Aitäh Võru Noortekeskusele Birgit Püve

Luuletavate näitlejate kultusest hoolimata leidub Eestis mitmeid kunstnikke, kes valdavad sõna sama hästi kui pintslit või pliiatsit – näiteks Toomas Vint, Aapo Ilves, Ervin Õunapuu, Aleksander Suuman... Ei hakka neid rohkem üles lugema, sest lugu on ikkagi tulevikutähest Kristina Viinast, kellest loodan sõnalis-pildilise kujutamise traditsiooni tõstmist rahvusvahelisse mõõtkavva.

Ise on Kristina selline tagasihoidlik. Tutvusin temaga umbes viie aasta eest, kui ta hakkas silma värske lisandusena Tartu vaimu hoidjate ridadesse. Olgu, pidudel Kristina mingi müürililleke polnud, aga erinevalt sadadest pealinna hipsteritest, kelle iga teine sõna on “mina”, ei teinud see Võrumaa tüdruk esiti juttugi, millega ta tegeleb.

Alles tasapisi ilmusid nähtavale Kristina fantaasiaküllased joonistused, maalid – mu meelest juba alguses kindlakäelised, ideedele avatud, kuid siiski omas voolusängis. Näen neis mütoloogiat, sürrealismi, seksuaalsust, inimolemuse põhiküsimuste mängulist ja maitsekat uurimist. Mingit pingutatud kontseptualismi, mida peaks Barthes’i, Derrida või Guattariga välja vabandama, neis pole. Hiljem on lisandunud illustratsioonid ja šaržid, milles Kristina portreteerib inimesi ja nähtusi elusalt, ja kui asjakohase, lausa mõnusa karikatuursusega. Olgu sürreaalne pildipõiming tõusvast munarakk-päikesest ja upakil kartulivõtjatest või konkreetne šarž Anu Välbast, iga joon on omal kohal.

Tean, et kõlab naljakalt, ent on täitsa loogiline, kui selliste tööde autor saab pärast Tartu Kõrgemas Kunstikoolis skulptuuri eriala lõpetamist toreda poeglapse ja kolib Päris-Lõunasse, tallu järve kaldal, künka otsas. Nagu “Vanade ja kobedate” filmis öeldi, on Lõuna-Eesti ilusaim riik maailmas. Pasternaki doktor Živagol hakkas luule tõeliselt jooksma kirjutuslaua taga üksikus maamajas, vaatega orule. Kristina töölaud on vastu akent. Kuused, mis ta järve äärde istutas, on parasjagu nõnda seatud, et need ka suureks kasvades veevaadet ei varjaks. Nagu Kristina ise tunnistab, arvas ta, et kui lapse saab, on kõik läbi, aga ei, hoopis vägi, mis keskendumist segavas linnaseltskonnas lahtuma kippus, on tagasi tulnud.

Kunstnikuks saamine eeldab annet, visaduse või tuupimisega ei tee suurt midagi, ehkki abiks võivad needki olla. Kristina olevat nelja-aastaselt toolile seisnud ja teatanud, et temast saab kunstnik. Kristina lapsepõlve karjäärisoovid olid, kunstniku kõrval, baleriin või sõdalane-maailmapäästja. Kristina vanemad kohtusid Ridali lennuklubis, mitmesugused lennuvahendid olid talle lapsepõlves sama tuttavad kui traktorid maa- ja telekas linnalapsele. Korra on Kristina ise purilennukiga maandunud, kuid lendurikarjäär siiski ei tõmmanud.

Kristina sõnalooming oli mulle veel suurem üllatus kui tema avastamine kunstnikuna. Loomeinimesed tunnevad ikka vahel tungi ennast n-ö teises keeles väljendada ning tihtipeale ei kuku see hästi välja. Kristina tekstid kütkestavad, sest tal on midagi öelda. Kuulen ta häält, kui loen: “õunad kukuvad öös / prantsatavad katuseile / langevad nii nagu ikka / on langenud õilsate pääd”. Või nõnda: “Muudan oma suhtumist esiemadesse. / Nad olid ikka tõeliselt osavad ja targad. / Siis asun küpsetama pirukaid. (Esimest korda elus.)”

Kristina ütleb, et tema visuaali- ja tekstimaailm on täiesti erinevad. Pildid olevat seotud alateadvusega, tekstid hästi mõistuspärased. Mulle tundub siiski, et mõlemaid kannab ühtne tunnetus – pildid ja sõnad on siirad, neis on mängu ja iidset väge, nagu kopratammis või kohisevas metsas. Kristina looming on juba seetõttu keeruline, et midagi sellist ilma tunnetuseta luues võiks kergesti libiseda teatraalsesse šamaanitrummitagumisse, Hasso Krulli luuletuste või Jüri Arraku piltide jäljendamisse. Kristina ei libastu, ta loob oma maailma, austab eeskujusid, aga ei kopeeri kedagi.

Fotovalik Kristina blogis illustreerib mõtet, et iidne animism, looduse hingestatuse usk, on elujõuline väät, mis kasvab Aafrika esiemast digitaalselt toetud tulevikku. Võrumaale omane pikk heinarõuk elustub Kristina fotodel imeliku loomana, lutt sõrmede vahel on kellegi kübar, soemüüril sähvib vikatimees... Kristina ütleb, et mõnikord on vanad seinad nii kõnekad ja olenditest tulvil – tekib tahtmine lisada söetükiga vaid paar markeerivat piirjoont ning vägev ikoon ongi valmis. Mõni joon, ja tegelased sünnivad kas või kohvi- ja rasvaplekkidest.

Kui räägin, et tahan temast tulevikutähe-loo kirjutada, on Kristina üllatunud ja ehk tõrjuvgi. Tundub, et ta ei ole salamisigi enda suurt pürgimust konkreetseteks eesmärkideks seadnud – vaid suund, nelja-aastaselt toolile tõustes välja hüütu, on teada. Millelegi jõuan siiski jälile. Kristinale meeldivad Tove Janssoni Muumitrolli-lood. Kristina, kes huviga jälginud igat masti tegelasi – purjus traktoriste, külahulle, kirjanikke, zen-õpetajaid –, tahaks luua oma tegelased ja oma maailma. Ootan huviga, sest kes veel võiks Eestile anda midagi tõeliselt väärtuslikku ja püsivat, kui pildi- ja sõnasuutlik noor naine, kellel silma ja südant inimestele ja ühiskonnale. Nokia imest on varsti järel ainult autokummid, aga muumitrolle tunneb kogu maailma ka saja aasta pärast.Kristina Viin (27)Tegevusala: kunst ja kirjandus

Senine tipptegu: poja sünd

Aasta 2013 eesmärk: eesmärk: näitus ja luulekogu

Veeb: maviinsatoo.blogspot.comAreeni tulevikutäht 2013Jätke, palun, need nimed meelde: Artti Aigro, Jaan Aru, Stella Kalkun, Paul Kuimet, Robert Laursoo, Kristjan Maruste, Hans-Otto Ojaste, Helena Pruuli, Erik Põllumaa, Liina-Mai Püüa, Mari-Liis Rebane, Tuul Sepp, Tuuli Trei, Anu-Laura Tuttelberg, Kristina Viin. Areen usub, et nad täidavad meie tulevikku tihedalt ja sisukalt.