Arhitektuur kui ekstaatiline ilmutus
Mida lähemale Viru Keskuse valmimistähtaeg jõuab, seda sagedamini kõlab küsimus: “Kas me sellist Tallinna tahtsimegi?” Paljukirutud Viru Keskuse projekteerija arhitektuuribüroo Künnapu ja Padrik on tänapäeval üks jõulisemaid pealinna tegijaid, kelle taktikepi järgi kerkib väga palju tähtsaid hooneid. Mõlemad arhitektid - nii Vilen Künnapu kui Ain Padrik - jätavad esialgu naiivse boheemlase mulje. Ent tegelikult on nad kahe jalaga maa peal ning elavad tundeliselt läbi iga kriitikanoolt. Uut jõudu ja energiat ammutavad nad loodusrahvaste uskumustest. “Kui varem tegime lihtsalt maju, siis nüüd on arhitektuurilooming kui ekstaatiline ilmutus” räägib kunstnik, esseist ja filosoof Künnapu, kelle mitmekülgne loovus on leidnud väljundi arhitektuuri näol.
Pealinlastele ei meeldi rajatav Viru Keskus. Küll tuntakse muret Viru väljaku kui avaliku ruumi kadumise pärast või kui ollakse täisehitamisega nõus, siis ei meeldi ehituse liiga suur maht. Milline see Viru Keskus siis õieti tuleb?
Viru Keskus on ülimalt keeruline ja huvitav töö. Tulemuseks on tükike tihedat linna – just sellist, mis Tallinnal puudub. Maja-masina ideed täiendab kaubanduskeskuse mahust välja kasvav kunstikeskus. Kommerts kasvab üle kunstiks. Tuuline Viru väljak on transformeerunud mitmetasapinnaliseks siseväljakuks, mida ümbritsevad eskalaatorid, trepid ja lahtised liftid. Ruumilist väljakut läbivad sisetänavad. Välisväljakul moodustavad välikohvik, Venuse skulptuur ja klaaskast, kus paiknevad trepp ning eskalaator geomeetrilise linnapargi. Selle lõpetab hiigelekraan supergraafika ja liikuvate filmikaadritega. Kevadel peaks kompleksi põhimaht valmis saama, siis räägime Ainiga projektist ehk rohkem.
Ehkki see ei ole otseselt sinu ülesanne, muretsed sa rajatava Viru väljaku ärikompleksi kunstikeskuse pärast - kust leida sellele väärikas promootor, kes käivitaks seal kunstielu. Kuidas seis on?
Sellega tegeletakse ja varem või hiljem ta käima läheb.
Kolm aastakümmet tagasi kirjutasid, et Tallinn ei vaja kõrghooneid enne kui linnatänavatel puuduvad hambad paigaldatud ja augud plombeeritud. 25 aastat hiljem, hotelli Radisson SAS projekteerimise aegu aga võitlesite Padrikuga iga korruse eest, et tuleks pealinna kõrgeim hoone. Nüüd sünnib teie büroos ühtejärge kõrgeid pilvelõhkujaid. Kuidas seletada 180-kraadilist põhimõtte muutumist?
Põhimõtteliselt saaks tõesti hakkama ilma kõrghooneteta. Miskipärast tekkis aga nende järele nõudlus. Arvan, et selle city vertikaalide grupi võiks ilusasti ära lõpetada. Tihedalt ja erineva kõrgusega, et tekiks tajutav kompositsioon. Grupist peaks välja ulatuma üks 40-korruseline torn. Siis on asi paigas. Vaadake, kuidas läks elama Frankfurdi kesklinn, kui selle ühekõrgustele kõrghoonetele lisandus Norman Fosteri 298 m kõrgune Kommerzpanga torn.
Sa oled teiste suhtes väga kriitiline. Kuidas suhtud teiste tehtud kriitikasse sinu aadressil?
Tegelikult ei ole ma üldse kriitiline. Aastate taguste mõtlematute märkuste pärast vabandan aga adressaatide ees siiralt. Kriitika tekitab negatiivset energiat, kuid arhitektuur tekib ainult positiivse energia väljas. Kiida head ja ebaõnnestumistest möödu vaikides – selline võiks olla tuleviku kriitika.
Kuidas hindad ise oma arhitektuuri?
Minu ehitised on tugeva energeetikaga.
Kuidas sinust üldse sai arhitekt?
Minu kadunud isa oli hea joonistaja ja omas erilist võimet asju särama panna. Tema õpetas mind joonistama ja vend tõi Moskvast näitusekataloogi “USA Arhitektuur”, mis mulle sügavat muljet avaldas. Edasi läks kõik nagu iseenesest. Ju siis oli nii ette nähtud.
