Ärge tapke sõnumitoojat!
Spontaanselt kohviautomaadi kõrval puhkevaid muljetusi läbivad sõnad “masendav”, “raju”, “rõve”, “ropp” “aus”. “Kurat, tal pidi ikka poolik kaasas olema, kuidas ta muidu need joodikud rääkima sai,” arvab keegi. Teine lisab, et kurat seda teab, ehk sulasid need elule alla andnud inimesed režissööri tähelepanust, sest ega nende elukäigu kohta ju iga päev keegi huvi ei tunne.
Mustjala sotsiaalmaja Bockist ja Sarvikust läbiimbunud elanike elusaatused on erinevad, aga ühendab neid kõva tinapanemine ja kaarditagumine. Õigus on ka neil, kes arvavad, et selliseid tegelasi on igas suvalises eesti külas – sõitke lahtiste silmadega, vahelduseks lahtisele katuseluugile, ringi. Iga teise külapoe kõrvalt leiate samasugused karvased habemikud, sama marki lutipudel suus.
See, et mõnel inimesel purjus naise (just naise, meeste joomingutes on midagi ürgselt kõvamehelikku eesti kunstikultuuri sünniaegadest saati – Kalevipojast peale) ekraanil nägemine tekitab tahtmise kellelegi kallale minna, ei ole filmitegija süü.
Sulev Keeduse kaamera jälgib pärismaalaste igapäeva 21. sajandil, ja sedakorda paraku mitte mõnd Tansaania hõimu või viimaseid indiaanlasi Ladina-Ameerikas, vaid põliseid saarlasi, kes näinud vett ja vilet, kellel pole “helget tulevikku” (loe liisinguid, maastureid, pangalaene). Neil on ainult mälestused, ja neid hoiavad nad hellalt, ja hoiavad enda teada. Ja mis kõige kummalisem, neil on kõige selle “rõveda vaesuse kiuste” säilinud vabadus, mida linnadesse imbunud suuremal osal eestlastest enam ei ole.
Ma arvan, et sellist empaatiat, millega Keedus oma portreteeritavatele läheneb, pole võimalik kuskilt õppida, see kas on või ei ole. Ja Keedusel on. Tema auhinnatud mängufilmid “Georgica” ja “Somnambuul”, mis hoiavad kõrgel väljasuremise ohus autorikino traditsiooni, võivad ju olla raskepärased, maadligisuruvad ja sõnatukstegevalt masendavad, kuid selle antropoloogilise uurimusega eestlastest kui väljasuremisele määratud hõimust on ta ennast lunastanud.
Kolleeg Jaan Ruusi sõnadega: “Kui Keedus vabaneks filmitegemisel mingist püha kunsti tegemise krambist – mida annab ka sagedam filmide tegemine, hea öelda, eks? – ja valitseks paremini iseenda loodud maailma, võiks tulemus saada auhindu Cannes’is.” Saatuse kummalise irooniana on Jaan Ruus praegu, jah, Cannes’is. Keedus – ikka veel mitte. (Ette rutates, ega ta seal väga olla ei tahakski, ta vihkab festivale ja esinemist ja käsukorras patseerimist, Toronto festivalil kannates kaks päeva välja, siis pani hüppesse.)
Pisaraid oli võimatu kauem tagasi hoida, kui suures plaanis täitis ekraani vana saekaatrimehe Eti murekortsudest küntud nägu, mis läbi sigaretisuitsu kõneles rohkem kui kogu ta napisõnaline ja pikkade pausidega pihtimus kaamerale ja kaamera tagas seisvale Keedusele. (Taas ette rutates, Eti oli ainuke, kellele Keedus pudeli viina viis, sest Eti oli haige ja oli talv ja tal oli külm.)
*
Eestlase genotüüp on ohus. Neljapäeva õhtu, joogatrenni eel. “Mis asi see oli!? Mis asi see olema pidi!? Täiesti kohutav, üks joodik kuseb teisele selga, no andke andeks, miks mulle seda näidatakse!?” – ei suuda vanemad prouad oma emotsioone ohjeldada. Kõik räägivad. Ikka veel räägivad. Vähesed muretsevad. Õige ta on, mis seal muretseda, kui uppuja päästmine on tema enda asi ja igaüks peab ise oma haavad lakkuma. Teist inimest vägisi aidata ei saa, nii kõlab moodne mantra, mis meid oma mugavas keskklassi heaolus edasi elada laseb. Ja kui oma miljonivaatega korteri aknast pilku välja heites asotsiaali märkad, on siiski palju muretum mõelda Sudaani nälgivatele lastele. Muretseda asjade pärast, mille parandamine ei ole meie võimuses, on lihtne, karmakrediiti tuleb juurde. Ikkagi empaatia ju?
