Rein Põder - Voor

Selle raamatu kommertslik pealkiri võinuks olla “Eesti Vabariigi kuld”. Aga on “Voor” ning tegelikult on nii täiesti õige. Rein Põdra värskes romaanis on küll põnevaid sündmusi, aga rõhk on siiski rohkem tegelastel, nende psühholoogial. Salapärases vooris osalemine on nende kõigi elus midagi hoopis olulisemat kui ainult üks erakordne sündmus.
Raamatu teine iseärasus seisneb selles, et autor elustab siin ühe müüdi, mis on siin-seal rahvasuus ringelnud ja millel võib teataval määral tõepõhjagi all olla: nimelt, et vahetult enne saatuslikke juunipäevi tehti Eesti Pangas meeleheitlik katse päästa mingigi osa hoidlates asuvatest kullakangidest, transportida need Eesti läänerannikule ja sealt üle mere pakku. Müüdi tõekskirjutamise taotlusest (tuginemisest rahvajuttudes esitatule) tuleneb ilmselt ka too kummaline konspiratiivsus, mis on ühelt poolt oma üliranguses, teisalt aga elementaarsete asjaolude tähelepanuta jätmises peaaegu ebamaine. Puhtalt lehelt alustav kirjanik midagi seesugust välja ei mõtleks. Ehkki midagi võimatut toimuvas ju ka pole: võib oletada, et aktsiooni valmistasid ette kogenematud ametnikud, mitte oma ala professionaalid. Kas Eestis üldse oligi professionaale?
Tähtis on, et valdav osa asjaosalistest võtab üritust väga tõsiselt, lausa auküsimusena, ja selle kõrval on kahtlemata ka teekonna saamatus korralduses teatav sümboolsus. Nii nagu väga paljudes teisteski vooriga seonduvates asjades, mis kõik kokku lubab väita, et see on üks väga eriskummaline raamat rahva saatusest. Holger Kaints

Koostanud Liisa Kaljula
“III Artishoki biennaal”
Liisa Kaljula, 2013. 290 lk.

Kuidas kirjutada kunstist? Väga vana küsimus. Ideaalis peaks iga kriitik olema võimeline kirjutama samast näitusest pressiteate, uudi­se, loo peavoolulehte ja akadeemilise arvustuse ajakirja või artiklikogumikku. Tegelikult muidugi nii ei ole, kirjutajad hõivavad eri nišše.

Artishok (artishok.blogspot.com) on juba aastaid tegutsenud nooremate eesti kunstikriitikute ühisplatvorm, entusiastlik üritus. Oletan, et ma (46) olen üks vanemaid inimesi, kes seal on vahel kirjutanud. Kasumit mittetaotlev keskkond, mis püüab kirjeldada kunsti- ja vahel ka disainimaailma. Peegel, vahel erapoolik, aga laiapõhjaline. Igal juhul vertikaalset kunstimaailma de­tsentraliseeriv asi.

Aritishoki kolmanda biennaali kakskeelne kataloog kirjeldab Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis toimunud kiirnäitusi hulga kriitikute ja kuraatorite tekstidega. Segi on kõikvõimalikud kunstist kirjutamise meetodid, värskust toovad kriitika­skeenevälised tegijad, kellele samuti kunst väga korda läheb. Ma ei tuvasta lahendust, kuidas ikkagi peaks kunstist kirjutama, ilmselt on õige mõelda, et enamik variante on õiged. Kunst ei ole ühemõtteline asi!

Raamatu võtmetekst on mu jaoks Alix Rule’i ja David Levine’i lugu ingliskeelsete pressitekstide keelest, kuraatorite slängist. Autorid paljastavad klišeesid, mõttetuid sõnajadasid, mis moodustavad suure osa näituste pressiteadetest – ja hooti käib see ka väga täpselt Eesti kohta. Tuttavalt mõjuvad katsed kirjeldada kunsti standardiseerivas valmis keeles, mis mõjub nagu esperanto või volapük, kummaline rituaalne sõnakasutus, terminite kuritarvitamine ja nii edasi – tühjuse maaletoomine kunsti enda arust propageerides. Muide, ka Toomas Vindil tekkis selle teksti autoreist sõltumatult mõni aasta tagasi idee esitada pressiteateid remiksitult selguse huvides vabavärsina.
Kunst ei ole ära teeninud sellist jama, meile võib mõni osa moodsast kunstist meeldida või mitte, aga me peame õppima tast kirjutama. Ka kriitiliselt ja kurjalt, kui vaja. Vahel võiks, kõik, mis just nagu hiilgab, pole kuld …

See raamat ei ütle, et Komissarov ja Juske, hakake astuma, aga uute põlvkondade kohalolu kunstikriitikas näitab küll. Tõnu Kaalep