Koostanud Liisa Kaljula
“III Artishoki biennaal”
Liisa Kaljula, 2013. 290 lk.

Kuidas kirjutada kunstist? Väga vana küsimus. Ideaalis peaks iga kriitik olema võimeline kirjutama samast näitusest pressiteate, uudi­se, loo peavoolulehte ja akadeemilise arvustuse ajakirja või artiklikogumikku. Tegelikult muidugi nii ei ole, kirjutajad hõivavad eri nišše.

Artishok (artishok.blogspot.com) on juba aastaid tegutsenud nooremate eesti kunstikriitikute ühisplatvorm, entusiastlik üritus. Oletan, et ma (46) olen üks vanemaid inimesi, kes seal on vahel kirjutanud. Kasumit mittetaotlev keskkond, mis püüab kirjeldada kunsti- ja vahel ka disainimaailma. Peegel, vahel erapoolik, aga laiapõhjaline. Igal juhul vertikaalset kunstimaailma de­tsentraliseeriv asi.

Aritishoki kolmanda biennaali kakskeelne kataloog kirjeldab Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis toimunud kiirnäitusi hulga kriitikute ja kuraatorite tekstidega. Segi on kõikvõimalikud kunstist kirjutamise meetodid, värskust toovad kriitika­skeenevälised tegijad, kellele samuti kunst väga korda läheb. Ma ei tuvasta lahendust, kuidas ikkagi peaks kunstist kirjutama, ilmselt on õige mõelda, et enamik variante on õiged. Kunst ei ole ühemõtteline asi!

Raamatu võtmetekst on mu jaoks Alix Rule’i ja David Levine’i lugu ingliskeelsete pressitekstide keelest, kuraatorite slängist. Autorid paljastavad klišeesid, mõttetuid sõnajadasid, mis moodustavad suure osa näituste pressiteadetest – ja hooti käib see ka väga täpselt Eesti kohta. Tuttavalt mõjuvad katsed kirjeldada kunsti standardiseerivas valmis keeles, mis mõjub nagu esperanto või volapük, kummaline rituaalne sõnakasutus, terminite kuritarvitamine ja nii edasi – tühjuse maaletoomine kunsti enda arust propageerides. Muide, ka Toomas Vindil tekkis selle teksti autoreist sõltumatult mõni aasta tagasi idee esitada pressiteateid remiksitult selguse huvides vabavärsina.
Kunst ei ole ära teeninud sellist jama, meile võib mõni osa moodsast kunstist meeldida või mitte, aga me peame õppima tast kirjutama. Ka kriitiliselt ja kurjalt, kui vaja. Vahel võiks, kõik, mis just nagu hiilgab, pole kuld …

See raamat ei ütle, et Komissarov ja Juske, hakake astuma, aga uute põlvkondade kohalolu kunstikriitikas näitab küll. Tõnu Kaalep