Meil on ikka armastatud korrata Karl Marxi maksiimi, et ajalugu korduvat enese paroodiana. Eestis ja selle ajaloos on saanud teatavasti piisavalt nalja ning nii on paroodia meile väga tuttav viis tegelikkust taluda.

Nüüd, kui üleminekuaja hullemad vastuolud ja viletsused talutud ja Eestil läheb kuuldavasti aina paremini, on jälle aega oma suurmehi meenutada. Paraku pole meil aga sugugi aega neist raamatuid kirjutada, või kui, siis kellegi teise, näiteks soomlaste tellimusel. Nii on Kulle Raig kirjutanud soome keeles eluloolised raamatud Georg Otsast ja Lennart Merist, mis nüüd ka eesti keelde tõlgitud. Jaan Krossist kirjutab eluloo soomlane Juhani Salokannel. Tõsiste ja samas põnevate, eluliste ja avameelsete biograafiate kirjutamiseks pole meil praegu justkui autoreid, aega ega raha. Aga vähem vaeva nõudvate ning väliselt efektsemate meediumide tarvis kui raamat juba võimalusi leiab. Meie meediumid on näidend, film ja muusikal, just need vahendajad on viimasel paaril aastal äratanud ellu terve rea eesti kultuurisuurusi alates legendaarsest Lehola Lembitust ja lõpetades "telelegend" (milline veider kinnisepiteet) Valdo Pandiga.

Ega päris tuntud ja kurba lugu ei taha keegi vaadata. Parem ikka nalja visata, siis on vaatajaid, siis läheb kaubaks. Või kui peakangelane ise ongi kurblik, nagu Georg endanimelises muusikalis, siis peavad teised tegelased, kas või tuntud humorist Nikita Hruštšov, seda enam nalja viskama. Enamik vaatajaid just niisugust Georg Otsa ja Valdo Panti tahavadki, kuigi leidub ka vana hea realismi sõpru, kes nurisevad.

Hollywood kohtleb oma filmides kuulsusi hoopis aupaklikumalt ja melodramaatilisemalt. Näiteks kujutab hiljutine film Johnny Cashi aupaklikult ja tõetruult – filmi-Cash maadleb narkootikumidega (võrdle alkohol eesti kultuurikangelaste elus) ja loomeängis, mille otsa ta aina ja ikka komistab, liikudes oma suure eesmärgi poole. Cashi eesmärk ei ole rohkem ega vähem kui Armastus.

Ka sealsed kuulsuste-kummardajad on hoopis valulisemad. "Kui Kurt veel elaks, oleks ta end selle filmi pärast ära tapnud," kirjutasid Nirvana-fännid internetifoorumites. Ehk siis, vaevalt sai Gus Van Santi kultusbändi varalahkunud ninamehele Kurt Cobainile pühendatud film "Viimased päevad" esilinastuda, kui fännid juba oigama hakkasid. Et ei olnud ikka üldse nii ja ei kandnud ta mingit kleiti, ja kuidas see kõik on homoseksuaalse režissööri haige unelm jne.

Kõrvaltvaatajad, kaugusest imetlejad, ei mõista sageli oma iidolit. Ei mõista püünele tõstetud inimese enesega üksijäämise traagikat. Ootamatult kaelasadanud kuulsuse koormat. Oleks vaid kellegi poole kummardada. Meelelahutustööstus toodab sadu pisikesi religioone ja ebajumalaid.

Vahest polegi siis vaja üht vana arusaama, kinniskujutelma suurmehest tingimata taasluua. Surmtõsisest pühadusepainest on eesti suurvaimude elluäratajad igatahes muretult üle saanud. Jant Juhan Liivi elust ei üllataks enam kedagi.