Väike on lootus, et keegi peale meie endi eestlaste väljasuremise pärast muret tunneb. Keeduse filmi teine liin on Saaremaa süvasadam, kohaliku elu edendamise tähe all rajatud kilplaste vääriline teos – see on sadam, kus ei saagi randuda, sest seal pole lainemurdjat. Üks kahest, kas puruneb kai või laev, võib-olla ka mõlemad. Tema kaamera jälgib Saksa lõbureisilaeva Lili Marleen, mis jõuab süvasadamasse, sülgab sakslased neljaks tunniks mandrile, turistidele etendatakse Mustjala pulma – väljasureva hõimu viimast kultuurilise identiteedi tugisammast – ja turiste ei huvita see põrmugi.
Enne maabumist on kapten rääkinud “ilusa legendi” sellest, kuidas saarerahvas ootab oma valget laeva – et ehk oleme meie need, kes saarerahvale parema elu ja ilusama tuleviku toome?
Ja siis saabub koht, kus ma tõesti kahtlustasin lavastust. No ei saa olla ju, et dokumentalist on täiesti juhuslikult selle reisi peal, mil kuulutatakse välja laeva haldava firma pankrot!
300pealise personali saatus, enamik neist (pildi järgi vähemalt) immigrandid ja nende järeltulijad, ei pruugi eriti palju erineda Mustjala sotsiaalmaja elanike saatusest. (Nüüd tõesti viimast korda ette rutates, Keedus kummutab mu skepsise. Tal ei olnud lihtsalt mingit tahtmist filmida, kuidas need sajad saksa turistid pärast pankrotiteadet laeva poodidest kümnete kaupa Lili Marleeni kirjadega allahinnatud spordikotte kaasa ostsid ja riiulid tühjaks šoppasid.)
*
On esmaspäeva pärastlõuna (21. mai). Filmi produtsent Kaie-Ene Rääk on mult võtnud vande, et ma ei sega Keedust enne esmaspäeva, sest uue filmi stsenaarium tuleb valmis saada ja kulkale esitada. Pean oma lubadust.
Vahepeal on film juba hakanud oma elu elama ning viinud Mustjala valla elanikud nii endast välja, et plaanitakse Keedus lintšida – olgu-olgu, kunstiline liialdus, esialgu siiski vaid aru andma kutsuda. Väike galerii markantsemaid tsitaate sellest ristisõjast:
Mustjala vallavanem Kalle Kolter: “See film ei räägi Mustjalast. Film on inimestest, kes jäänud elu hammasrataste vahele. Palun, helista Sulev Keedusele! Mustjalaga ei tohi seda filmi mitte mingil juhul siduda.”
Mustjala elanik: “Seda filmi võib võtta kui Eesti maaelu tervikpilti. Meie “traagika” on see, et tunneme neid inimesi, kes filmis avameelselt rääkisid.” (Oma Maa, 16. mai 2007)
Mustjala lasteaed-põhikooli direktor Malve Kolli: “Kõik meie Mustjala kultuur, isetegevus ja kaunis kunst nulliti selle filmiga ära. Kõik, mis meil on olnud ilusat ja kaunist.”
Mustjala vallavolikogu esimees Toivo Lõhmus: “Keeduse film sittus Mustjala valla sõna otseses mõttes täis.”
Malve Kolli: “Praegu võib küll öelda, et joodikud müüsid Mustjala valla maine peenraha eest maha.”
Toivo Lõhmus: “Film on joodikute nutulaul, mis mõjub justkui tellimustöö, et süvasadam a välja võidelnud Mustjala valla maine täis teha.”
Endine regionaalminister Jaan Õunapuu: “Selge, et maapiirkondades on joomine väga suur probleem, aga nüüd seostatakse Mustjalat kogu Saaremaa joodikutega.”
Filmis osalenud Marika Mõttus: “Täitsa jama on selle filmi pärast, inimesed süüdistavad. Poodi ei tohi minna, üks näitab näpuga ja teine näitab näpuga.”
Tema abikaasa, filmi üks peategelasi Toomas Mõttus: “Täitsa vägev film. Ehtne elu, nii see elu siin Mustjalas käib.”
“Nad panid kaamera käima ja meie elasime oma elu ja tegime oma tegusid. Neil oli alati viin kaasas, mida inimestele pakuti.”
