Vallo Kruuser / Eesti Ekspress

21. sajandi romantik

Areeni kultuuripreemia 2007, žürii auhind: Taavi Eelmaa, igikestva dekadentliku tundlikkuse eest laval ja filmis.Taavi Eelmaa (36) kõnnib tänaval alati sirge seljaga, lausa sõjaväelasliku rühiga. Tema läbitungimatu ilme on mask, mis varjab ülihaavatavat ja peenetundelist hinge. Just tänu oma ääretule empaatiavõimele on Taavi nõnda hea näitleja. Ja teatrilaval või filmilinal sulab läbitungimatu ilme nüansirohkeks ja valulikuks miimikaks, ühtviisi usutav nii ideelise fanaatiku (Gorki/Sarneti "Ema"), piiritu punkari (Marko Raadi "Ainult võltsid jäävad ellu") kui ka androgüünse armastaja rollis ("­Madame Butterfly").

Ja Taavi ei karda füüsiliselt ekstreemseid etteasteid: rebida urruaugust välja Eesti lipp ("Harmoonia") või patseerida ringi poolerekteerunud riistaga ("Sügisball"). Peagi Krahlis esietenduvas Rainer Sarneti tükis "Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud" (autor Elfriede Jeliniek) kannab Taavi väärikalt pooleteisemeetrist peenist. Koos massiivsete keradega mõistagi. Lemmikrolli ei tea Taavi esile tõsta, ega ka kõige seksikamat, õudsemat või sügavamat rolli. "Arvan, et heas rollis leidub kõiki nimetatud elemente. Sügavusest ma ei tea kuigi palju, aga "Sügisballi" šveitser Theo karakteri psühholoogiapusle kokkupanek oli üsna tõsine tegevus. Kõige hingelähedasemaks pean sentimentaalsetel põhjustel oma esimest filmirolli - Rainer Sarneti tummfilmis "Merehaigus". Teatrist meenutan heameelega kõiki Mati Undi lavastusi ja kõiki Von Krahlis tehtud lavastusi."
Eraelus on Taavi üks väheseid, kes peab veel lugu kommetest - näiteks teeb daamidele uksi lahti, aitab mantlit selga, kingib lilli, hoiab käe alt kinni. 21. sajandi romantik on tema rollidest ehk kõige vanamoodsam, aga kõige omasem - Taavi on džentelmen ja idealist ööpäev läbi, nõiduslikult elegantne ja irooniline.
Ta elab koos oma musta kassiga kesklinna üürikorteris. Külmkappi tal ei ole, sigareti­pits ja vann aga on. Ta on pidanud kunstniku paratamatut võitlust nii unetuse, liigjoomise kui ka õnnetu armastusega - ja on suutnud neist üle saada, erinevalt paljudest teistest poeedihingedest. Küsimusele "kas sul on keegi?", vastab ta uje-diplomaatiliselt: "Mitmel naisel on mu elus privileege."
Kas armastus on meie kasuajastul üldse veel võimalik? Taavi: "Armastus vajab saladust ja igatsuse eskalatsiooni, meie ajastu kommunikatsioonivahendid teevad aga iga impulsi kergesti rahuldatavaks... Võib-olla oli romantiline armastus tõesti nõukaajastul rohkem võimalik. Ühiskonna surutis muutis inimesed teineteise vastu tundlikumaks ja nad olid avalikult abitumad, seega võib-olla empaatilisemad."

Üksinduse, eluhirmu ja laiutava labasuse vastu on siiski võimalik leida ravimeid. Käia Siselinna kalmistul jalutamas. Kuulata pimedas toas täie võimsusega industriaali. Kirjutada luuletusi. Või vaadata aasta otsa Fassbinderi ja Cronenbergi filme. (Pärast keskkooli lõpetamist tabas Taavit kurbuse tsunami. Ta tegeles terve aasta vaid filmide vaatamisega, peaasjalikult olid need mustvalged tummfilmid, Fassbinder ja vägivallarohke Abel Ferrara.) Kuigi ka praegu eelistab Taavi kodukino massiüritustele - seda nii otseses kui kaudses tähenduses. Esteetikas on Taavil oma fetiš: kingad (olgu rahaliselt ükskõik kui põhjatu pankrot, kingad peavad olema elegantsed).
Kirjandusest on Taavi üks vaieldamatu lemmik Laclos' "Ohtlikud suhted" - dekadentlikud ja vihjetest vohavad armastus- ja vihkamiskirjad 17. sajandi Prantsusmaal, mis justkui kirjutavad alla ühele Taavi kelmmõttele: "Globaalselt mõtlemine pole üldse huvitav. Kõige huvitavam asi kunstis on väike isiklik kättemaks." Aga Taavi öökapilt võib leida ka suisa sürreaalset lektüüri: näiteks dr Kraft-Ebbingi "Psychopathia Sexualis". See on esimene teadaolev kokkuvõte seksuaalpatoloogiast. Ilukirjanduse vormis, muuseas. Siis veel: Karl Ernst von Baeri "Eestlaste endeemilistest haigustest". ("See meeldib mulle osalt põlgusest, aga osalt ka imetlusest viletsa geenimaterjaliga inimeste romantilise jonnakuse vastu.").
Lapsepõlves luges Taavi korduvalt üle Edgar Allan Poe "Kaevu ja pendlit". ("Poe tegi hruštšovkast Usheri maja ja naabritest kenad katkulised. Muutis lapsepõlve halluse kuninglikult mustaks.")

