.
PÖFF – jõudis tänavu rahaliselt
miinusest välja ja muu hulgas ka Hiiumaale.
Raul
Ranne – noor paljutõotav anne Eesti tantsukriitikas.
Rotermanni kvartal – Eesti kõige edukamatele
ning edevamatele inimestele ehitatud kummaline elukeskkond. Arhitektid Kosmose
mutandid.
Sakala keskuse lammutamine –
lõputu õudus, mille käigus õppisid paljud
eestimaalased tundma ja armastama postmodernistlikku ehituskunsti.
Schengen – vabaduse piiride füüsiline avardumine, mis
võimaldab Eesti kosmopoliitidel veelgi mõnusamalt teiste
omasugustega kogu maailmast ühineda.
Selvadore
Rähni – Islandile kadunud poeg Eesti suurte klarnetistide
seast.
Soome 90 – Eesti Ema juubel asendub
aastavahetusel tema lapse juubeliga.
Spaa – uue aja
term, tervisesespordi soe ja märg simulaakrum, kust väljudes on ometi
puhtam ja kuivem tunne.
Sport – Eesti riigi
üks vääramatuid prioriteete. Nobelit me ei saa, aga mõni
suusatamise olümpiamedal vahel ikka kukub.
Stadnikov – väsimatu vaaraode, naiste ja kasside
sõber. Omab arvamust, et ainsad mõistlikud reisisihtkohad on
Egiptus ja Kreeka, mööndustega ka Itaal
ia, Anatoolia ja Areeni toimetus.
“Sügisball” ehk
Mati Undi igavene(?) naasmine – Mati Unt naasis tänavu
filmina. Paraku sai “Sügisballi” film hoopis õudsem,
kui magalafänn Mati Unt oleks ilmaski uskunud.
Sünagoog – võimas taies Tallinnas Karu
tänaval, uhke nagu juudi jõulupuu. Restoran Mooses pakub gefilte
fišši.
Tallinna graafikatriennaal –
kunstiüritus, mis tutvustas videot, maali, installatsiooni, skulptuuri,
arhitektuuri, häpeningi. Vt ka Augustitants.
Tony Judti
“Pärast sõda” – teos sai Eestis
bestselleriks. Vaimukas, empaatiline ja konservatiivne vaade
sõjajärgsele Euroopale. Vt Andrei Hvostovi põhjalik
ülevaade Areenis 2.8.2007.
Toomas Vint – oma
põlvkonna Mehis Heinsaar. Ilmutas filmiliku romaani
“Mäluauguga naine”.
Vaapo Vaheri monograafia
Hardi Liivesest – Vaapo Vaher raius sõbra raamatusse.
Tegu on ennenägematult avameelse monograafiaga, mis arvustajate arvates
puhuti jõhkruse piiril.
Vaino Vahing ja tema vapustavad
“Päevaraamatud”. Mullu ilmunud esimene köide tõi
maestrole Areeni preemia, värskelt ilmus lugejate ette
“Päevaraamat” II, milles on elu ehedust ja krüptilist
fragmentaarsust. Kultuuriavalikkus januneb elu tõde! Vaino peab
jätkama!
“Wallenberg” – Erkki-Sven
Tüüri ooperikummitus Estonias. Selle sajandi
ooperisündmus Eestis.
Vene Teater – 60
aastat diletantide teekonda.
Venezia biennaal –
lennutas rahvusvahelisele kunstiorbiidile veriste piltide meistri Marko
Mäetamme. Enne seda on biennaal tuult tiibadesse puhunud juba Jaan
Toomikule, Ene-Liis Semperile ja Mark Raidperele.
Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse ümbernimetamine Eesti
Koostöö Koguks – suurejoonelise ja raskesti
määratletava tegevusega asutuse järgmine nimi võiks olla
Koosmeele Kombinaat. Tore, kui president sinna juurde veel Mälu Instituudi
rajaks.
Ühiskonnateadlased osutusid roosadeks
– äkki selgus, et ka Raivo Vetik oli olnud Tartu Riikliku
Ülikooli komsomolikomitee aktivist. Ja Marju Lauristin oli
kommunist!