Mees kaardimänguseltskonnast: “Mind, kurat, filmiti jah, raisk. Meite mutt ajas seal lolli juttu ja ma laulsin – lollimaja on täielik!” (Oma Maa, 21. mai 2007)
*
“Ma ei ole midagi lugenud,” ütleb Keedus telefonis. Ta on väsinud häälega. Lepime kokku kohtumise kella viieks. Torman tipptunnil jooksuga mööda Narva maanteed, mööda kahest prügikollist, mööda lõputust ummikust, millesse enam kui tunniks takerdub pildistama pidanud fotograaf. Keedus on mind hoiatanud, et ega ta midagi ei räägi. Aga ta räägib paljutki. Näiteks sellest, et Mustjala vallavanem ei tahtnud seal filmimist üldse lubada, ütles, et mine Koplisse, mis sa raiskad raha saare vahet sõitmisele. Aga Keedus oli saanud maitse suhu, lastefilmi “Ruudi” võtete pildistamise ajal, kaks suve tagasi. “Seal on mingi mahl, mida pealinnas pole,” lisab ta, olles oma otsuses veendunud.
Mina pistan vahele, et kas tõesti dokumentalistikaga tegemisest küll ei saa, kui niimoodi pärast vingutakse. Et lihtsam ju teha mängufilmi, ei solva kedagi? Aga vat ei saa, sest just selliste dokumentaalide tegemisel satud kokku inimestega, kellega muidu kunagi ei kohtuks. “Selle filmi juures tegin endale kohe ülesandeks, et ma ei säti midagi. Ma ei öelnud kordagi, et “istu siia”, “mine sinna”. Mul oli kohalik abiline, Salme Poopuu, ka filme teinud inimene. Üksi üritades oleks ma tõesti ehk pidanud nendega koos viina viskama või pudelitega meelitama, aga tema oskas nende keelt hästi. Käisime kolmekesi – mina kaameraga, helimees ja Salme –, mõnikord ka kahekesi, kui helimeest ei saanud.”
Kuidas ta need inimesed siiski nii avameelselt pihtima sai, ei suuda ma ära imestada. “See saabki vaid ühe korra juhtuda. Teist korda tagasi minnes oli juba teine olukord. Kõige tähtsam on see, et ma ise tunnen, et ma ei ole neid mitte kuidagi ära kasutanud. Ma olin vahepeal nende peale isegi kade – näiteks see jaanipäev. (Kolm generatsiooni koos, joogised küll, aga rõõmsad. Edukad ei jõua jõulukski oma pere juurde, mõelge korra sellisest võimalikust vaatenurgast – M.T.)
Nad kutsusid mind, et tule ilma kaamerata, ole niisama. Lahe seltskond. Neil rohelise maja elanikel on oma väärikus, mis ei luba kurta, nad küll joovad päevad läbi koos, aga ei tea üksteisest tegelikult midagi.” Seda väärtuslikumad on need kaamerapihtimused, mis Keedusel õnnestus kätte saada. Kuldaväärt.
Aga see kõige karmim stseen, kus üks mees teisele selga kuseb? Kas seal eetilist probleemi ei tekkinud? “Sellega oli nii, et tegelikult üks käsi selja tagant näitas mulle: vaata. Ja siis endale omase flegmaatilisusega, umbes viie sekundi pärast, ma selle panoraami tegingi. Filmi on vaja selliseid stseene. Muidugi, muinasjutud on ilusad, aga l as muinasjutte jutustavad teised.”
Nii juhtub, keda me petame. Imestama paneb vaatajat ilmselt ka saare meeste vähene merelkäimine. “See tuli mulle ka üllatusena, et nad merel ei käi. Aga kui kala ei ole ja võrgud kallid, mis seal käia. Olime juba praami peale sõitmas, kui helistati, et nüüd me siis lähme. Tule kaasa. See oli imeilus õhtu. Pooltki sellest ei suutnud ma jäädvustada. Aga just seal kalda peal ma andsin nendele kõik andeks.”
Esilinastuse eel (Kumus, eelmisel esmaspäeval) mõtles ta pingsalt, et mida ta räägib. “Midagi peab ju rääkima, muidu Jaan Ruus ütleb jälle, et Keedusel pole midagi öelda.”
Film jõuab kinolevisse sügisel.
Meenub üks võib-olla mitte kõige iseloomulikum, ent siiski tabav episood. Mingi vanamees, kel ilmselgelt on hommikused kaks liitrit kanget Bocki sees, pumpab kaevust vett. Vana, kääksuv, kiiksuv ja kolisev kaev, millesarnaseid kohtab paljudes Eestimaa majapidamistes. Tihti ka kalmistutel. Kaevu käsipumbasüsteem kiilub äkki kinni. Mees kangutab pisut, paneb paar tohlakat ning lahkub kaadrist. Ilmselt tuppa kärakat panema.
