Argo Ideon: Kindle’i e-tint on silmasõbralik
Kui kaua sa endale sobivat e-lugejat otsisid?
Amazoni Kindle oli mul täiesti spontaanne hange. Kui sain teada, et kohe hakatakse seda ka Euroopasse ametlikult müüma, ei pidanud ma kauem kiusatusele vastu kui umbes sama päeva lõunani, ning tellisingi ära. Kuid ma olen muidugi e-raamatuid varemgi ostnud ja lugenud. Osa on Amazonist, teistes varasemates formaatides (nt Microsoft Readeri omas), osa näiteks pdf'ina. Mõned autorid panevad lausa ise neid tasuta veebi välja, et inimesed raamatu ja autoriga tutvust teeksid. Hetkel suurt valikut tegelikult ka pole, kuid oodata on selle olukorra kiiret muutust.
Kuidas sa valikuga rahul oled?
Kindle'il nagu kõigil asjadel on omad plussid ja miinused. Kõige vahvam asi on selle juures minu jaoks ekraan. See pole mitte mingi harilik arvutiekraan, vaid e-tindi ekraan. Kui ei ole varem sellist näinud, siis soovitan huvi tunda ja võrrelda - silmadele mõjub kindlasti märksa rahulikumalt kui mõni läpaka- või telefoniekraan.
E-tindi puhul on hea ka see, et energiat kulutab ekraanipildi moodustamine, aga mitte selle hoidmine. See vähendab Kindle'i akulaadimise vajadust.
Kui ma elaksin USAs või Lääne-Euroopas, siis hoiaks Kindle end automaatselt mobiilivõrgu kaudu ühenduses Amazon.comiga (sideteenuse eest eraldi tasuda ei tule). Ning sealt ostetud raamatud või ajalehed ilmuksid automaatselt Kindle'sse. Näiteks kui tellida New York Timesi Kindle-versioon, on igal hommikul ärgates juba uus number lugejas olemas.
Kahjuks Eestis, aga ka näiteks Soomes Kindle'i traadita side esialgu ei toimi. Laen oma raamatuid ja muud värki lugejasse praegu arvuti ja USB-kaabli kaudu.
Miinuseks on ka raamatute piiratud valik. Neid saab osta Amazon.comist, kus on juba sadu tuhandeid raamatuid Kindle'i jaoks, kuid osa autoreid, kes mind just huvitaksid, seal näha pole. Lisaks on taas kehtestatud tülikas regioonipiirang - kuna mina elan Euroopas, siis saan osta väiksemas valikus raamatuid kui ameeriklased. Kuid kuna Euroopa ja muu maailma jaoks on Kindle alles täiesti uus toode, loodan seisu paranemist.
Positiivne on see, et suur osa Kindle'i raamatuid on odavamad kui sama raamat paberil osta (vähemalt Eesti puhul). Lugejasse mahub umbes 1500 raamatut. Riiulipind on vähemalt minul kodus suur probleem olnud. Kindle on kerge, mugav kasutada ja kaasas kanda.
Kas sellega saab lugeda ka venekeelseid raamatuid? Eestikeelseid?
Venekeelsega pole veel katsetanud. Eestikeelseid saab küll, aga Amazon neid ei müü. On võimalik aga salvestada olemasolevaid arvutitekste Kindle'i formaati ja neid siis lugeda. Salvestasin enda masinasse näiteks Villu Reiljani kohtuprotsessi I astme otsuse - pikk ja toekas lugemine talveõhtuteks. Tegu on kiirköitjaga võrreldes kindlasti palju parema lahendusega - eks katsu paberipakist märksõnaotsingut teha või ingliskeelse teksti sõnaseletusi vaadata (Oxfordi Ameerika sõnastik oli ostes masinas kaasas).
Kui kiiresti esmane hinnavahe saab tagasi teenitud?
