Helene Vetik ja Puss-Puss Vallo Kruuser

Aastal 2016 käisime töökaaslastega hoiupaigas kodutuid kasse pildistamas. Tavaliselt on Tallinnas hoiu-varjupaikades korraga paarkümmend kodutut koera ning mitusada kassi ja kui meie disainifirmale pakuti ajakirjas tasuta promopinda, otsustasime seda kasutada hoopis kassidele uute kodude otsimiseks. Valisime pildistamiseks kolm kiisut. Mulle sattus uhke oranž kass, keda ei pidanudki üldse püüdma, tuli täitsa ise mu juurde. Kui ma ta sülle krabasin, pigistas ta oma silmad mõnust kinni, nurrus ning märkamatuks ei jäänud mulle ka see, et tema keeleke ei tahtnud hästi suhu mahtuda. Paksu karvkatte all oli peidus pisike kondine kere. Nime tal ei olnud ja kuulutuse jaoks panin talle sellise nime, et ta kohe kindlasti kodu leiaks – Louis XIV.

Saatsin oma mehele sõnumi, et Madis, me peame ise võtma selle kassi, ta on nii sõbralik ja pehme ja nii pisike seal karvade all. Madis tegi selle peale mõistuse häält, sest meil oli vana ja haige parim sõber koer Kostja ja kuidas me oleks hakanud talle viimastel eluaastatel mingit kassi pähe määrima... Siiski kirjutasin varjupaika ja uurisin, kas see kass on omaniku leidnud. Ja oligi!

Kahe vahepealse aasta jooksul ununes see seik oranži kassiga. See aeg polnud lihtne, meie koerake Kostja jäi üha vanemaks ja põduramaks, kuid siiski rõõmsaks ja särasilmseks elutahtega poisiks. Hoolitsesime ta eest, kuidas saime, kärutasime teda vankris, kui ta ei jaksanud kõndida, kokkasime parimatest ainetest ise koeratoitu, õppisime tegema süste ja massaaži. Aga ühel lumisel päeval otsustas meie sõber, et ta enam ei jaksa. Viimased analüüsid näitasid siseelundite vahele peitunud vähki, mis oli ootamatult kiirelt rünnanud Kostiku suurt koerasüdant. Arvake ära, kas ma ulun, kui seda kirjutan.

Avalehele
1 Kommentaari