Argentiina antropoloog õhutab eestlasi debatile

Mele Pesti uurib Tallinna Ülikooli antropoloogiaprofessorilt, kes on mennoniidid ja mida tasub eestlastel neilt õppida.

Paar aastat tagasi tuli Tallinna ülikooli rektorile Rein Rauale mõte, et antropoloogia on “ometi üks olulisemaid distsipliine kultuuride uurimises üleüldse”, nii et ka Tallinna ülikoolis peaks seda arendama. Etnoloogia ja folklooriuuringud on Eestis küll pika ­taustaga – ja seegi on antropoloogia –, aga kriitilisem traditsioon puudus.

Osakonna loomiseks on peale ülemuste tahte ja raha vaja ka, et “tuleks noor ja tugev mees ja veskikivi korda teeks”. Mehe nimi on Lorenzo Cañás Bottos (37) ja ta tuli Tallinna ülikooli antropoloogiavägesid juhatama Argentinast väikese (kuueaastase akadeemilise) põikega Manchesteri. Rein Raud kutsus, Lorenzo vastas sama päeva õhtul, lubas tulla, tuligi – ja jääb veel vähemalt neljaks aastaks. 25. aprillil tutvustas ta EHIs ingliskeelseks raamatuks vormistatud doktoritööd intrigeerivast kogukonnast – mennoniitidest Argentinas ja Boliivias.

Kas teadsite juba ülikooli astudes, mis see antropoloogia üldse on?

Ega täpselt ei teadnud. Astusin Buenos ­Airese ülikooli majandust, politoloogiat ja usuteadust õppima. Mulle meeldivad kombinatsioonid: rääkida näiteks poliitikast ja religioonist koos. Pärast rännakut Austraalias tuli pöördepunkt: mõistsin, et majandus nüüd küll see õige asi pole.

Teadusilma väikestes keskustes saab mõjutusi erinevatest suurtest keskustest. Suurtes aga ­keskendutakse ühele uurimissuunale. Nii õppisime Buenos Aireses ka brasiilia, mehhiko, USA, briti ja prantsuse antropoloogia koolkondi.

Edasi läksin Manchesteri ülikooli, mis on olu­lisemaid keskuseid, ainus kohanimega antro­po­loogiakoolkond kõigi -ismide kõrval. Kirjutasin magistritöö mennoniitidest, keda olin ­Argentinas uurima hakanud. Doktoriõpingute ­rahastamiseks pidin 24 tunniga uue projekti kirjutama – selle ajaga suutsin teha vaid järjekordse asja mennoniitide kohta. Edasi olin paar aastat Iiri piiri ääres, uurisin identiteeti, religiooni ja poliitikat kahel pool piiri. Ja siis tulin siia, Eestisse.

Peate ennast Manchesteri koolkonna mõtteviisi kandjaks?

Manchesteri vaimust on alles põhimõtted: piiride mitteaktsepteerimine, pidev distsipliinide segamine. Üks mu doktoritöö juhendajaid oli koolkonna rajajate Max Gluckmani ja Victor Turneri õpilane, nii et mingi järjepidevus siin on. Ja kui mu raamat nüüd trükist tuli, siis tagantjärele vaatan, et tõesti on näha Manchesteri mõjud: pidevalt on esil piiride teema ning rõhk on laiemal sotsiaalsel ja poliitilisel kontekstil, mis ümbritseb uuritavat kogukonda.

Kas otsus tulla Eestisse uut antropoloogiasaarekest looma tuli kergelt?

Jah, kutsuti ja tulin. Olin varem korra Tartus konverentsil käinud. Aga mu esimene kokkupuude Eestiga oli hoopis varem. Buenos Airese ülikooli sotsiaalteaduskonda astumiseks peab igaüks lugema Juri Lotmani tekste. Mind ­tõesti huvitas võimalus luua antropoloogiat kohas, kus seda sel kujul varem ei ole tehtud. Eestis on tugev etnoloogia ja folklooriuurimise traditsioon, aga see antropoloogia haru aitab kaasa rahvusloomele ja -kultuuri alalhoidmisele. Sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia paneb rohkem rõhku ühiskonnateooriatele, võrdlevatele uuringutele ja analüüsile ning ei piirdu dokumenteerimisega.

Kes peaksid EHI antropoloogia erialale proovima tulema ja mis neid siin ootab?