Teatriaasta Wierast Vollini

Rainer Sarneti, Ilmar Raagi ja Margus Kasterpalu sule läbi sündinud "Libahundi needus" tegi otsa lahti, Andrus Kivirähi "Adolf Rühka lühikene elu" ja selle mõtteline järg "Teatriparadiis" aga kloppis 100aastaseks saanud teatrilt kõvasti tolmu üles ja pani nii mõnegi mütoloogilise kangelase elutervelt aevastama. Ja tõi mõne unustusse vajunud kangelase tagasi püünele. Areeni tulevikutegija Risto Kübar idealistliku, iga keharakuga teatrikunsti hõrku ambroosiat ihaleva Adolf Rühkana (1878– 1901) sai suisa premeeritud.

Eredam kangelane on kahtlemata räuskav, torisev, vappuv ja ropendav Kaarel "Vana Hirmus" Ird, 1909–1986 ("Libahundi needuses" Raivo E. Tamm, "Teatriparadiisis" Aivar Tommingas). Viimases on ka Voldemar Panso (1920–1977) – eesti teatri "püha lehm" ehk puutumatu suurus, karikatuurse sooja huumoriga üles äratatud, oma osa on selles ka Stanislavski mantlil ja Volli joviaalsel, nakataval naerul.

Kutselise teatri asutajad August Wiera, 1853–1919 (Tõnu Aav ning Martin Veinmann) ja Karl Menning, 1874–1941 (filmis Indrek Taalmaa, etenduses Jüri Lumiste) ei puudu samuti pildilt.

Lembitu

Õ-fraktsiooni elluäratatud muistse vabadusvõitluse peakangelane, eestlaste vanem Lembitu (Ain Mäeots), surn. 1217, ägas filmis "Malev" esimese öö õiguse kohustuse all – rähkles süütute neitsitega kukelauluni, alles siis sai sõba silmale. Ning selle asemel, et mehed relvile koguda, eelistas ta hoopis kannelt helistades Vanemuise kombel lauluviisi lahti lasta. Tänaste parameetrite järgi ei kvalifitseerunud tühm Lembitu juhirolli mitte üks põrm.

Lõpuks saab ta rünnakul surma, tema tapjaks on muidugi kuri foogt. Punniline poisike Liivimaa Henrik paneb kõik kirja. Vanemuise draamajuhi koha pealt lahkunud Ain Mäeots aga teeb kõik, et habemik Lembitu siiski ainult Sammalhabemeks ei jääks.

Telelegendid

Valdo Pant (1928–1976) on esimene ja põhiline eesti telelegend. Jaak Kilmi lavastatud ja Urmas Vadi stsenaariumiga filmis "Kohtumine tundmatuga"on temast Raivo E. Tamme esituses saanud koomiliste sugemetega sürrealistlik tegelane, kelle kujus on küll ka palju realistlikke ajastuomaseid ja eluloolisi tõsiasju. Paistab, et telelegendid on suuremad kui muud legendid, sest Pandi ja Mati Talviku (Tiit Sukk), sünd 1942, pilamise puhul oli puhuti ka nördimust kuulda, mida muusikali "Georg" kohta peaaegu polnud.

Heie Treier: "Näitlejad tegid supertöö, tekst oli hiilgav, vihjed detailideni peened. Mulle näiteks avaldas muljet Valdo Panti mängiva näitleja soeng, eriti seljataga ülespoole lehviv lokk.

Muundumine Tilbast Talvikuks oli lihtsalt meisterlik. Autoostuluba jm olmeabsurd vastas ju kõik tõele! Oli ka postmodernseid vihjed: jooksvad naised à la Benny Hill. Lahe oli muusikaline taust ja 1960ndate trenditibid ning muidugi kosmose teema. Teos on mocumentary (võlts või veider tõsielufilm) täiesti uus tase. Samas jäädi ikka heatahtlikuks, sest Valdo Pandi müüti ega kedagi tegelastest ju ei kahjustatud. Meisterlik film."