Kindle'i ost, Eestisse saatmine ja kõik impordi riigimaksud olid kokku umbes 4000 krooni. Vaata, mis keskmine raamat poes maksab, ja rehkenda - tegu on ehk maksimaalselt paarikümne raamatu hinnaga. Ma ei otsinud tegelikult ostuga erilist kokkuhoidu, vaid tahan uut tehnoloogiat praktikas katsetada ja saada aru, kas sellised lugejad on lugemise tulevik. Üldiselt mulle tundub, et tehnoloogia areng liigub ainult ühes suunas ja paberist raamatu päevad on põhimõtteliselt loetud. Kuid ma pole ka nii sinisilmne, et peaksin seda üksnes positiivseks trendiks. Vähemalt Kindle'i puhul pole võimalik raamatut sõbrale lugemiseks laenata või seda antikvariaadis müüa.
Millist kirjandust viimati alla laadisid?
Viimane ost oli International Herald Tribune'i tellimus. Isegi lehe üksiknumber maksab Kindle'iga ostes vaid 1.99 dollarit, s.t veidi üle paarikümne krooni, IHT paberlehe hind Tallinnas on vähemalt kahekordne ning lisaks tuleks enamasti leppida eilse numbriga. Arvan et mõne kuu pärast olen targem ütlema, kuidas on lugeda Kindle'i abil ka "Sõrmuste isanda" tüüpi pakse köiteid.
Vilde võiks juba Google'is olla
- Kodune raamatukogu piirab inimese vabadust. Ta seob su kõigepealt minevikuga, mida võib-olla enam meenutada ei taheta. Ja teisalt aheldavad raamatud su elukoha külge, sest pole midagi tülikamat kui suure raamatukogu kolimine. Moodsale, paindlikule, mobiilsele, pidevalt ümberõppivale ja uute väljakutsetaga kohanduvale inimesele võivad raamatud olla tõeliseks ristiks.
- Meedium on igal juhul natukene ka message ja seetõttu ei ole tekst sugugi ükskõikne selle suhtes, kuidas ta materialiseerub. Üleminek raamaturullilt koodeksraamatule meie ajaarvamise esimestel sajanditel ja seejärel trükitud raamatule renessansiajal pidi kindlasti muutma kirjutamise, lugemise ja mõtlemise viisi.
- Mul endal otsest kogemust elektroonsete lugemisseadmetega veel pole. Läpaka ekraan sobib parimal juhul ajakirjanduse ja teatmeteoste tarbimiseks. Isegi Bill Gates on tunnistanud, et üle kuueleheküljelise teksti prindib ta enne lugemist välja. Samas on Sony ja Amazoni lugemisseadmete kasutajasõbralikkust päris kõrgelt kiidetud.
- Muidugi käib jutt (digiraamatukogude puhul - toim.) esmajoones ingliskeelsetest raamatutest ja need ei pruugi eestlasele eriti korda minna. Mul on tunne, et tänapäeva eestlase inglise keele oskus on ehk ainult õige natukene parem kui vene keele oskus nõukogude ajal. Inimesi, kelle lugemisdieet on valdavalt ingliskeelne, on siin õige vähe.
- Kuid eestikeelse kirjanduse lugejal ei ole uutest lugemisseadmetest suurt abi, kuigi võiks ju olla. Isegi autoriõigus siin suureks takistuseks ei ole. Mingil veidral põhjusel ja ilma avaliku aruteluta pikendati 1990. aastate keskel autoriõiguste kehtivusaega 70 aastale pärast autori surma. Sellegipoolest võiksid Eduard Vilde (surn 1933) kogutud teosed juba praegu võrgust mahalaetavad olla ning Tammsaare (surn 1940) juba järgmisest aastast.
- Superdigiraamatukogu loomises on kõige kaugemale jõudnud tarkvarafima Google ning autoriõiguste küsimuses on ta jõudnud USA autorite ja kirjastajatega kokkuleppele (mis Berni konventsiooni kaudu laieneb üle maailma). Google on digiteerinud üle 7 miljoni köite ja nüüd plaanib ta hakata muutma kättesaadavaks ka autoriõiguste alla kuuluvaid, kuid läbimüüdud raamatuid. Näib, et kogu ettevõtmine jääb esialgu USA piiresse.
- See tähendab, et autoriõiguste alla kuuluvaid raamatuid eesti lugeja Google'ist lähiaastail lugeda ei saa. Samas leidub Google'i digikogus ka eesti autorite teoseid. Näiteks nõukogudeaegne "Eesti kirjanduse ajalugu" on seal tervikuna olemas, samuti Aarne Vinkeli "Eesti rahvaraamat" ja palju muud nõukogudeaegset filoloogilist ja ilukirjanduslikku kraami - seda aga ligipääsmatul kujul.
