Arhitektide punane vaip
Veneetsias toimusid üheaegselt kaks suurfestivali – filmi- ja arhitektuuri. Esimene on lõppenud, punane vaip kokku rullitud ja tulemused liiguvad edasi kinodesse. Arhitektuuribiennaal veel kestab. Mis saab edasi seal nähtust ja õhus tajutust, mõjutab kõiki, kes arhitektuurses keskkonnas elavad.
Mitmed väljapanekud tegelesid keskkonnaga väga laias tähenduses, kohati hoopis looduskeskkonna, sotsiaalse geograafia või globaalsete küsimustega. Majade puudumine arhitektuurinäitusel oli paljude teadlik väljaminek probleemide avaramale käsitlemisele. Kohati jäi mulje, et kuraatorinäitus on vajalik selleks, et maju ka näidataks.
Märksõnu kuraatorinäituselt
Kurt W. Fosteri koostatud põhinäitus “Metamorfoos” kujutab endast populaarsete arhitektuuribüroode paraadi Hani Rashidi ja Lise Anne Couture’i kujundatud Arsenale ruumides. Eesmärk võrdsustada arhitektuur teiste 1990ndatel põhjapanevaid muutusi läbi teinud distsipliinidega on esitatud tagasivaatena seda raputanud trendidele.
Kõik 90ndatel aktualiseerunud teemad olid esindatud – lõimuvad tasapinnad, arvutiajastu lahvatavad blobid, molekulaarsed mustrid jne. Palju nähtust mängis samasse väravasse. Nagu briti arhitektuurikriitik Jonathan Glancey kokkuvõtvalt kirjutas: “Need, kes on ületamatud arvutidisainis, on arhitektuuris sageli teenagerid”.
Pikemal vaatamisel muutus suur osa väljapanekust läbitungimatuks väänlevate pindade rägastikuks ja tekkis pettumus, et isuäratavana tundunud lõunasöök on jahtunud. Seda süvendas teiste seas rippuv UN Studio Möbiuse maja projekt aastast 1993. Ühe vanema välja pandud tööna võttis see kokku mitu ruumitäit teisendeid. Moodustus natuke liiga ühtne mass, mida suutsid vaid vormiliselt liigendada moodsad märksõnad transformatsioon, atmosfäär jm. Mõned alajaotused, topograafia näiteks, tõotasid huvitavat vaatamist ja ka olid seda, kuid kahjuks jagunesid sealsed tööd ikka eraldi majadeks ja maastikuarhitektuuriks.
Virtuaalsest globaalseks
Nagu öeldud, mitmes rahvuspaviljonis maju ei näidatud. Mõtted liikusid linnu vormivate kogukondade ja korporatsioonide jälgi pidi. Selles osas oli ületamatu Belgia väljapanek “Kinshasa, the imaginary city”. Antropoloogiline uurimus (peamiselt filmina) Kongo pealinnast, endisest Belgia asumaast, seadis küsimuse alla tavapärased (loe: euroopalikud) arhitektuuri- ja planeerimispõhimõtted. Linn saab areneda ka muudel alustel, antud juhul inimkehade ja sotsiaalsete suhete võrgustiku baasil, mis dikteerib ja kujundab füüsilist ruumi. Asjaolus, et arhitektuur on seotud kultuuriliste protsessidega, ei ole midagi uut, huvitav oli see, et näidati ainult viimast.
Jaapani paviljoni miniatuursed koopiad otaku-tubadest ja Akihabara piirkonna kattumine manga-reklaamidega kannavad sõnumit ühe kogukonna mõju jõudmisest kitsukestest erakorteritest ja virtuaalsest ruumist avalikku linnaruumi. Otaku on manga (jaapani koomiks) ja anime friik, pisut eraklik inimtüüp, kelle kodu sisustuse moodustavad virnad mangasid, videosid, DVD-sid ning viimase sõna taasesitustehnika.
Nähtamatust seisusest tugevalt esile kerkivate ja linnakeskkonda mõjutavate jõujoonte kõrval kaardistati ka globaalseid jõujooni. Arhitektiameti globaliseerumisega käsikäes on üsna loomulik, et arhitektid otsivad lahendusi üleilmsetele probleemidele. Planeedi tervendamise nimel on fantaasia vabaks lastud ja käiku tulevad kõik võimalikud ning võimatud laboratoorsed meetodid.