Kuulusid 70ndail pärast ERKI (end. Eesti Kunstiakadeemia) lõpetamist eesti ehituskunsti uuendanud arhitektide jõulisesse rühmitusse “Tallinna kümme“, kes tõi arhitektuuriellu muuhulgas ka vaba sõna ja teoretiseerimise. Mis oli “Tallinna kümne” fenomen?
“Tallinna kümne” fenomen seisnes selles, et rühma liikmed olid kõik rafineeritud indiviidid, peene tajuga kunstnik-arhitektid. Nad olid teadlikud konstruktivismist, klassitsismist, pop-kunstist, moodsast teatrist ja filmist. Nende looming oli kordumatu koloriidiga arhitektuurikooslus ja torkas nõukogude massiühiskonna hallil taustal hästi silma.
Osalesite Ain Padrikuga 80ndail ja 90ndate alguses rahvusvahelistel konkurssidel, kus saavutasite ka edu. Kuidas oli üldse võimalik stagnaajal välja saada, seda enam, et olite ju nõukogude arhitektuurivõimudega pahuksis?
Tõepoolest töötasime välja arhitektuurivõistlustes omapärase stiili, mida nimetasime mütoloogiliseks futurismiks. Tööde spirituaalne alge mõjus tol ajal värskendavalt ja maailma arhitektuuripress ei olnud kiitusega kitsi. Erilise tähelepanu võitsid Arktika Keskus Rovaniemis ja hiljem West Coast Gateway Los Angeleses. Etnofuturistlikus laadis olid veel Kultuurikeskus Gröönimaal ja Arktiline küla Kevajärvil. Marja-Vantaa linnaplaneeringu võidutöö oli konstruktivistlikum, kuid mingi põhjamaine orgaanika oli ka seal sees. Mis puutub aga tööde välja saatmisesse, siis Arktika Keskuse töö viis Soome “Georg Otsa” kapten Kollo, West Coast Gateway lunaraha aga maksis kinni arhitekt Christian Gullichsen. Ju siis oli välja saamine kuidagi ikka võimalik.
1991. aastal lõite Ain Padrikuga oma büroo. Kaks täiesti vastandlikku loomeinimest nagu sa ise oled maininud. Kas raske pole üheaegselt hoida firmal silma peal ja tegeleda loominguga? Kuidas sünnib teie büroos üks arhitektuuriteos?
Osa töid on justkui dialoog kahe erineva looja vahel. Mõnikord töötame eraldi. Firma on hästi käivitunud. Oma osa on selles ka büroo juhatajal Mati Oldel.
Kas ühes büroos pole kitsas kahele staarile?
Arhitektuur ei ole rockmuusika. Siin ei ole vaja staare. Pühendunud inimesi mahub ühte ruumi mitu. Muuseas on firmas töötanud hulgaliselt noori ja andekaid arhitekte. Ka büroo praegune koosseis on hästi loominguline.
Milline aeg on olnud sulle arhitektuuris kõige huvitavam?
Praegune aeg on kõige huvitavam. Utilitaarne leiutamine pole kedagi õnnelikumaks teinud. Inimesed vajavad vaimset arhitektuuri, mis aitaks avada nende spirituaalse mina.
Mis on arhitektuuris sinu jaoks oluline?
Miljonite aastate jooksul on arhitektuur ajanud Jumala asja. Templid ehitati energiasammaste kohale. Pühakodade, matmispaikade ja riitusehitiste arhitektuur oli kui ruumiline instrument, mis vahendas maist reaalsust ja taevast reaalsust. Ühtegi ehitist ei tehtud niisama, suhe kõrgema energiaga pidi alati paigas olema. Sellise arhitektuuri juurde peame tagasi pöörduma.
Kes on praegu sinu lemmikud arhitektuuris?
Louis I. Kahn – teadjamees, kelle ürgandeks on võime oma ehitistesse saada hiigelsuur peenenergeetiline laeng. Tadao Ando – jätkab Kahni tööd, tema plaanid töötavad ühtlasi ka maamärkidena. Luis Barragan – kelle lomingus kajastub Mehhiko indiaanlastelt pärit sügavus ja religioossus. Alberto Campo Baeza, kelle lihtsates kompositsioonides on templite ajatus koos igavese arhetüüpsusega.
Oled professor Tallinna Tehnikakõrgkoolis, aga õpetanud ka Londonis ja mujal kõrgkoolides. Väitsid kunagi, et meie arhitektuurikõrgkoolid on alles kanajalgadel. Kuidas sa seda kommenteeriksid?