Vestlusel me ei testi, mida nad teavad, vaid ­uurime, kas meie saame noore isiklikule arengule kaasa aidata. Ameerika traditsioonis on neli haru: kultuuriline, lingvistiline, arheoloogiline ja bioloogiline antropoloogia. Pakume sissejuhatust neisse nelja, aga spetsialiseerume kultuuriantropoloogiale ja arheoloogiale.

Kui sind huvitavad erinevad ühiskonnad ja kultuurid – mitte Kultuur, mis tähendab vaid ­ooperit ja Shakespeare’i, vaid pigem tavaliste inimeste tavaline elu – ja nende nägemine teoreetilises perspektiivis, siis on see õige koht. Antropoloogia keskendub Teise uurimisele. Kultuuri­šokk reisi käigus paneb tihti mõtlema, kuidas on asjad kodus korraldatud. Antropoloogid proovivad võrdlevalt vaadata, kuidas ja miks nii on asjad seatud nii võõrsil kui kodumaal.

Aastakümneid olid antropoloogia ainsaks uurimisobjektiks eksootilised rahvad. Tänapäeval analüüsitakse rohkem omakultuuri. Kumb on olulisem?

Mõlemal on plussid ja miinused. Eksootikas on lihtsam vajalikku šokki kätte saada – aga väga lihtne on ka uurimisobjekti üle eksotiseerida, keskenduda erinevusele. On vaja väga tugevat pingutust, et saada aru, mis tegelikult toimub.

Enda keskkonda uurides on aga teine probleem: me uurime seda ühiskondlikku korda, mis ongi meie nägemisviisi loonud. See on raske metodoloogiline katsumus – näha viisi, kuidas me näeme. Kuna eksootikakogemust ei ole, siis ei ole ka üleminekut uurija positsioonile. Kui vaatad alati läbi roosade prillide, kust sa peaks teadma, et maailm ei olegi ­roosa? Sa ei pruugi ise aru saada, mis värvi prillid sul pidevalt ees on.

Kui teil ei oleks oma uurimisobjekti, mis teema te Eesti ühiskonnast üles korjaksite?

Suur teema Eestis on integratsioon ja multikultuursus. Minu jaoks on väga huvitav, mis koht on venelastel Eestis. Või siis: mis koha eestlased neile määravad – see on ülioluline küsimus, mille peaks nii akadeemilisel kui poliitilisel tasemel avalikus debatis läbi vaidlema.

Ma algatan parajasti üht projekti. Saime Eesti Teadusfondist raha, laseme neljal magistrandil nelja aasta jooksul uurida ­integratsiooni, rahvust, Eesti vähemuste ja mitte-vähemuste identiteeti. Venelased ei ole ju põhimõtteliselt eestlaste jaoks vähemus, nende formaal­ne positsioon pole mitte vähemusrahvus, vaid okupeeriv rahvus. Nii ei kehti neile ka vähemuste kohta käivad Euroopa Liidu seadused ja inimõiguste reeglid. Teadlane Gregory Feldman on rõhutanud, et Eestis pingutati väga, et ühtegi ametlikku dokumenti ei satuks venelaste määratluseks termin “vähemusrahvus”.

Uurime selliste poliitikate mõju reaalsete inimgruppide igapäevaelule. Mitte ainult statistika mõttes: proovime ka aru ­saada, kas Eestis elavad teistest rahvustest inimesed tun­nevad end aktsepteerituna või tõrjutuna. Eest­laste peades on eri kohad, kuhu nad mõt­tes paigutavad etnilised eestlased, setud, vene­lased, mustlased, jne – neid me ­tahamegi analüüsida.

Uuring tänapäevast tõstatab küsimuse teadustöö tulemuste ellu rakendamisest. Kas Eestis võetakse sotsiaalteadlaste häält ühiskonnas kuulda?

Raske öelda, olen siin vähe aega olnud. Aga tundub, et nad on avalikus sfääris nähtaval.

Vähemalt EHI hääl on küll vali. See peakski olema sotsiaalteadlase roll: võtta aktiivselt sõna ühiskondlike protsesside kohta. Igal maal ei saa seda teha. Tahaksin Eestis samuti rohkem sekkuda, aga ei ole veel kahjuks jõudnud keelt ära õppida.

Juba meie vestlus näitab huvi olemasolu. Aga kas teadlaste teadmisi ka poliitotsuste tegemisel arvestatakse, ei oska ma täpselt hinnata .