Tänu isale Aleksander Eelmaale oli teater Taavile kõige loomulikum valik. Enne lavakat õppis Taavi aga lühikest aega ka usuteaduste seminaris. Kuid jättis sealsed õpingud pooleli, sest "ei tahtnud kõike teada saada".Kõmuajakirjanike brutaalsusest solvunud sõbratarile saatis ta aga sellise smsi: "Ära kurvasta. Tõde on sama igav kui peotäis liiva hammaste vahel krigisemas." Kord öösel saatis aga ühele sõbrale sellise sõnumi: "Ma ei tea veel, mis lahutab mind nendest Fujidest, mille tippudes külmetavad üksinduse värske õhu käes Dostojevski, Poe, Houellebecq ja veel mõned."
Teine sõber, kellelt Taavi pidi nädalaks raha laenama, sai aga sellise e-kirja: "Sekundeid langeb nagu külmi tilku kraanist hämaras toas... Ootamist on võrreldud nii orgasmi kui surmaga. Rahatu mehe viirastused võtavad tavaliselt hirmuäratavad vormid. Päästa mind nende käest!"
Enam pole vaja päästa. Taavi on auga ära teeninud Areeni tänavuse kultuuripreemia ja sellega kaasnevad 50 000 krooni. Mis tundeid see temas tekitab?
"Väga toniseerivaid! Kevadise vitamiini­puuduse ja madala serotoniinitaseme puhul ei ole paremat ravimit kui Areeni kultuuripreemia!"

Kadri Kõusaar

Väsimatu naljamees, ­süngevõitu rahvakirjanik

Areeni kultuuripreemia 2007, lugejate auhind: Andrus Kivirähk, järjekordse rahvusmenuki "Mees, kes teadis ussisõnu" autor ning Panso uuele lavaelule ärataja.Andrus Kivirähi võidus - kui otsustus juba publikule antakse - ei tohiks olla mingit kahtlust. Sellest sain aru juba aastavahetusel Egiptuses, kui laeval sallipoodi pidav noormees imestas: "Miks loevad eestlased kõik seda sinist raamatut? On see teil mingi piibel või?" Nii võitiski Kivirähk Areeni (publiku)preemia. Miks inimesed niipalju Kivirähki loevad ja vaatavad? Vahest sellepärast, et ta on hea. Ja arusaadav. Ja kirjutab alati eesti asjast.
Kivirähk on vilka sulega žurnalist ja satiirik nagu Eduard Vilde. Ning mõlemad on suutnud luua lehetöö kõrvalt hulganisti ka Eesti elu käsitlevaid romaane ja novelle.

Tammsaarega seostab Kivirähki kirikuvastasus. Ja muidugi tuleb nii kummalise raamatu nagu "Mees, kes teadis ussisõnu" puhul meenutada ka Kreutzwaldi, kelle "Eesti rahva ennemuistsed jutud" paigutuvad just nagu "Ussisõnadki" kronoloogiliselt kuhugi Kalevipoja ja rehepapi vahele, varasesse mõisaaega.
Aga muidugi pole mõtet nii kummalise teose puhul otsida allikaid ainult Eesti kultuuriheerostelt. Autor tunnistab: "Selle raamatu kirjutamiseks lugesin Islandi saagasid. Tagapõhjaks on sünge viikingimaailm, aga näiteks ka Frans G. Bengtssoni "Orm Punane", mis on küll hästi elurõõmus raamat. Tonaalsuse ja karakterite leidmiseks lugesin põhjala müüte ja muistendeid. Eeposte asemel küll enamasti populaarseid ülevaateid. "Sõrmuste isand" meeldib mulle väga. Aga ega mu raamat Tolkien ikka ei ole, see on eriti ürgne eesti lugu."
Kivirähk kirjeldab aega, kus enamik eestlasi asub elama külasse, õpib leiba sööma, raudrüütleid kummardama ja jumalat uskuma; metsajääjaid ootab hullumine, allakäik ja häving. Aga ka moodne külaelu on valelik ja veider. Põhikoelt on lugu samavõrd kurb kui lootusetugi.
Osalt meenutab veretööde jada Shakes­peare'i, aga selles on ka mingit erilist eleegilist eestilikku vegeteerimisnukrust. Tunnet, et elu libiseb käest ja miskit suuremat ära teha ei jõua. Et saatus on sinu vastu ja ettevõtmised kisuvad kiiva. Juba Kalevipojale on liigsagedat masendusse langemist ette heidetud, mis tema rahvastki siis tahta.