Georg

Muusikalis "Georg" (libretist Urmas Vadi, lavastaja Andrus Vaarik) kujutatakse Eesti kuulsaimat lauljat Georg Otsa (Marko Matvere), 1920–1975, olukorras, kus tema ümber heitlevad KGB, ihalejatest naistehordid, lõbujanune abikaasa ja tema mustlane, homoseksuaalne sõber, Nikita Hruštšov, Jekaterina Furtseva ning Georg põgeneb nende juurest vee alla näkineiu armastuse juurde.

Urmas Vadi: "Tegemist on ikkagi fantaasiaga, mis on küll tõukunud sellest ajast ning Georg Otsa elust ja loomingust. Ent tõukumine Georg Otsast on läinud piisavalt kaugele, et saaks öelda: jah, see oli Georg Ots. See ei ole külmutatud Georg Otsa ülessulatamine, vaid sümbioos Otsa meeletute austajate nägemusest ja Georgist, nagu ta võis oma hinges olla. Aga seda, kes ta oma hinges oli, me ei tea. Võib ainult arvata, et ta oli ehk siiras, aus ja üksildane. Isegi kui kõik teised tegelased muusikalis ehk ongi kuidagi nihestatud ja kentsakad, siis Georg ise on kõige normaalsem inimene." (EPL, 27.08.2005)

Kuigi Voldemar Kuslap ja Anu Kaal süüdistasid muusikaliloojaid isegi niisuguses patus nagu pühaduseteotus, andis Georgi õde Maret Purde nädalapäevad tagasi Marko Matverele ja Liisi Koiksonile üle tänumedali, kiites Matveret suurepärase ja tõetruu rolli eest.

Kivastiku kunstirahvas

Konrad Mägi (1878–1925) oli peategelaseks Mart Kivastiku näidendis "Külmetava kunstniku portree", ning tema osa lahendusvariant on üks usutavamaid, mida annab selle ekstravertse maaligeeniuse ja eesti impressionismi esimaalija elust teha. Eks see Kivastiku tükk üks tempokas farsilik ja fragmentaarne mosaiik oli, aga faktitõlgendusega jäädi enamasti reaalsuse piiridesse ja Hendrik Toompere juuniori loodud Mäe kuju on etalon tulevastele Mäe rollilahendustele. Samas oli Kivastik, muidu otseütlemisega tuntud mehena, ometi ehteestlaslikult vaikiv, kui vaatluse all rahvuslike suurmeeste delikaatsemad eluseigad. Mäe haigusel pole näidendis nime. Aga juba Voldemar Vaga ütles Mäest kõneldes selle kohutava haiguse nime kümne aasta eest avalikult välja – süüfilis. Ning nagu tõestas Ene Lamp, mõjutas see haigus mitte ainult Mäe elu, vaid ka loomingut rohkem kui vist heaks tooniks arvata. Meile muidugi väga tüüpiline – haigused ja armulood jäävad eesti kultuuriheeroste elulugudes ikka abstraktseteks eluseikadeks ...

Aleksander Tassa (1882–1955) polnud sugugi selline tossike, nagu teda "Külmetava kunstniku portrees" Sulev Tepparti kehastuses nägi. "Põrgu wärgis" kasvab ta kõiki teisi ühendavaks keskseks tegelaseks.

Kujur Amandus Adamson (1855–1929) Aarne Üksküla kehastuses esines lavastuses heas mõttes stereotüüpse pedantse professorina.

Eduard Wiiralt on Eesti kultuuri vaikiv heeros. Ainus trükiallikas, mis Wiiraltist inimesena mingi pildi annab, 1954 Lundis Bernhard Kangro koostatuna ilmunud "Eduard Wiiralt 1898–1954: Mälestusteos", kinnitab seda kujutelma. Wiiralt rabas tööd ning pummeldas Pariisis pea täieliku kokkuvarisemiseni, kuni kolmekümnendate aastate keskpaigas karskeks hakkas. Istus ikka edasi kohvikus, käis kellegi ateljees külas ja enamasti ikka vaikis. Paistab, et tegu oli äärmiselt kinnise inimesega, kelle väljund ja side inimilmaga oli peaasjalikult tema kunst.