Aga kui teie tudeng esitab ettepanekuid, kuidas ühiskonda paremaks muuta, kas loodate, et teda arvestatakse?

Teadlane võib hinnata olukorda, öelda konkreetselt, mis hakkab juhtuma, kui üht või teist vahendit kasutada, aga siis on vaja poliitilist otsust, mis teed pidi minna. Esiteks tuleb otsustada, et sild on vaja ehitada, siis on vaja õppinud inseneri nõuandeid, mis materjale kasutada, et see hiljem sisse ei kukuks või esimene tulvavesi ära ei viiks. Võidakse luua ka selline olukord, et silla projekt on aastate viisi olemas, tehakse uuringuid ja riigihankeid, aga alati leitakse põhjuseid, miks ehitamine edasi lükata.

Kujutage nüüd ette olukorda, et satute Eestisse antropoloogina välitööle ja teile jääb ühel pealinna platsil ette 24 meetri kõrgune hiidrist, mida kohalikud nimetavad Vabadussambaks.

Mis hinnangu te sellele teadlasena annaksite?

Ma ei vasta teadlase positsioonilt, vaid ­isiklikult – ja see on kõige muu alus. Ma arvan, et igasugu­ne vägivalla ülistamine on vale. (Pikk vaikus esimest korda tunnise vestluse jooksul) Ma saan aru, et see monument ei ole mitte vabadusele, vaid vabaduse sõdalastele ja seetõttu ma ei näe suurt vahet Pronkssõduri ja Vabadussamba vahel. Nii on Vabadussamba tähendus väga sarnane sellega, mis venelaste jaoks Pronkssõduri oma.

Räägime raamatust: miks mennoniidid?

1980ndatel sattusin vaatama filmi “Witness” Harrison Fordiga ja vaimustusin amišitest – ülikoolis juhendaja mainis, et mennoniidid on nende sarnased ja mu silm läks särama.

1930ndatel oli kogu Ladina-Ameerika jagunenud evangeelsete usurühmade mõjusfäärideks.

Kohtasin üht endist mennoniidist jutlustajat, kes uuris antropoloogina neid indiaanlasi, keda ta enne oli püüdnud oma usku pöörata. Läksin temaga mennoniitide juurde kaasa ja ­küsisin, kas nad on nõus, et ma uurin neid. Nemad vastasid: jah! See on päris üllatav, sest mennoniite peetakse ju väga suletud kogukonnaks. Kui paljud tallinlased oleks nõus mind tuppa laskma, kui koputaksin uksele, teataksin, et olen antropoloog ja tulen uurima, kuidas inimesed siin elavad?

Ja jääksite sinna tuppa kohe terveks nädalaks.

Ma jäin kogu suveks! (Müristab naerda) Tavaliselt ju keegi ei laseks. Arvatakse, et see on väga suletud kogukond, aga tegelikult ei ole. Üritangi selle raamatuga stereotüüpe murda.

Mulle meeldis väga idee võtta keskseks uurimisobjektiks kogukonna ühine tulevikunägemus.

On see originaalne mõte?

Mulle tundub, et nii teoreetilistes kui ka empiirilistes uuringutes on see pidevalt kõrvale jäänud. Mina võtan ühise tulevikunägemuse aluseks ka integratsiooni uurimisel. Me oleme tugevalt minevikus kinni. Mennoniitide puhul arvatakse, et nad elavad minevikus – aga ainult sellepärast, et me mõõdame ajalugu tehnoloogilise arengu järgi. Tulevik tähendab tehnoloogiat. Kas see peab tõesti ainult nii olema? Tehno­loogia on ju ainult üks viis ajavoolu mõõta. Kivi­aeg, pronksiaeg, püssirohu leiutamine – nii me tähistame oma ajalugu – aga see on ju ajataju manipulatsioon.

Evolutsionistid näeksid mennoniitides meelsasti “arenenud ühiskonna” üht varajast etappi, nagu nad veel 20. sajandil indiaanlaste kohta arvasid: nad on poolel teel inimahvist tsivilisatsioonini.

Just täpselt! Enamik inimesi arvab tõesti tänase­ni n ii. Kui me moodsas teaduses arutleme, kas inimese kloonimine või abort on eetiline või mitte, ei pea keegi seda imelikuks. Franklini ajal oli USAs debatt, kas piksevarrast tohib kasutada või mitte: see käib ju Jumala tahte vastu. Meie arutleme aatomipommi või jälitustehnika eetika üle. Seega – me oleme seotud samalaadsete debattidega. Miks me siis ei suuda aktsepteerida, kui keegi arutleb dilemmade üle, mis tehnoloogiaga kaasnevad?