Kaheksa aasta eest ilmunud "Rehepapp" täitis Eesti ühiskonnas olulise mentaalse niši - kirjeldas eestlase kohanemist ja kohanemisvajadusest sündinud iseloomu järjekordse kiire muutumisvajaduse ajastul. "Ussisõnade" raamatuga on lugu natuke keerulisem - pole nii selge, milleks see on kirjutatud, mis sellest - progressivastasest! - lüüasaamiste loost sündinud äratundmistega peale hakata. Aga vahest aitab see aktsepteerida arusaama, et sel, mis meiega toimub, polegi alati põhjust ega tagajärge.
Eestlased on harjunud Kivirähki lugema. Kuidas mitte lasta end haarata följetonidest, mis ühendavad Tammsaare ja Lutsu tegelased päevapoliitikaga? See on üldrahvalik tase. Aga sellele vundamendile tõusevad jutud, näidendid, romaanid. Nii palju ja nii tõhusalt kirjutada nõuab jõulist talenti ja suurt hingelist tasakaalu.
"Romaan on üks suur töö ja vaev. Seda kirjutan ainult suure hädaga, siis kui enam teisiti ei saa, kui raamat lausa kipub paberile. Tegelikult eelistan ma siiski näidendeid kirjutada. See on mulle kuidagi lähedasem," kinnitab Kivirähk.
Ükskõik, peaasi et kirjutab, meie oleme valmis kõike lugema ja vaatama.
*
Kui Andrus Kivirähk teatriauhindade galal NO teatris "Voldemari" eest parima algupärandi preemia vastu võttis, ütles ta muu hulgas, et Pansoga oleks olnud tore koos viina visata, kui Panso oleks 50 aastat hiljem sündinud. Kivirähi suurele teatriarmastusele saan pidevalt kinnitust - pole naljalt Draamateatris ega Vanemuises esietendust, kus Kivirähki kohal poleks. Ja viimasel ajal ongi ta siin-seal intervjuudes kuulutanud, et ta pole mingi romaanikirjanik, vaid tellitagu aga rohkem näitemänge, sest talle meeldibki, kui antakse selline väike põlvega müks tagumikku või teema ette. Ja mõelge ise, kui palju vaesem oleks Eesti teater, kui poleks "Eesti matust", "Rehepappi", "Adolf Rühkat", "Teatriparadiisi", "Aabitsakukke", "Syrrealiste" jne.
"Voldemar" sündis ju samuti lavastaja Merle Karusoo tellimusest. Karusoo sõnul on Kivirähil tundlikud antennid otsa ees ning ta hoolib sellest väikesest, kurjast, rumalast, kavalast, umbusklikust, õrnast ja haavatavast eesti inimesest nagu tema vendki, sotsioloog Juhan Kivirähk.
""Voldemar" toetubki eelkõige Panso kirjutatud lugudele, päevikutele, kirjadele, aga ka krestomaatilisele "Näitleja Jollerile" (1960), ETV esimesele telefilmile, kus stsenarist Panso mängib ühtlasi suurt näitlejat Jollerit. Kusjuures "Näitleja Jolleri" fenomen seisneb tõsiasjas, et Panso ise ei olnud oma ajastu suurimaid näitlejaid. Ta oli selleks paradoksaalsel moel liiga teatraalne. Lisaks on "Voldemaris" mõistagi ka tugevalt Kivirähki ennast sees. Tema kordumatut jutustamise loogikat ja huumorit," kirjutas Kristi Eberhart Areenis "Voldemarist".
Kivirähk on võrrelnud teatritööd teatesuusatamisega - et autor on nagu avaetapi sõitja, kes võib küll suurepärase aja teha, aga see ei tähenda veel, et meeskond jõuab pjedestaalile. "Nii juhtub, kui näidend on hea, aga lavastaja nõrk. Autor ei saa kõiki etappe esimesena sõita. Näidendi valmimine ei lõpe minule sellega, et prindin teksti arvutist välja ja viin teatrisse, vaid sellega, kui ta on laval. Lavastamise käigus sünnib uut ja palju muutub."
Lisaks sellele on Kivirähil terav silm totruste peale, sulg tõuseb hoogsalt lollust lammutama Päevalehe kolumnides ning erilises sõiduvees on ta ka raadiosaates "­Rahva Oma Kaitse", kus koos Mart Juurega ­argielu absurdi huumoriväitsaga peeneks hakitakse.

Kalev Kesküla ja Margit Tõnson