Mart Kivastik on "Põrgu wärgis" probleemi lahendanud kavalalt: ta on toonudki Wiiralti (Jan Uuspõld) lavale vaikse mehena, kes küll puhuti ägestub nii, et võib rusikatki viibutada. Kunstniku kirjadest kodustele joonistub välja kunsti ja elu vastuolu: kodused ei mõista ainult kunstile pühendumist. Et karske Wiiralt oli äärmiselt kinnine, jääbki tema isiksus ilmselt avamata. Kivastiku käsitluses on ta pisut kui Kurva Kuju Rüütel kesk möllumehi ja boheemlasi.

Friedebert Tuglas (1886–1971) on teadagi eesti kirjanduse paavst. Oli oma ajastu tooniandev novellist ja kirjanduskriitik ning maitsekohtunik. Tuglas (Margus Prangel), kes Valmar Adamsi sõnul oli isegi enese vastu kirjanduslik, see tähendab, hindas kunsti elust palju suuremaks, on Kivastiku näidendis kõige karskem mees ja jõuramitest kunstnike seltskonnas seetõttu ka naljanumber. Teda ei päästa isegi see, et kaasvõitlejate sõnul olevat ta nendega koos Pariisis litsimajas käinud.

Elo Tuglas (1896–1970) on kirjanduslukku läinud oma päevikutega. Etenduses on Elot (Harriet Toompere) kujutatud ümmardaja-kodukanana, kuigi ta oli pigem end mehe suuruse paistel soojendav tubli mänedžer ja osav seltskonnategelane.

Tulekul

* Urmas Vadi sepistab Austraalias juba järgmist kultuuriajaloo peatükki, kus ülevaatamisele tuleb Vaino Vahingu ja Mati Undi nn salongiperiood Tartus. Selle värvika seltskonna motoks oli, et mäng peab olema kõikjal, segunema elu ja kunstiga. Samasuguse mängulisusega võikski kultuuriajaloo ümberkirjutamist võtta, ajamata näpuga järge, et kas ja kui palju seal tõde on.

* Viinistus etendub sel suvel Kivirähi näidend "Sürrealistid" Hendrik Toompere lavastuses ja Mart Kivastiku kunstitriloogia kolmas näidend, mille peaosaline on Elmar Kits. Lavastab Aarne Üksküla.

***

Andrus Kivirähk oma uuest kultuuriloolisest näidendist:

"Sürrealistid" põhineb Ruth Brandoni raamatul "Sürreaalsed elud", lisaks veel mingitel tekstidel ja materjalidel Prantsusmaal tegutsenud sürrealistide kohta. Aga nad ei esine näidendis oma nimedega, samuti ei toimu tegevus Pariisis, vaid pigem siin ja praegu – ehkki seda otseselt kusagil välja öeldud pole. Neli peategelast on kokku segatud väga mitmest tegelasest, seal on killukesi Bretonist, Dalíst, Aragonist, Duchamp’ist, Tzarast, Vachest jne. See ei ole mingi ajalooline ega biograafiline näidend, vaid pigem lugu noortest kunstnikest, kes tahavad teha midagi enneolematut ning kelle teed hiljem eri põhjustel lahku lähevad.

Seega ei jätka "Sürrealistid" mitte mingil moel seda Kivastiku kunstnike-sarja. See on täitsa omaette asi.

Aga muidu – mulle meeldivad väga näidendid, mille tegelaseks on mõni eesti ajaloost tuntud tegelane. See annab tekstile kohe lisamõõtme ja tausta, mida pole tarvis enam seletama hakata. Ütleme näiteks, kui kirjutada näidend Tammsaarest, siis pole vaja "Tõde ja õigust" üldse mainidagi, kõik vaatajad teavad niigi, et see on kusagil "lava taga" olemas. Absoluutselt kõik eesti kultuuritegelased väärivad seda, et neist näidend kirjutada! Ja küll ma mõnest veel kirjutan kah.