Märt Väljataga
Refereeritud blog.varrak.ee ilmunud tekstist "Lugemisriistad ja digiraamatukogud"
See on midagi enamat kui digiraamatukogu. Kirjandusmuuseumi töögrupp nimetab "Kreutzwaldi sajandit" Eesti kultuurilooliseks veebiks, Eesti kultuuriajaloo galeriiks. "See on rohkem kui raamatukogu, see on teabekeskkond, kus püüame kirjanduslugu esitada interaktiivselt," ütleb Marin Laak, Kirjandusmuuseumi algatatud hiigelprojekti juht ja idee autor.
Veebikeskkonnas on tänaseks kättesaadav kogu eesti algupärane ilukirjandus aastast 1850 kuni aastani 1918, kuid eesmärk on jõuda välja 1940. aastasse. Mida aasta edasi, seda keerulisemaks läheb - Vilde on juba autorikaitse seaduse alt väljas, aga Tammsaare alles pääseb - õiguste aegumiseks peab mööduma 70 aastat autori surmast.
Lisaks leiab "Kreutzwaldi sajandist" Eesti ja Euroopa kultuuritegelaste leksikoni ja fotogalerii, neli ajatelge - Eesti kirjandus, Euroopa kirjandus, Kreutzwald ja kultuur ja olud Eestis - jpm. Kunsti-, audio- ja videokogud on veel loomisel. Töid on toetanud Kultuuriministeerium ja Haridusministeerium.
"Tööd on jõudnud viimase viiendiku peale, kuna tegemist on väga ajamahuka ettevõtmisega, siis me pole jõudnudki veel avalikkust sellest põhjalikult teavitada. "Kreutzwaldi sajandi" raamatukogust võiks palju abi olla õpetajatele, sest ainekavadesse kuuluv kirjandus on suurelt jaolt elektroonilises raamatukogus olemas," usub Laak.
Kõik raamatud on peagi kättesaadavad kolmel viisil: html-tekstiversioonina, piltidena lehitsejas ning ka ESTERi kataloogi kaudu pdf-ina. "Need on allikad, mis ei vanane, nagu vananeme meie nende tõlgendajatena," kinnitab Laak, kelle sõnul tegeletakse praegu jõudumööda kogu keskkonna tõlkimisega inglise keelde.
Project Gutenberg on enam kui 30 000 nimetusest koosnev vabatahtlikkuse alusel kokku pandud e-raamatukogu, kus saab tasuta lugeda kogu maailma kirjandust. Valik on lai, antropoloogiast krimiromaanideni, peamiselt siiski teosed, mille autorõigused on aegunud ning neid võib probleemideta levitada. Eestikeelseid raamatuid seal veel pole, küll aga leiab ungari, soome, suahiili, jidiši ja paljudes teistes keeltes raamatuid.
Vook
Ehk interaktiivne raamat, milles on ühes komplektis kirjutatud tekst, videopilt ning interneti liikumis- ja suhtlemiseliigutused (vooki autori või sõpradega), kõik ühel platvormil. Vooki saab "lugeda" netipõhiselt arvutis või allalaaditud failina iPhone'is. Vookid mõtles välja netiärimees Bradley Inman, esimesed neli vooki tulid müügile tänavu 1. oktoobril, hetkel on saadaval kuus eri nimetust: armastusromaan, thriller, eneseabivook, jaapani köögivook, nahahooldusvook ja fitness-vook.
Vaata: vook.com.
Väga väike valik eestikeelseid raamatuid on registreerunud kasutajale "kohapeal" ehk samas keskkonnas viibides lugemiseks, aga mitte alla laadimiseks ega koopiate tegemiseks. Napilt üle 60 teose nii klassikuilt kui nüüdisautoritelt. Veebikülg ise näeb üsna odav välja. Kõrvuti Kitzbergi "Libahunt" ja Vilde "Mäeküla piimamees" ning Sauteri "Indigo" ja Murutari "Naisena sündinud".