Ilmselt võrdlesin TTK ja EKA taset East Londoni Ülikooli Arhitektuurikooli omaga. Kanajalad on tõesti krõbedavõitu väljend, sorry....
Viimastel aastatel oled suurt huvi hakanud tundma indiaanlaste, nende elu, kommete, ehituskunsti ja filosoofia vastu. Oled nendega tihedais sidemeis ja nende usalduse võitnud. Kust ja mis ajast on see huvi pärit ja kuidas see on mõjutanud sinu elu ja loomingut?
Tänu indiaanlastele sain teada sealpoolsuse olemasolust. See juhtus neli ja pool aastat tagasi. Pärast seda on mu elus muutunud kõik. Olen välja astunud võistlevast, tagarääkivast, kritiseerivast, kadetsevast ja sallimatust maailmast. Olen hakanud tajuma kõrgemat peenenergiat. Universum on terviklik, hing igavene. Meie füüsiline keha on vaid ajutine hotell, kuhu oleme korraks sündinud. Ajud on meil takistid, mis ei lase teada saada, mis oli enne sündi ja mis on peale surma. Ainult need, kellel on ajudes augud saavad aimu kõiksusest.
Praegu on sul käsil huvitav töö – projekteerid budistidele templit. Seni pole sa budistidega seotud olnud. Mis viis sind nendega kokku ja mida tähendab sulle see töö?
Kõik õpetused, mis tahavad inimest lepitada Kõrgema Jõuga on mulle armsad. Minu uus sõber Priit, kes oli varem röövel ja varas on nüüd andekas budist. Veelgi andekam on aga tema vend Peeter. Nemad tegid mulle sissejuhatava budusmikursuse. Kolleeg Tiivi tõi mind aga templi projekti juurde. Budistliku kompleksi ehitised on kolme siseõue ümber. Sümmeetrilised kujundid projektis on massiivsed ja rahulikud. Ainult stuupad, palveveskid ja suur Buddha altar ehitatakse täpselt Tiibeti moodi. Arhitektuur tervikuna on euroopalik, kuid mahtude astmelised rütmid tekitavad kaugeid Himaalaja assotsiatsioone, samuti punane, kollane ja oranž värv templi interjööris. Samat ülesannet teeme ka koos TTK üliõpilastega. Ehitame üles plaani, ehitame üles ka iseenda. Öeldakse, et sellele, kes teeb templi maa peal, ehitab Jumal templi taevas.
Mis sind erutab praegu arhitektuuris? Mida ootad tulevikuarhitektuurilt?
Mind erutab praegu arhitektuuris sakraalsus. Tuleviku arhitektuur saab olema üsna sarnane muinas-Egiptuse, India, Kambodža, Asteekide, Maiade ja Inkade ehituskunstiga. Inimkonda ootavad ees väga suured muudatused.
Pildiallkiri: Budistliku keskuse üks esimesi kavandeid. Esiplaanil asub kaheksatahuline astmeline tempel.
Tellijate muljed arhitekt Vilen Künnapust
Kunstnik Aili Vint: Ma unistasin, et meie maja oleks, kui pildigalerii, kus seintel rippuvatele maalidele lisaks näeksin igast aknast valguse poolt maalitud maale. Näiteks juba hommikul vara vaatan läbi piiluavade nagu läbi pildiraamide, kuidas esiplaanil ergab muru ja tagant paistavad puude tumedad varjualused nagu Toomas Vindi metafüüsilistel maalidel. Lõunaks muutuvad vaated hüperrealistlikeks, õhtupoolikul polekski nagu valgus seal maalimas käinud vaid hoopis Caspar David Friedrich. Tõusev päikene peibutab endale järele. Ma unustan enda ja muudkui uudistan ning naudin maja sees tekkivaid valguslaike. Minu meelest on kõige vahetum ja ehedam just see elamise ruum, mis on kujundatud loomuliku valguse abil. Villu projekteeritud maja teebki mu unistuse reaalsuseks ja ma tunnen, et see on nagu suur ilus anum, kuhu valgus koguneb.
Kunstnik Toomas Vint: Villu oli lausa vaimustatud mõttest kunstnikele maja projekteerida. Projekti skitseerimine läks tal hämmastavalt kiiresti, ainult kümmekond päeva – oli tunne nagu oleks nägemus sellest majast ammu tal tagataskus just meid oodanud. See polnud mitte utilitaarne, elamiseks mõeldud maja, vaid suurejooneline kunstnikele ja nende maalidele loodud olemise paik.
