Arhitektid parandavad ilma

Neli aastat jõuliselt arhitektide liitu juhtinud ja liidu uinuvast seisundist välja toonud Kalle Vellevoog andis teatepulga edasi Tõnu Laigule. Ene Läkk küsib, mis siis nende aastatega korda aeti, et liiduga on hakatud arvestama, ja mis saab edasi.

Veel poolteist aastat tagasi vilistas Tallinna linnavalitsus avalikkuse huvidele ja esindas ainult kinnisvarategelaste pragmaatilisi soove. Viimane piisk karikasse oli Rotermanni kvartali solkimine jõleda ehitise – hotell Metropoliga. Arhitektidel sai hing täis ja liit eesotsas Kalle Vellevoogiga võttis linnaplaneerimise ohjad enda kätte.
Rotermanni kvartali läinud sajandi alguse tööstusmaastikku võtaksid kõik maailma linnad kui jumala õnnistust. Olemasolevatesse hoonetesse, mida võiks täiendada väga hea moodsa arhitektuuriga, sobiks rajada näiteks Soho-taoline kultuurikeskus. Sinna aga kerkis ehitusloata hotell, mida tuleb pealinlastel häbeneda surmatunnini. Selliseid näiteid on linnas rohkesti.
Teine oluline võitlusväli oli Tallinna sadama-ala, kus linnavalitsus arvestas vaid investorite soove, sülitades linnaelanike tahtele, ja algatas sadama-alade müügi ilma selge nägemuseta mereäärsest alast kui tervikust. Linnavalitsus korraldas küll sadama-alale arhitektuurikonkursi, aga selle tulemusi ei arvestanud. Konkursitööd olekski kalevi alla jäänud, kui arhitektkond poleks hakanud protesteerima ja poleks algatanud arutelu sadama-ala tuleviku üle.

Milline tulemus on võitlusel linnavalitsusega?
Kalle: Pärast arhitektide liidu protesti isetegevuse vastu Rotermanni kvartalis moodustati Tallinna volikogu juurde töörühm, kuhu kuulusid linnavalitsuse, volikogu, muinsuskaitse ja arhitektide esindajad. Töötati välja arenduskava, mille alusel koostasid arhitektid Veljo Kaasik ja Andres Alver tsoneerimiskava. Selle tulemusena säilitatakse uhke tööstuspärand nii palju kui võimalik ja lubatakse juurde ehitada ka uut. Kahjuks jäi asi linnavalitsusse kauaks toppama, nüüd viimaks on läbinud arhitektuurinõukogu ja on lõpuks ka avalikustamisel.
Tõnu: Arhitektide liidu mõjul on pidurdunud hetkevajadusel põhinev ajuvaba linnaruumi arendamine. Selle ilusaim vili on sadama-ala (Paljassaarest kuni Russalkani) üldplaneerimise algatamine möödunud nädalal. Mitte mingi korporatiivse seltskonna huvides, vaid kõigi linnaelanike huvides.
 
“Tankistlus” arhitektuuris oli teine läinud aasta terav probleem, mille vastu arhitektide liit võitles. Sõditi skeemi vastu, et välismaal tehtud projektile, mis tavaliselt pole arvestanud siinset keskkonda ega kultuurikonteksti, lisab kohalik arhitekt oma litsentsi ja taotleb ka ehitusloa. Seaduse järgi peab iga suurema ehitise projekteerimiseks olema majandusministeeriumi litsents, mida võib taotleda ka välismaa arhitekt. Ent kahtlemata on neil paberite ajamisest hõlpsam leida kohalik arhitekt, kes paneb käe alla. Sellise tegevuse tulemusel on siia toodud rämpsarhitektuuri, Itaalia palatsosid, tivolilaadseid marketeid, kitšlikke barbimaju, ja kahjuks võib selliseid jubedusi näha just Tallinna parimates asukohtades. Kui Eesti Ekspressis oli ilmunud selle nähtuse vastane kriitiline artikkel, andsid “tankistluses” süüdistatud arhitektid Tõnis Tarbe ja Meeli Truu asja arhitektide liidu aukohtusse. Süüdistati peamiselt Kalle Vellevoogi kolleegide laimamises ajakirjanduses.
Pika vaagimise peale leidis aukohus, et Arhitektuuribüroos Tõnis Tarbe rikuti autoriõiguse seadust. Tarbe kasutas skeemi, kus tema büroos koostatud projekti autorina oli märgitud välismaine arhitekt, kellel polnud Tarbe bürooga töölepingut.
Nord Projekti vastutava spetsialisti, arhitekt Meeli Truu tegevust luges aukohus välisfirmale litsentsikatte andmiseks. Ilmarise kvartali projekteerinud itaalia arhitektuuribürool polnud tegevusluba. Projekti esitas linnavalitsusse kooskõlastamiseks oma litsentsi all Nord Projekt. Ehkki Meeli Truu väitis, et on kontrollinud ja korrigeerinud itaalia firma koostatud mahulisi lahendusi, puudusid seal tema kui vastutava spetsialisti allkirjad.
Aukohus otsustas, et ka Kalle Vellevoog on eksinud arhitektide liidu kutse-eetika normide vastu, kritiseerides ajakirjanduse ees oma kolleegide tegevust. Sellele vaidles arhitektide liidu eestseisus vastu, sest kriitika peab olema vaba ja Vellevoog ei tegutsenud üksi, vaid esindas eestseisust.

