Alustuseks 21. sajandi sõda videopildis ekraanil ja otselülitus vanakreeka sõjajumala Arese ja tema verejanuliste poegade Phobose ja Deimose (Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsak) argiste tapatalgute ja piinamisorgiate keskele. Intensiivne ja ekspressiivne, aga ka natuke arvutimängulik häppening, mis röögitud mikrofonidesse, peabki järgneva parema kohalejõudmise nimel ilmselt vaatajal pea huugama panema ja vastupanuvõime ning eelarvamused murdma.

Õuduste kambrist elusalt väljudes satume mesihäälse suurkapitalisti (­Erki Laur) ja tema tütre (Tiina Tauraite), kes vabrikus magusaid botaseid "keedab", tagatuppa. Piipu popsutav ekspluateerija peab vaimustavaid ja veenvaid loenguid sellest, kuidas turg dikteerib muu hulgas ka palganumbri, ja kui inimene on haige ja töötab poole kohaga, ning jääb veel takkapihta rasedaks, siis mis on vaesel kapitalistil muud teha kui töötaja lahti lasta - sest temal on vaja tellimus täita, ning tema on ju samasuguse jõhkra konkurentsi ohver nagu töövõtja, kes peab konkureerima töökohtade pärast.

Magusaid botaseid toota pole probleem, aga palju keerulisem on tekitada ostjas niisuguse eksklusiivse kauba vastu huvi. Röövmajanduse toimeprintsiibid tehakse ette puust ja punaselt, nii et, härrad ja prouad, kes te uue tööseaduse eest vastutate, minge palun vaadake ja punastage.

Ei saa me läbi ka faktiraheta, mis tulistab iga õitsvale järjele jõudnud ühiskonnaliikme rasvuma kippuvasse tagumikku haavlirahe - näiteks Esimeses ja Teises maailmasõjas sai iga päev surma 20 000 - 30 000 inimest. Täna sureb juba ainuüksi nälga sama palju inimesi päevas. Kui kõik tahaksid elada nii hästi ja tarbida nii palju kui eestlased või soomlased nüüd, siis oleks meil vaja nelja maakera, ameeriklaste elustiili järgimiseks ja jätkumiseks aga tuleks ekspluateerida lausa kuut maakera. Nike maksis Michael Jordanile oma toodete reklaamimise eest rohkem kui kõigile nendele botaste valmistajatele Indoneesias kokku. Jne. Jne. Jne.
Teise vaatuse utoopiate sümpoosion lubab vaatajal end juba pisut mugavamalt tunda, mõtiskleda, viinakoks ühes ja võileib teises pihus, filosoofide ideaalmaastike võimalikkuse ja võimatuse üle. Positsioneerida oma peas Eesti vabariigi jalajälge globaalküla liivasel teel. Esitada endale küsimusi, miks me vabas riigis ometigi õnnelikud pole. Ja kas igamehe unistus majast ja autost ning enese mahamüümine pangale on tegelikult nauding? Suured sõjad on Euroopas möödas, oht tänaval nuga saada väheneb iga päevaga, aga millega seletada seda, et neuroosid ja hirmud inimestel hoopis kasvavad?

Hobbesi, More'i jt klassikaliste tekstide kõrval kuuleme ka Teemu Mäki utoopiat, kus riigikorraks parlamentaarne demokraatia, kus riigijuhtide visioon ulatub tuhande aasta taha (mitte järgmiste valimisteni), kus riik on reguleerinud maksudega keskkonnavaenuliku tarbimise, vähendanud julma ja ruineerivat turukonkurentsi ja tööorjust, et inimestel oleks aega elu nautida. Ja siis on juba iga inimese enda teha, kas ta sureb harmoonilises ühiskonnas igavusse, või elab dionüüsoslikult. Krahli teater panustab viimasesse.

Kui Andrus Ansip tahab viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka, siis Von Krahli mitteametlik EW 90 juubelilavastuse küsimus kõlab: kuidas me sealt tagasi saame?

Üsnagi ootuspäraselt pistab DJ Dionysos plaadimängijasse Eesti vabariigi mitteametliku hümni, Chalice'i "Minu inimesed". Kel kiire, see lahkub, kel aega, see naudib.