Aga see kõige karmim stseen, kus üks mees teisele selga kuseb? Kas seal eetilist probleemi ei tekkinud? “Sellega oli nii, et tegelikult üks käsi selja tagant näitas mulle: vaata. Ja siis endale omase flegmaatilisusega, umbes viie sekundi pärast, ma selle panoraami tegingi. Filmi on vaja selliseid stseene. Muidugi, muinasjutud on ilusad, aga l as muinasjutte jutustavad teised.”

Nii juhtub, keda me petame. Imestama paneb vaatajat ilmselt ka saare meeste vähene merelkäimine. “See tuli mulle ka üllatusena, et nad merel ei käi. Aga kui kala ei ole ja võrgud kallid, mis seal käia. Olime juba praami peale sõitmas, kui helistati, et nüüd me siis lähme. Tule kaasa. See oli imeilus õhtu. Pooltki sellest ei suutnud ma jäädvustada. Aga just seal kalda peal ma andsin nendele kõik andeks.”

Esilinastuse eel (Kumus, eelmisel esmaspäeval) mõtles ta pingsalt, et mida ta räägib. “Midagi peab ju rääkima, muidu Jaan Ruus ütleb jälle, et Keedusel pole midagi öelda.”

Film jõuab kinolevisse sügisel.
Filmimuljed:
Meenub üks võib-olla mitte kõige iseloomulikum, ent siiski tabav episood. Mingi vanamees, kel ilmselgelt on hommikused kaks liitrit kanget Bocki sees, pumpab kaevust vett. Vana, kääksuv, kiiksuv ja kolisev kaev, millesarnaseid kohtab paljudes Eestimaa majapidamistes. Tihti ka kalmistutel. Kaevu käsipumbasüsteem kiilub äkki kinni. Mees kangutab pisut, paneb paar tohlakat ning lahkub kaadrist. Ilmselt tuppa kärakat panema.
Poolde vinna “kangestunud” kaevupump jääb lastele turnimiseks. Vett sealt ei saa. Ma kardan (peaaegu, et isegi usun), et sellises seisundis püsib see kaev praegugi. Aga mehed (ja naised) panevad ikka Bocki. Kui ei pane, siis vinguvad, et elu on perses. Halastamatu ja aus portree kardetavasti suurema osa Eesti maarahva elust-olust.
Raul Ranne

Sulev Keedus on siiski filmikunstnik, mitte täisvereline dokumentalist. Tal on selles filmis oma sõnum eesti rahva allakäigust ja ta otsib välja just selle väljendamiskes vajalikud kaadrid. Külaelu on alla käinud küll, kuid Keedus filmib tõesti vaid äärmusi. Ka luksuslaevalt oleks kindlasti leidnud nurka kusemist ja oksendamist ning käe püksiajamist, kui pidu täies hoos. Ja igas külas on palju neid, kes elavad täiesti tavalist elu, mitte ei tuia terved päevad joobes ringi ega tee poolearulisi lapsi.
Hoiatusfilmina on Keeduse film kindlasti õpetlik regionaalministrile, sotsiaalministrile jt poliitikutele: mida teha eluga maal. Järsku peaks siiski üle vaatama Eesti alkoholipoliitika?
Tegelikkuses pidavat süvasadam Mustjalal päris hästi töötama, aga kas sellest on olnud tolku kohaliku elu edendamisel? Aga selle näitamine polnudki Keeduse ambitsioon.
Barbi Pilvre

Režissöör Tanel Toom ­režissöör Sulev Keedusest
(kes oli Tallinna Ülikoolis tema magistrikursuse juhendajaks)

Kui “Somnambuul” valmis sai, kutsus Jüri Sillart Keedust meile oma filmist rääkima. Sulev siis tuligi, vastu tahtmist. Mäletan, et isegi tema klassiruumi saamisega oli Sillartil raskusi. Lõpuks siis seisis see pikk mees seal tahvli ees ja oli vait. Selline imelik vaikus oli, kõik ootasid. Keedus oli vait ja tudengid olid vait – ei osanud me keegi midagi mõistlikku küsida. Lõpuks sai siis kihistamise saatel küsitud, et millest “Somnambuul” ikkagi räägib. See oli põhiline küsimus, millega Sillart meid meie endi filmide puhul alati peedistas, ja nüüd oli siis meie kord.
Kui kurikuulus küsimus formuleeritud, järgnes sellele pikk paus, tudengid hakkasid juba vaikselt kihistama, et näed, isegi Keedus ei oska vastata. Siis aga tegi mees suu lahti ja ütles, et kui ta ise seda teaks, millest ta film räägib, oleks ta filmi asemel hoopis ühe paarileheküljelise essee kirjutanud. Vaikus. Ja see on minu arvates siiani parim vastus sellisele lollile küsimusele.
Sulev kuuleb ja kuulab. Ja inimesed jagavad temaga oma lugusid, muresid, unistusi, ükskõik mida. Talle räägitakse, sest ta oskab seda hinnata. Need omadused teevadki temast hea režissööri ja eelkõige hea inimese. 

Sulev Keedus
Sündinud 1957. aastal Tallinnas.
Õppinud 1975–1979 Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist.
1987–1989 – Režissööride ja Stsenaristide Kõrgemad Kursused Moskvas.
Töötas 1977–1983 režissööri ja operaatori assistendina Eesti Telefilmis (ka Olav Neulandi kõrval dokumentaalfilmi “Ajutised inimesed” ja mängufilmi “Corrida” võtetel – vaid nii, ise platsi peal olles, saab Keeduse sõnul filmitegemist õppida).
Alates 1984. aastast vabakutseline režissöör. Võitis esimesena Eesti Filmiajakirjanike auhinna vangide elust rääkiva dokumentaalfilmiga “In Paradisum”, Areeni Eesti iseseisvusaja parima filmi valimisel osutus “Somnambuul” ülekaalukaks võitjaks.
Dokumentaalfilmid: “Metsade taga”, “Luigeluum”, “Võrokese”, “Fueteed Suures Teatris” “Oktoober Kaunispe sadamas”, “Rahutaevas”, “Vaarao lapsed”, “In Paradisum”, “Perekond”, “Tormise regi”, “­Jonathan Austraaliast”.
Mängufilmid: “Ainus pühapäev”, “Georgica”, “Somnambuul”.