Kas “tankistlus” arhitektuuris on nüüd välja juuritud?
Kalle: “Tankistlus” on ajakirjanduslik väljend, mis on karm ja otseütlev, aga iseloomustab seda tegevust üsna täpselt. Ma usun, et probleemi tõstatus ja Ekspressi artiklid on nii suure jälje ja mõju jätnud, et ehk enam nii kergekäeliselt selliseid asju ei teki. Ka arhitektide liidu aukohus võttis ju tauniva seisukoha.
Tõnu: Olen kasutanud sama nähtuse kirjeldamiseks sõna “arhitektuuripesu”. Arvan, et niisugustel juhtumitel peaks olema trahvid seotud protsendiga ehitusmaksumusest. Samuti ehituste puhul, mis on ehitatud ehitusloata. 

Arhitektide liit on kõvasti võidelnud ka arhitekti autoriõiguste eest. Arhitektuurse idee näppamise juhtumeid on Eestis teada mitmeid – Tartu veekeskus, Viljandi spordihoone, Kihnu rahvamaja.
Skeem on lihtne. Kõigepealt tehakse arhitektuurivõistlus parima idee saamiseks või tellitakse eskiisprojekt otse arhitektilt. Siis korraldatakse selle idee teostamiseks ehk hoone rajamiseks riigihankekonkurss, kus võidab vähempakkunud ehitusfirma. Ehitaja leiab endale odavamad alltöövõtjad, sealhulgas ka odavaima projekteerija, ja asi tehakse ära. Arhitektuurivõistlust on tellijal vaja seetõttu, et kuskilt tuleb saada hea idee ja arhitektuurivõistlus on selleks “kõige odavam viis”. Kui investor või ehitaja muudab omavoliliselt projekti, siis ei riku ta ainult arhitekti autoriõigusi, vaid aitab kaasa ka ebardliku elukeskkonna loomisele.

Millised on võitluse tulemused?
Kalle: Varsti on Kihnu rahvamaja näol tulemas esimene kohtupretsedent, kus arhitektid vaidlustavad autorluse küsimuse. Kui arhitektid võidavad, siis ohjeldab see kindlasti ka ehitusfirmasid.
Tõnu: Nüüd on võimalik teha riigihange ka arhitektuursele ideele. See on üks võimalus ära hoida Tartu veekeskuse taolised juhtumid.
Kõige keerulisem küsimus on see, kuidas määratleda arhitektuuris autorikaitse objekti. On see idee, projekt või valmis hoone?
Kalle: Sageli käsitlevad munitsipaalvõimud autoriõiguse objektina vaid projekti, väites, et hoone polegi autoriõiguse objekt. Hiljuti käis Tallinnas vaidlus linnahalli üle, kus kerkis küsimus, kes tohib teha ümberehituse projekti, kas arhitekt Raine Karp või ka keegi teine. Linnavalitsus väitis, et Karbile kuuluvad vaid projekti, mitte aga valmisehitise autoriõigused. Arhitektide liit on vastupidisel seisukohal.
Tõnu: Autoriõiguse eest tuleb võidelda juba seetõttu, et arhitektide looming on nende elutöö. Autoriõigust saab pärida ja sellel on rahaline kaal.

Äsja kinnitati valitsuses arhitektuuripoliitika. Seda asja ajas peamiselt kultuuriministeeriumi juures olev arhitektuurinõukogu. Kui palju on sellega seotud liit?
Kalle: No ega arhitektuuripoliitikat poleks arhitektide liidu aktiivse algatuseta üldse tekkinudki. Me nägime tegelikult mõni aasta tagasi kõvasti vaeva, et selle teemaga päevavalgele tulla. Neli aastat tagasi hakkasime korraldama nõupidamisi, kuhu kutsusime tollase linnapea, Harju maavalitsuse, kultuuriministeeriumi, keskkonnaministeeriumi, kunstnike liidu ja arhitektide liidu esindajad. Need olid päris huvitavad kokkusaamised. Problemaatika nõudis pidevat tegelemist. Kultuuriministeeriumis, kelle haldusalasse arhitektuur kui üks kunstiliikidest kuulub, polnud ühtki inimest, kes oleks tegelenud arhitektuuri probleemidega. Praegu aga tegutseb seal arhitektuurinõukogu, kes moodustatigi arhitektuuripoliitika koostamiseks. Ka selleni jõudsime läbi raskuste. Arhitektide liiduta poleks seda sündinud.

Milleks arhitektuuripoliitikat vaja on?
Kalle: Kui Soome riigis leitakse, et kaks kolmandikku rahvuslikust rikkusest on ehitatud keskkond, siis meil on seni käsitletud rahvusliku rikkusena vaid looduskeskkonda. Arhitektuuripoliitika käsitleb kogu ehitatud keskkonda, selle planeerimist, maastikulist ja arhitektuurset kavandamist, pärandi hoidmist, ehitamist ja tasakaalu looduskeskkonnaga.

Tõnu, sina oled uus arhitektide liidu juht. Mis on tähtsamad asjad, mida hakkad ajama?
Algatatud tegevused tuleb viia mõistliku tulemuseni. Praegu koostan liidu tegevuskava. Uues juhatuses on nooruslikku potentsiaali asju energiliselt ajada. Näiteks Talllinnale on oluline ka mereäärne ala – Paljassaarest Kakumäeni –, millele tuleb anda arendamise lähtekoht. Arvan, et arhitektuuripoliitika elluviimisel on liit oluline tegija.