Areeni tulevikutäht 2013: Kriitilise pilguga fotograaf

Äsja Sadolini nüüdiskunsti preemia pälvinud Paul Kuimet loodab, et ehk ei pea äsja alanud aastal nii ogaralt tööd rabama kui eelmisel.

“Kes teil sel korral tulevikutähed on?” küsis kunstiväljal aastaid aktiivselt kaasa löönud Maarin Mürk minult umbes kuu aega tagasi. “Paul Kuimet on üks,” vastasin. “Paul on tõsine poiss,” ütles Maarin seepeale.

Paul on kunstnik, kes on oma fotodel suutnud jäädvustada selle, mida ma ise ei ole seni veel väga hästi sõnadessegi osanud panna – selle nukruse, pidetuse tunde, mis tabab vahest iga täiskasvanud inimest, kes oma lapsepõlvemaid enam ära ei tunne. Minu lapsepõlvemetsade samblane pinnas on peidetud asfaldi alla. Kelgunõlvast on saanud Rimi. Maha on raiutud puu, millega kokkupõrkamisest lookleb mööda mu paremat käsivart pikk arm.

Pauli 2010. aastal Hobusepea galeriis toimunud esimesel isikunäitusel “In Vicinity” (“Naabruses”) olid eksponeeritud fotod peamiselt eramajadest Tallinna lähistel – Peetri külas, Assakul, Järvekülas. “Valik töötada minule isiklikult olulises geograafilises punktis võimaldab mul suhtuda teemasse isikliku, mõneti melanhoolse perspektiiviga.” Paul on sealt pärit, “seal põllu peal üles kasvanud”. “Aga siis see oli täitsa okei põld. Maakoht.”

Mis paneb linnainimesi endale sellist eluviisi, elamist soovima? 2011. aastal sai Pauli seeriast “In Vicinity” ka raamat, kus kunstiteadlane Mari Laanemets kirjutab: “Kuimetit huvitab see hoogsa kinnisvaraarenduse käigus Tallinna ümber, endistele kolhooside ja majandite heina- ja põllumaadele kerkinud asustus, ebamäärane tsoon, kus linnalikud printsiibid on laienenud maale, maa aga transformeerunud linnaks.” Kunstnik arvab, et ega idees linnast maale põllu peale kolida, oma maja ja oma murulapi omanikuks saada midagi halba ole, aga: “Inimestel näib tegelikult puuduvat mis tahes side selle kohaga. Ma just kuulsin, et sinnasamasse lähedale, kus ma üles kasvasin, plaanitakse uut arendust, viiskümmend uut platsi Vana-Tartu maantee ääres.” Muide, seesama Indrek Sirkeli kujundatud ja kirjastuse Lugemik väljaantud raamat “In Vicinity” valiti tolle aasta eesti kauneimate raamatute sekka.

Enne fotograafia juurde jõudmist õppis Paul filmi ja videot Inglismaal Ida-Londoni ülikoolis ja Balti Filmi-ja Meediakoolis. 2011. aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemias fotograafia bakalaureuseõppe ja õpib praegu sealsamas magistrantuuris. “Ma just rääkisin hiljuti kellegagi kunstiõpingutest kõrgkoolis – jõudsime selleni, et Eestis on kunstimaailma sisenemiseks sisuliselt ainult see n-ö akadeemiline uks. Kunstimaailma on tegelikult väga raske pääseda… Või noh, vähe on kunstnikke, kes ei ole õppinud EKAs, Tartu ülikoolis või Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Mark Raidpere on neist ehk kõige tuntum.” “Aga kas sa ei tahtnud seda teist teed minna?” küsin kunstnikult. “Mul puudus tegelikult enne Kunstiakadeemiasse õppima asumist kujutlus sellest, kuidas tänapäeva kunstnik töötab,” vastab Paul. Nüüd vahest enam mitte. Noorel kunstnikul on olnud juba neli isikunäitust, üks neist koos soome kunstniku Mikko Rikalaga, teine Laura Tootsiga. Viimast, seni vaid Austrias Linzis eksponeeritud installatsiooni “Not necessarily so” saab kuni 10. veebruarini näha Temnikova & Kasela galeriis.

