Selle taga seisab Erik Põllumaa, Saariku kursusekaaslane Balti Filmi ja Meediakoolist, keda võib pidada üheks andekamaks nooreks operaatoriks siin väikesel hallil Eestimaal. “Kaabakate” operaatoritöö kiitmise peale pomiseb tagasihoidliku olekuga Erik ise, et mõnes mõttes on see ju kurb. “Võiks teha nii, et pilt ei torka silma. Näiteks, kui filmil on hea heli, siis vaataja ju ei pane seda tähele, pildiga peaks tegelikult ideaalis samamoodi olema.”

Selle filmi raskest sünniloost räägitakse juba legende, sest lühifilmist otsustati töö käigus teha pikk, raha nappis, võtted venisid ja see kõik sõi ka tegijate närve. “Kindlasti sündis see film raskelt, mis seal salata, osa pingeid oleks võinud vabalt olemata olla. Aga lõpuks oli selles mingi võlu, et ta nii raskelt tuli – need perioodid panid pingetaluvuse ja neis olukordades adekvaatse pilgu säilitamise proovile. Mugavustsoonist välja tõmbamine võib teinekord endaga üllatavaid leide kaasa tuua,” ütleb Erik.

Talle oli “Kaabakad” mängufilmidebüüt, nagu ka paljudele teistele selles osalenud noortele tegijatele. 2013. aastal jõuab vaatajate ette aga veel ambitsioonikam projekt, mille visuaalse poole eest on samuti vastutav Erik – nimelt koolivend Martti Helde esimene täispikk film, küüditamisteemaline “Risttuules”. See on ühe noore naise lugu, kes koos väikese tütrega Siberisse küüditati, filmi aluseks on toonased kirjad, fotod, memuaarid, arhiivimaterjalid jms. Kuna naise jaoks peatus aeg sel momendil, kui ta oma kodukohast vägivaldselt ära viidi, on filmi visuaalne pool kogu Siberit kujutavas osas lahendatud nii, et liigub vaid kaamera – näitlejad püsivad igas stseenis otsekui tardunult ning kaamera rändab nende vahel. “Keele poolest on see kindlasti eksperiment, mis kombineerib liikuvaid ja seisvaid tegelasi pildi sees. Tahtsime, et igas olukorras oleks miski, mis vaataja endaga kaasa viiks – nagu viibiksid ise selles karges Siberi külmuses, sama janusena iga väikese lootuse järele.”

Erik on pärit Tartust, pärast keskkooli õppis ta mõnda aega materjaliteadust ja teenis aega snaiprina. “Vahepealne aeg oli hea, et jõuda arusaamiseni, mis tegelikult erutab. Valisin operaatori, mitte režissööri eriala, sest tundsin, et ma pole hea sõnadega seletaja, pildiga rääkimine tundus õigem, ehk isegi ainuõige. Mu kodus oli palju raamatuid, eriti arhitektuuriraamatuid, eks see sealt sisse imbus. Ja mul polnud karmi kasvatust, mulle jäeti ruumi ise valida, mida teha tahan,” ütleb Erik. Tema hinnangul oli BFMi pluss see, et sai õppida Jüri Sillarti ja Rein Marani käe all. “Nende abstraktsed ja iseendi pealt võetud mõtted ajasid segadusse ja vabastasid üheaegselt. Aga tundub, et põhiliselt õppisin ikkagi praktika kaudu, oma eksimuste ja väikeste õnnestumiste kaudu. (Erik on töötanud kaamera-assistendina muuhulgas Veiko Õunpuu “Püha Tõnu kiusamise” ja Rainer Sarneti “Idioodi” juures.)

Nüüd, kui möödas on kahe esimese täispika filmi võtted, mis mõlemad on olnud eksperimentaalsed ja keeruka valmimisprotsessiga, igatseb Erik töötada millegi lihtsa kallal. “Järgmiseks võiks teha midagi ausat ja elujaatavat. Mis oleks aus nii enda, tegelaskujude kui ka vaatajate vastu. Mitte ilma kinematograafilise pretensioonita, aga midagi sellist, mis oleks vormilt lihtne, ehk isegi klassikaline.”Erik Põllumaa (27)Tegevusala: filmioperaator

Senine tipptegu: kaamera filmis “Kõik muusikud on kaabakad”Areeni tulevikutäht 2013Jätke, palun, need nimed meelde: Artti Aigro, Jaan Aru, Stella Kalkun, Paul Kuimet, Robert Laursoo, Kristjan Maruste, Hans-Otto Ojaste, Helena Pruuli, Erik Põllumaa, Liina-Mai Püüa, Mari-Liis Rebane, Tuul Sepp, Tuuli Trei, Anu-Laura Tuttelberg, Kristina Viin. Areen usub, et nad täidavad meie tulevikku tihedalt ja sisukalt.