Poolde vinna “kangestunud” kaevupump jääb lastele turnimiseks. Vett sealt ei saa. Ma kardan (peaaegu, et isegi usun), et sellises seisundis püsib see kaev praegugi. Aga mehed (ja naised) panevad ikka Bocki. Kui ei pane, siis vinguvad, et elu on perses. Halastamatu ja aus portree kardetavasti suurema osa Eesti maarahva elust-olust.
Raul Ranne
Sulev Keedus on siiski filmikunstnik, mitte täisvereline dokumentalist. Tal on selles filmis oma sõnum eesti rahva allakäigust ja ta otsib välja just selle väljendamiskes vajalikud kaadrid. Külaelu on alla käinud küll, kuid Keedus filmib tõesti vaid äärmusi. Ka luksuslaevalt oleks kindlasti leidnud nurka kusemist ja oksendamist ning käe püksiajamist, kui pidu täies hoos. Ja igas külas on palju neid, kes elavad täiesti tavalist elu, mitte ei tuia terved päevad joobes ringi ega tee poolearulisi lapsi.
Hoiatusfilmina on Keeduse film kindlasti õpetlik regionaalministrile, sotsiaalministrile jt poliitikutele: mida teha eluga maal. Järsku peaks siiski üle vaatama Eesti alkoholipoliitika?
Tegelikkuses pidavat süvasadam Mustjalal päris hästi töötama, aga kas sellest on olnud tolku kohaliku elu edendamisel? Aga selle näitamine polnudki Keeduse ambitsioon.
Barbi Pilvre
Režissöör Tanel Toom režissöör Sulev Keedusest
(kes oli Tallinna Ülikoolis tema magistrikursuse juhendajaks)
Kui “Somnambuul” valmis sai, kutsus Jüri Sillart Keedust meile oma filmist rääkima. Sulev siis tuligi, vastu tahtmist. Mäletan, et isegi tema klassiruumi saamisega oli Sillartil raskusi. Lõpuks siis seisis see pikk mees seal tahvli ees ja oli vait. Selline imelik vaikus oli, kõik ootasid. Keedus oli vait ja tudengid olid vait – ei osanud me keegi midagi mõistlikku küsida. Lõpuks sai siis kihistamise saatel küsitud, et millest “Somnambuul” ikkagi räägib. See oli põhiline küsimus, millega Sillart meid meie endi filmide puhul alati peedistas, ja nüüd oli siis meie kord.
Kui kurikuulus küsimus formuleeritud, järgnes sellele pikk paus, tudengid hakkasid juba vaikselt kihistama, et näed, isegi Keedus ei oska vastata. Siis aga tegi mees suu lahti ja ütles, et kui ta ise seda teaks, millest ta film räägib, oleks ta filmi asemel hoopis ühe paarileheküljelise essee kirjutanud. Vaikus. Ja see on minu arvates siiani parim vastus sellisele lollile küsimusele.
Sulev kuuleb ja kuulab. Ja inimesed jagavad temaga oma lugusid, muresid, unistusi, ükskõik mida. Talle räägitakse, sest ta oskab seda hinnata. Need omadused teevadki temast hea režissööri ja eelkõige hea inimese.
Sündinud 1957. aastal Tallinnas.
Õppinud 1975–1979 Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist.
1987–1989 – Režissööride ja Stsenaristide Kõrgemad Kursused Moskvas.
Töötas 1977–1983 režissööri ja operaatori assistendina Eesti Telefilmis (ka Olav Neulandi kõrval dokumentaalfilmi “Ajutised inimesed” ja mängufilmi “Corrida” võtetel – vaid nii, ise platsi peal olles, saab Keeduse sõnul filmitegemist õppida).
Alates 1984. aastast vabakutseline režissöör. Võitis esimesena Eesti Filmiajakirjanike auhinna vangide elust rääkiva dokumentaalfilmiga “In Paradisum”, Areeni Eesti iseseisvusaja parima filmi valimisel osutus “Somnambuul” ülekaalukaks võitjaks.
Dokumentaalfilmid: “Metsade taga”, “Luigeluum”, “Võrokese”, “Fueteed Suures Teatris” “Oktoober Kaunispe sadamas”, “Rahutaevas”, “Vaarao lapsed”, “In Paradisum”, “Perekond”, “Tormise regi”, “Jonathan Austraaliast”.
Mängufilmid: “Ainus pühapäev”, “Georgica”, “Somnambuul”.