Maja on nagu voolav õdus ruum, mille sees on kerge loovalt olla, maalida, kirjutada ja mõelda. Peab ütlema, et kui Villu projekt poleks niivõrd ahvatlev olnud, siis vaevalt, et meiesugused boheemlased oleksid majaehitaja kolgatatee jalge alla võtnud.
Kuup, kinnas ja Lemuuria
Sirvisin läbi aastatetaguse teksti, mille 80ndate lõpus Vilen Künnapust Vikerkaarde kirjutasin ja leidsin sealt nii mõndagi huvitavat. Nagu näiteks jõudmise “palli, kuubi, silindri ja kinda (!??) ning nendevahelise ruumi astronoomiani. Kuivõrd see, geomeetriliste objektide ning kinda mõnevõrra ootamatu kooslus tõepoolest Künnapu loomingust pärineb, siis aga siia juurde veel üks lõik samast tekstist, sedapuhku tsitaat Künnapult endalt: “Kujundid on nagu asjade kontuurid TV-ekraanil. Nad on meeldejäävad ja toredad. Kui me ütleme, et me armastame kasse, siis tegelikult me armastame hoopis nende kontuure TV-ekraanilt.”
See mõtteavaldus seletabki Künnapu kohta minu jaoks peaaegu kõik, lahendades täiesti muu hulgas ka kinda kujundiga seotud saladuse. Sest eks pole ju kinnas visuaalses mõttes suurt midagi muud, kui multifilmilikult lihtsustatud käsi – selle kontuur, mis seest on ühtlaselt ära värvitud, tavakohaselt mustaks. Ja nagu multifilmi Künnapu nii oma tekstides, sõnavõttudes kui ka arhitektuuris mistahes teda huvitavat jutustabki, olgu selleks kasvõi eksistentsi müsteeriumid või side teispoolsusega. Lihtsalt ja lapselegi arusaadavalt. Weizenbergi “Hämarik” pole selles jutustuses mitte kultuurilooline tsitaat ega kummardus kaunile kunstile, kitshile või rahale nagu kahtlustatud, vaid tegelane multifilmist – naine kui niisugune tema kõige koomiksilikumas esituses, naise kontuur, mis seest on ühtlase, näiteks terrakota tooniga täidetud. Radissoni hotell on samasugusest lapsemeelsest maailmast: üksteise otsa laotud, värvilised legoklotsid. Viru väljakut täitev “masin-maja” on aga miskit juba vanemale vanusegrupile – “Noore Tehniku” poest ostetud mikromootorite ja elektriajamite kuhjatis, mis küll autoril kontrolli alt välja minema kipub (tehnikas ning masinates üleüldse ei ole Künnapu kuigi tugev).
Nii kuidas aeg edasi liigub ja mis uued asjad Künnapu erksat vaimu huvitavad, nii lisandub pidevalt uusi teemasid ka tema poolt katkematult jutustatavasse multifilmi – hiljuti on sellesse juurde tulnud indiaanlased, Egiptus ning kadunud kontinendid Limuuria ja Atlantis. Künnapu kosmilist energeetikat ning substantsiaalset vaimsust jutlustavad sõnavõtud on jätkuvalt lihtsad ja toredad nagu animeeritud usundilood pühapäevahommikuses Caroon-TVs. Jah, alati kui ma Künnapud kuulan või tema arhitektuuri vaatan, jookseb mul tema maailm vahva multikana ikka silme ees – ent miks tundub mulle sealjuures, et see tuleb läbi hirmsa kärina ja raginate, mitte läbi kaabel – ega satelliitkanalite, vaid pigem nagu 70ndate algusest meeldejäänud “Tom ja Jerry” ülekanded mingisse eel-värvilisse VEF-televiisorisse juurdetinutatud soome plokist?
Rääkides poeesiast ning tuginedes ameerika kommunikatsiooni teoreetikutele Shannonile ja Weaverile, samastabki Juri Lotman poeesia kommunikatsiooniprotsessi seisukohalt ju õigupoolest müraga – sellega, mis lisandub sõnumile selle saatja ja vastuvõtja vastastikusest toimest ning nendevahelisest ruumist. Ja siinkohal asetub Künnapu “multifilmides” see viimanegi paika. Eks ole ta ju ja ise öelnud, et poeesia ning üldse kõik, mis on olemuslik, sünnib mitte esemetest, objektidest ega ka subjektidest, vaid sellest, mis jääb nende vahele.
Selles mõttes Künnapu ongi, jah, tõeline poeet Vahendades meile kosmilisi urinaid ja raginaid. Kui ta aga oma “tüüneri” mürakindlaks saab, siis ta poeet enam muidugi pole. Pigem usukuulutaja või miks mitte pühak.
Raoul Kurvitz