Ühel hetkel võivad mennoniitidest taas avangardistid ja pioneerid saada: kui nafta otsa saab, peab ka ülejäänud inimkond tehnoloogiast loobuma.

See on järjekordne stereotüüp! Mennoniitide levinumad imagod on:

- obskuursed usufanaatikud,

- romantilised eetika- ja usujärgijad,

- ökounelma kandjad.

Aga nad ei ole ükski neist kolmest! Kõik oleneb sellest, kuidas me endale mõistetamatut vaatame – kas idealiseerides või naeruvääristades. Me otsime alati negatiive: neil on ­moraalsus ja meil ei ole, või siis, et meil on vaba tahe ja neil ei ole.

Ma usun, et setudega juhtus Eesti ajaloos sarnane lugu. Mingil ajal oli setuks nimetamine solvang: sina oled lihtne talupoeg, mina olen tsiviliseeritud ja rafineeritud. Tänapäeval on aga hakatud setusid idealiseerima: sellised või üsna sarnased olime meie varem. Ühel hetkel olid setud eestlaste jaoks peegliks, kust nad nägid, mida nad ei tahtnud endas tunnistada, täna on setud peegliks, kust eestlased näevad, mis neile enda juures meeldib. Mennoniidid on moodsa ühiskonna jaoks samamoodi kaheks eri peegliks.

Kui me suudaks valearusaamad unustada, mida võime mennoniitidelt õppida?

Mennoniitidel on tulevik alati igapäevaelus kohal. Ka moodsates ühiskondades tasuks teha plaane, mis lähtuvad loodetavast lõpp-punktist, alles siis saab koostada projekti, kuidas sinna jõuda. Just sellepärast ma tähtsustangi väga tulevikukujutlust: kuhu tahab Eesti näiteks kümne aasta pärast jõuda? Kujutlused on kindlasti individuaalselt olemas, aga nad ei ole välja öeldud ega selgeks arutatud. Eestis kajab aeg-ajalt negatiivse refräänina lause “Kas siis sellist Eestit me tahtsime”. See näitab, et vabadust peetigi lõplikult valmis asjaks, mitte stardipunktiks tuleviku projektideks.

Maja saab ehitada ka lihtsalt telliskivisid üksteise otsa tõstes. Aga palju targem on teha algul projekt ja siis leppida kokku, kuidas ehitada ja kellel on üldse lubatud planeerida ja ehitada ning hiljem ses majas elada. Tulevikku tuleb suunata strateegiaid. Kui seda ei tehta tugeva avaliku debatiga, siis läheb võim suletud grupi kätte, kes hakkab otsustama, mis ülejäänutele parim on. Ja teada puha, kuhu see viib. “Kas siis sellist Eestit” viitab mineviku tulevikkudele, praegu peaks aga mõtlema oleviku tulevikkudele – mida me praegu kujutleme. Ajapikku see tulevikupilt muidugi teiseneb, aga mis siis.

Tulevikku suunatud eetiline elu on ehk võimalik tugevalt religioossete kogukondade puhul. Aga Eesti, mis on väga mittereligioosne maa...

Oleneb, kuidas religiooni defineerida. Moodsas maailmas kipume religioonist mõtlema kui millestki, millega tegeletakse pühapäeval. Aga poliitilised protsessid on üle võtnud religiooni mudeli. Näiteks valmidus surra isamaa eest – see on ju kristliku märterluse peegeldus. ­Tundmatu sõduri või vabaduse monumendid kannavad sama mõtteviisi. Nad annavad juhiseid, kuidas peab elama, kuidas surra kangelaslikult. Ma ei pea selles mõttes Eestit väga ilmalikuks riigiks. Ei ole vaja paavsti või preestrit või imaami, et ühiskondlikke pr otsesse religioossetena näha.