Taanlased pakkusid nö pragmaatilisi utoopiaid alates laste kasvatamise 24 h teenusest iibe tõstmiseks kuni puhta joogivee saamiseni liustikujääst. Oma paviljoni olid nad ostnud kureerima Bruce Mau, kes teostas seitsme kõlava loosungi abil osava brändingu kogu riigile. Päris utoopiatehnoloogiatega tegelesid šveitslased, kelle ettepanekute hulka kuulus maa pindala suurendamine maapõuest magmat välja pumbates jms.
Kuhu edasi?
Kõige kummalisem tunne valdas mind ehituskunsti kuldsete lõvide jagamisel. Staaride paraadi keskel istudes, ümberringi surisevad kaamerad, jäi mind kummitama üks väheseid lavalt maha öeldud ingliskeelseid lauseid: “It’s impressive to see what participation means." (On muljetavaldav näha, mida osalemine võib tähendada.)
Milline võiks olla Eesti osalemise eesmärk? Püüdes endast ülejäänud arhitektuuriilmale meeleheitlikult märku anda, saab sellise ettevõtmise parim võimalik tulemus olla ikkagi see, kui midagi nähtust jõuab ringiga Eestisse tagasi ning paraneb meie kohapealne elukeskkond. Või nagu sõnas auhinda vastu võtnud Farshid Moussavi (Foreign Office Architects’i naispool): “Loodame, et head võnked jõuavad sellest ruumist väljapoole, klientideni, kes teevad siis häid otsuseid.”
Eesti arhitektide silmad särasid
Peeter Pere:
Arvan esinemisest üldse, et selleks on vaja jõudu ja samuti julgust. Kahtleja paneb ka vaataja kahtlema, uskuja uskuma. Esinemine biennaalil on mäng kõrgliigas, esialgu oleme veel kvalifikatsiooniturniiril. Praeguse arhailisusega oleme jõulise märgi maha pannud, järgmine kord oleme feodaalsed jne. Nii see areng toimub. Peatuma jäämine tähendaks isolatsiooni ehk põhimõtet – minu vangla on minu kindlus. Praegu oleme teinud tubli pingutuse ja oleks tobe hoog jälle maha võtta.
Inga Raukas:
Veneetsia biennaal on arhitektidele nagu lõbustuspark lastele, kus lapsikult rõõmu tunda ja turistina arhitektuurilõbustustele anduda. Mind rõõmustas see, et varem ainult ajakirjades-raamatutes nähtud projektid, kontseptsioonid ja mõtted on leidnud tellijad ja teostajad. See on arhitektuuri jaoks suur läbimurre, et uus ruumiline vabadus ja teistsugused kvaliteedid hakkavad teostuma, mõistetavaks ja nähtavaks saama.
Eriti oluline on arhitektuuri huvilistele Eestist ”väljas” käia seepärast, et maailma arhitektuuris toimuv ning teatav osa praeguse ajastu arhitektuurist jääb ilmselt meie arhitektuuris vahele – nagu eelmistel sajanditel jäi, kuna ei olnud majanduslikku võimsust. Võibolla on kuskil usku arhitektuuri, kuid ikka liiga vähe. Arhitektuuri dikteerivad ehitusfirmad ja arendajad, aga mitte inimesed ise, kes tihti ei julge ega oska kujutledagi, kuidas ja kui hästi nad elada võiksid. Selles mõttes on naljakalt lihtne ”eesti hobune” üks viis arhitektuuri inimlikel teemadel kaasa rääkida. Aga ikkagi peaks maailma arhitektuurimessil ka midagi enamat ütlema ja seda nii tegema, et see tagumise paviljoni taganurgast kaugemale kostuks ja välja paistaks. Oleks ”hobune” Giardinis olnud, oleks ta tiibu lehvitanud ja …
Veronika Valk:
2006. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil võiks Eesti ekspositsioon olla kas:
1. Filmifestivaliga haakuv paviljon Lido saarel – filmifestivali traditsioonilises toimumispaigas, näiteks rannas ja kabriolett-tüüpi magamiskapslitega, et filmide vaheajal mõnusalt puhata.
2. Laev Lido saare ja Giardini – Veneetsia ainsa suurema pargi vahel. Moodsal laeval näidataks Eesti filme, laeva järel ujuvas basseinis näiteks.
3. Äärmisel juhul Giardinis suurriikide paviljonide vahel kogu parki täitva või väiksema, aga ülivajaliku installatsioonina – seekordne kuivkäimla oleks küll suurepäraselt sobinud. 2006 võiks Eesti "paviljon" sõna otseses mõttes öösel Giardini kohal taevas helendada.