Paul elab Kalamajas, sõidab suviti rattaga Kalaranda ujuma ja arvab, et Tallinn on küll viimastel aastatel muutunud natuke elamisväärsemaks, aga “kurb on see, et kunsti linnaruumis praktiliselt pole. Sellest on kahju. Piinlik on mõelda vabaduse ristile ja võrrelda seda näiteks Berliinis asuva holokausti mälestusmärgiga – isegi võimu poolt heakskiidetud kunst võib olla tõeliselt hea. Arusaadav, mitmetasandiline, minimalistlik, see inimese kaduvuse efekt, mille see mälestusmärk tekitab. Seal olles saad aru, kui habras on inimese püsimajäämine. See jätab tõesti sügava mulje.”

Möödunud aasta lõpus avati Tõnis Saadoja monumentaalmaal teatri NO99 laes. Maali avamisega koos esitleti ka raamatut, mille fotode autor on Paul. “Tõnis palus, et ma pildistaks üles laemaali valmimise protsessi. Ja kohe alguses sai kokku lepitud, et see ei saa olema konventsionaalne fotodokumentatsioon, vaid ikkagi tõlgenduslik seeria. Ühel hetkel tuli mõte, et võiks üle vaadata ka kõik ülejäänud monumentaalmaalid, mis Eestis on. Ja siis see maht kasvas ja kasvas.”

Koos kunstiteadlase Gregor Tauliga sõitis Paul möödunud suvel mööda Eestimaad ringi ja pildistas. 100 maali. 100 mustvalget fotot neist maalidest. “Minu jaoks on selle projekti kontekstis oluline kriitiliselt suhtuda sellesse, kuidas praegu avalikku ruumi kasutatakse. Pildilise kujutamise praktikat ei ole, monumentaaltöid ei tellita,” on kunstnik kriitiline. “Meenub üks Stan Douglase töö Vancouveris, “Abbott & Cordova, 7 August 1971”, hästi suur fotopannoo, mis kujutab samas paigas toimunud rahutusi, mida politsei laiali ajab. See, et see töö on, olgugi et aastakümneid hiljem, aga ikkagi, lastud linnaruumi paigaldada, näitab seda, kuidas võim võib lasta endasse kriitiliselt suhtuda. Minu arvates on see tervislik.”

Lisaks loominguga tegelemisele õpetab Paul EKAs tudengeid (“On hea tunne, kui näed, et tudengitele läheb korda see, mida sa õpetad, kui tundub, et oled tabanud mõnda tudengi jaoks olulist aspekti, mis võib neid loomingulises töös edasi aidata”), pildistab vahel tellimuse peale näitusevaateid (“Õnneks ei ole viimasel ajal enam olnud neid asju, mida absoluutselt teha ei tahaks”), töötab poole kohaga Kumus, kus sorteerib digiarhiivi jaoks Eduard Wiiralti teoseid (muide, 2011. aastal pälvis Paul Wiiralti stipendiumi). 2013. aasta aprill toob näituse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, kus Paul asub Karel Koplimetsa, Kristina Normani, Triin Tamme ja Jaanus Samma kõrval püüdma 19. mail väljaantavat Köler Prize’i. Varsti sõidab aga Paul mõneks ajaks Belgiasse, ikka kunsti pärast.Paul Kuimet (28)■Tegevusala: nüüdiskunst

■Senine tipptegu: olen leidnud enda jaoks olulised inimesed, kellega koos töötada

■Aasta 2013 eesmärk: eks ikka loominguga tegeleda...

■Vaata www.paulkuimet.comAreeni tulevikutäht 2013Jätke, palun, need nimed meelde: Artti Aigro, Jaan Aru, Stella Kalkun, Paul Kuimet, Robert Laursoo, Kristjan Maruste, Hans-Otto Ojaste, Helena Pruuli, Erik Põllumaa, Liina-Mai Püüa, Mari-Liis Rebane, Tuul Sepp, Tuuli Trei, Anu-Laura Tuttelberg, Kristina Viin. Areen usub, et nad täidavad meie tulevikku tihedalt ja sisukalt.