Emile Durkheimil on huvitav lause, et religioon on pilt, mida kasutades ühiskond end jumaldab. Moodsas ühiskonnas toimib see otse: riik jumalikustab end paraadide ja ilmalike rituaalidega. Mida muud laulupidugi teeb: nelja aasta tagant tuuakse igast Eesti nurgast eestlased kokku. Kui palverändurid kohtuvad Vatikanis Püha Peetruse väljakul ja ootavad kõik koos paavsti, siis sarnaneb see kogukonna ehitamisega laulukaare all. See on üks hetkedest, kus ette kujutatud kogukond võtab reaalse kuju. Kõigist maailma riikidest leiab sarnaseid näiteid, ma räägin Eestist ainult sellepärast, et see on meile kõige lähemal.

Laulupeo juurest võiks edasi minna traditsioonide leiutamise juurde. Teen Eesti näidetega vahe sisse ja räägin Argentina gautšodest, aga usun, et mõistate paralleeli.

Gautšod läbisid setudega sarnase protsessi: täielikust tõrjutusest ülistamiseni. Neil on kaks “traditsioonilist” rõivaeset: lai müntidega vöö ja bombacha püksid, mida ma täna kannan: puusadest väga laiad ja alt kitsad. Tegelikult on need hoopis inglise püksid. Inglased pidid need Krimmis maha müüma, aga puhkes Krimmi sõda ja neil jäi suur püksilaadung üle. Eks nad siis mõtlesid, kuhu viia suur hunnik ratsapükse – viisid Argentinasse.

Sama lugu võib olla Eesti rahva­rõivastega. Ma kahtlen sügavalt, et keskaegsel või isegi 19. sajandi alguse talupojal oleks olnud ressursse, et nii keeruliselt ja värviliselt riietuda, nagu folklooriline ettekujutus neid tänapäeval ­kujutab. Või et mingil hetkel institutsionaliseeriti iga Eesti nurgakese jaoks erinev muster ja värvikood – ka selline selge konfiguratsioon tundub liiga süsteemne, et olla tõsi. Palju tõenäolisemalt on see sihipärase standardiseerimistegevuse tulemus.

Lorenzo Cañás Bottose teadustöö:

• Doktorikraad sotsiaalantropoloogias, 2004. “Our Fatherland is Heaven;­(Struggles of Old Colony Mennonites in Bolivia and Argentina)”.
  
  

• Magistrikraad, 1999. “Some Aspects of Kinship in a Mennonite Colony”.
  
  

• Jooksvad Eestiga seotud projektid: “Kujutledes tulevikku: rahvuse ja;riigi loome võrdlevas perspektiivis”; “Maastikupraktika ja -pärand”.
  
  

• Äsja ilmunud raamat: “Old Colony Mennonites in Argentina and;Bolivia. Nation Making, Religious Conflict and Imagination of the;Future”, Brill, 218 lk.

; 
;Mennoniidid on patsifistlik kristlik kogukond, kelle õpetus põhineb 16.;sajandi usureformija Menno Simonsi kirjutistel. Maailmas on praegu;umbes 1,5 miljonit mennoniiti. Lorenzo uuritud mennoniitide kogukonnad;elavad praegu Boliivias ja Argentinas, aga nende esivanemad olid;sunnitud liikuma trajektooril;Holland-Preisimaa-Kanada-Mehhiko-Belize-Paraguay. Mennonii­did;kasutavad vähem tehnoloogiat kui tänases maailmas tavaks ja elavad;rangelt religioosset elu – nii sarnanevad nad amišite ja ortodoksi;vanausulistega.

;Raamat “Old Colony Mennonites” näitab, kuidas pika;migratsiooniprotsessi jooksul on mennoniidid jäänud kindlaks soovile;ehitada usklike kogukonda, mis ületab riigipiire. Nii saame;maailmasüsteemi tõrksa erandiga tutvumise kaudu mõndagi teadvustada ka;rahvusriikidel põhineva korra sisemise loogika kohta.

Rein Raud, kuidas te pärast kaht esimest tööaastat antropoloogiaosakonna juhiga rahul olete?

;Minu meelest on ta lihtsalt suurepärane õppejõud, sest ühelt poolt on;ta väga põhjalik ja ka nõudlik, teiselt poolt sõbralik ja hea;huumorimeelega, just selline, nagu üks Tallinna ülikooli professor;olema peabki. Tema raamat mennoniitide kogukonnast on juba;rahvusvaheliselt tähelepanu äratanud ning see on nomineeritud Clifford;Geertzi auhinnale, mis on midagi antropoloogia Nobeli taolist.;Loomulikult me hoiame talle pöialt, aga siin on siiski juba;nomineerimine päris kõva saavutus.