Ülar Mark:
Kõik inimesed võivad saada biennaalist aimu, kui keeravad raadiovastuvõtja tavapärase sageduse FM pealt kesklaine MW ja lühilainele SW peale. Kuuled ukraina, poola, tšehhi ja rumeenia keeli, rääkimata prantsuse, saksa ja vene keelest. Lisaks tundmatuid keeli ja raginaid, mis annavad inimliku mõõtme, mida näiteks interneti teel raadiokuulamisel ei ole. Katkestus pole ragin.
Saab kuulata reklaame, mis sind ei puuduta (soome), sõnumeid, mis on alati kaasaegsed (poola) ja puhast propagandat (holland). On jaamu, mis räägivad omadest omadele (sloveenia) ja omadest teistele (eesti) ja teistest teistele (belgia). Mõlemad on huvitavad. Sõnum muutub konteksti teadmata sümboolseks. Selle võtab biennaalil kõige paremini kokku Jaapani paviljoni väljapanek ja mõiste "Otaku". "Loss of future" on arhitektuuri hetkeseisu kirjeldamiseks sobiv termin. Läbimurret tehnoloogia abil humanismi edendamiseks ei ole veel toimunud.
Saksa kriitik peab eestlasi veidraks
Eesti ekspositsioon on leidnud positiivseid vastukajasid. Alljärgnevalt katke ajalehest “Die Zeit” (16.09.2004) Hanno Rautererg “Sujuvalt kurvi”.
Kas arhitektid suudavad maailma päästa? Reformiideed Veneetsia biennaalil.
Lai tee läbi vormiäikese, pimestavad ideevälgatused ja hirmuäratav arhitektide kõuemürin. Siis äkitselt, pärast tuhandete erikujuliste kavandite etendust, hobune, keset Veneetsiat, avaras arsenali-hallis. Kaigastest ja laudadest kokkunaelutatud hobune redeliga, mis viib üles looma kõhus olevasse teatud kohta, õigemini: peldikusse.
Täiega veidrad, need eestlased. Siin nad siis on, kutsutud arhitektuuribiennaalile, sellele ikka veel tähtsaimale, iga kahe aasta järel toimuvale väljapanekule ehitusmaailma uusehitistest, vastuolulistest eksperimentidest ja uljastest ideedest. Ja mida teeb Eesti? Laseb kohale sõita kuivkäimlal, saadetuna arvukatest teisi peldikuid kujutavatest värvilistest piltidest, kõik ise meisterdatud, olgu siis joogiautomaati integreeritud, puutüvest väljasaetud või lumest kujundatud. Pöörane näituseidee – ja imetlusväärselt julge.
Vastukaaluks tehnikajoovastusele, millele paljud arhitektid on taas kord andunud, taltsutamatule progressi- ja kõikvõimsuseusule, millest see biennaal tulvil on, sädelevate ja glamuursete projektide idealiseerimisele esitavad eestlased plaanideta arhitektuuri, ürgkohad. Paistab, et too hobune on Trooja hobune, mis peidab ebamugavat küsimust, kas ja milleks arhitektid veel vajalikud on.
Sedalaadi enesepeegeldust pole arsenali-hallis muidu millestki märgata, ometi näib olevat varjatud side eesti väljutamislavastuse ja naaberruumide prassivate kavandite vahel. Võiks näiteks tunduda, nagu planeeritaks seal teatud liiki seedearhitektuuri. Näha on ainult soole- ja põiekujulisi pilte, puhituvaid, käärivaid, mulksuvaid. Kõikjal arhitektide arvutiprogrammidest välja libisenud pehme ollus. Neid ja nende sugulasi sai imetletud juba kahel eelmisel Veneetsia biennaalil, ometi on nad uuesti sensatsioonina esitletud. Biennaali direktor Kurt Forster haistab koguni revolutsiooni, epohhivahetust, traditsioonilise Vitruviuse-pärase arhitektuuri lõppu. Lõpp 2000aastasele ehitusajaloole.
*
Jääb siiski lahtiseks, kas ülevoolav vormivabadus ikka viib millegi enamani kui suure fassaadišõuni. Mitme projekti puhul on varjule jäänud põhiplaanid, sisevaated, isegi informatsioon selle kohta, kas ja millal kavandi järgi ehitatakse, pole leitav – nagu ei oleks see oluline. Nagu sobiks mudel ise tõelisuseks.
Tõlge Kristel Valk, Eesti Arhitektuurimuuseum.
