01.02.2008, 00:00
Ärgem unustagem Dionysost!
Von Krahli teater Teemu Mäki juhatusel viib vaataja interaktiivsele ekskursile ekspluateerimis- muuseumisse, kirjutab Margit Tõnson.
Harmoonia
Autor, lavastaja, kunstnik Teemu Mäki. Kaasautor Juha-Pekka
Hotinen.
Osades Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Juhan
Ulfsak, Taavi Eelmaa.
Esietendus Von Krahli teatris
29. jaanuaril
2008.
Alustuseks 21. sajandi sõda videopildis ekraanil ja
otselülitus vanakreeka sõjajumala Arese ja tema verejanuliste
poegade Phobose ja Deimose (Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsak) argiste tapatalgute
ja piinamisorgiate keskele. Intensiivne ja ekspressiivne, aga ka natuke
arvutimängulik häppening, mis röögitud mikrofonidesse,
peabki järgneva parema kohalejõudmise nimel ilmselt vaatajal pea
huugama panema ja vastupanuvõime ning eelarvamused murdma.
Õuduste kambrist elusalt väljudes satume mesihäälse
suurkapitalisti (Erki Laur) ja tema tütre (Tiina Tauraite), kes
vabrikus magusaid botaseid “keedab”, tagatuppa. Piipu popsutav
ekspluateerija peab vaimustavaid ja veenvaid loenguid sellest, kuidas turg
dikteerib muu hulgas ka palganumbri, ja kui inimene on haige ja
töötab poole kohaga, ning jääb veel takkapihta rasedaks,
siis mis on vaesel kapitalistil muud teha kui töötaja lahti lasta
– sest temal on vaja tellimus täita, ning tema on ju samasuguse
jõhkra konkurentsi ohver nagu töövõtja, kes peab
konkureerima töökohtade pärast.
Magusaid botaseid
toota pole probleem, aga palju keerulisem on tekitada ostjas niisuguse
eksklusiivse kauba vastu huvi. Röövmajanduse toimeprintsiibid tehakse
ette puust ja punaselt, nii et, härrad ja prouad, kes te uue
tööseaduse eest vastutate, minge palun vaadake ja punastage.
Ei saa me läbi ka faktiraheta, mis tulistab iga õitsvale
järjele jõudnud ühiskonnaliikme rasvuma kippuvasse tagumikku
haavlirahe – näiteks Esimeses ja Teises maailmasõjas sai iga
päev surma 20 000 – 30 000 inimest. Täna sureb juba
ainuüksi nälga sama palju inimesi päevas. Kui kõik
tahaksid elada nii hästi ja tarbida nii palju kui eestlased või
soomlased nüüd, siis oleks meil vaja nelja maakera, ameeriklaste
elustiili järgimiseks ja jätkumiseks aga tuleks ekspluateerida lausa
kuut maakera. Nike maksis Michael Jordanile oma toodete reklaamimise eest
rohkem kui kõigile nendele botaste valmistajatele Indoneesias kokku.
Jne. Jne. Jne.
Teise vaatuse utoopiate sümpoosion lubab vaatajal end
juba pisut mugavamalt tunda, mõtiskleda, viinakoks ühes ja
võileib teises pihus, filosoofide ideaalmaastike võimalikkuse ja
võimatuse üle. Positsioneerida oma peas Eesti vabariigi
jalajälge globaalküla liivasel teel. Esitada endale küsimusi,
miks me vabas riigis ometigi õnnelikud pole. Ja kas igamehe unistus
majast ja autost ning enese mahamüümine pangale on tegelikult
nauding? Suured sõjad on Euroopas möödas, oht tänaval
nuga saada väheneb iga päevaga, aga millega seletada seda, et
neuroosid ja hirmud inimestel hoopis kasvavad?
Hobbesi,
More’i jt klassikaliste tekstide kõrval kuuleme ka Teemu Mäki
utoopiat, kus riigikorraks parlamentaarne demokraatia, kus riigijuhtide visioon
ulatub tuhande aasta taha (mitte järgmiste valimisteni), kus riik on
reguleerinud maksudega keskkonnavaenuliku tarbimise, vähendanud julma ja
ruineerivat turukonkurentsi ja tööorjust, et inimestel oleks aega elu
nautida. Ja siis on juba iga inimese enda teha, kas ta sureb harmoonilises
ühiskonnas igavusse, või elab dionüüsoslikult. Krahli
teater panustab viimasesse.
Kui Andrus Ansip tahab viia Eesti viie
Euroopa rikkama riigi hulka, siis Von Krahli mitteametlik EW 90
juubelilavastuse küsimus kõlab: kuidas me sealt tagasi saame?
Üsnagi ootuspäraselt pistab
DJ Dionysos plaadimängijasse Eesti vabariigi mitteametliku hümni,
Chalice’i “Minu inimesed”. Kel kiire, see lahkub, kel aega,
see naudib.