30.08.2007, 00:00
Arhitektuuri-vaate-torn
Kuusalu vallas Pedaspeal toimus teist aastat järjest
kunstiakadeemia arhitektuuri eriala esimese kursuse üliõpilaste
praktika, mille käigus ei maalitud mitte kadakaid ega pildistatud
mustvalgele filmile katkisi majaseinu, vaid ehitati valmis hoopis päris
majake töönimega “varjualune”. Kui möödunud
aasta väikevorm oli vormistatud hiiglasliku kinnise kiigena, viidates nii
põlistele noorte hängimiskohtadele – nii kelmikatele
külakiikedele kui ka bussiooteputkadele –, siis sel suvel pakub
varju torn.
Enne töö algust olid koolis ettevalmistustöid juhendanud arhitekt Andres Alver ning projekti kohapeal tuuninud Jaan Tiidemann torni suhtes üpris skeptilised. Nad leidsid, et oleks tudengitele paras ning õpetlik kogeda, et kuigi viltused pinnad on ehituskunstis väga trendikad, on tegelikult nende peal kehv olla. Kuigi projektis olnud pöörasust jäi tegelikkuses vähemaks, oli õigus lõpuks siiski tudengitel. Viltune põrand irriteerib ja on astudes kindlasti tavalahendusest elamuslikum.
Projekti põhiautoriks oli Ivan Sergejev, kes õppis töö käigus kursusekaaslasi usaldama ja ei soovinud enam kõiki asju üksi otsustada ning ise teostada. Kas pole ka isiksuse arengu seisukohalt torni ehitamine mitte kaunilt sümboolne?
Esmalt oli keerulisemaks ülesandeks tuulekoormuse arvutamine, seejärel tehti betoonist vundament ning puidust raamid. Palju aega kulus diagonaallaudise täpseks timmimisele ning nuputamisele, mida teha, et vesi ei hakkaks hiljem ehitist liialt kahjustama. Ja mis veelgi toredam: kaheteistkümne pika tööpäeva jooksul ei õppinud tudengid mitte ainult oma kätega maja ehitama, vaid ka surfama.
Jaan Tiidemann, kelle suvemaja juures kogu möll käis, räägib, et leidis torni ehitamise käigus kohe varjualuse asupaiga kõrvalt 70 sentimeetri sügavuselt roigaste kimbu. “Kuna tegu on vana rannajoonega, siis võis see olla kaldakaitseehitis, kalalõks. Ja kui seal oli vana maja, siis rahapada on veel välja kaevamata.” Ta usub, et tegu on vähemasti paarisaja aasta vanuste riismetega.
Arhitektuuriüliõpilaste workshop’i toetasid Tartu teaduspark ning materjalidega “puidumehed”.
Miks? Puuinfo projektijuht Märt Riistop rõhutab teavitamist: “See on hea võimalus tekitada üliõpilastes emotsionaalne side puiduga. Taotluslikult oleme jätnud sekkumata sellesse, mida tudengid teevad, loominguvabaduse tunnetamine peaks süvendama muljet puidu võimalusterohkusest. Eelmise aasta workshop’i lõpetamisel ütlesid osalejad isegi, et see, et midagi sellist pole varem toimunud, on kuritegu.”
Torni avamisel kuulutati välja ka konkurss “Eesti parim puitehitis 2007”, mida kureeriv Erik Konze tõdeb: “Torn on ehe näide sellest, mis võib sündida täielikus loomingulises vabaduses.
Võiks öelda, et konkursil on kaudselt sama eesmärk – esile tuua arhitektide parimat loomingut, et ülejäänud rahvas näeks, milleks selle loojad on võimelised.”
Enne töö algust olid koolis ettevalmistustöid juhendanud arhitekt Andres Alver ning projekti kohapeal tuuninud Jaan Tiidemann torni suhtes üpris skeptilised. Nad leidsid, et oleks tudengitele paras ning õpetlik kogeda, et kuigi viltused pinnad on ehituskunstis väga trendikad, on tegelikult nende peal kehv olla. Kuigi projektis olnud pöörasust jäi tegelikkuses vähemaks, oli õigus lõpuks siiski tudengitel. Viltune põrand irriteerib ja on astudes kindlasti tavalahendusest elamuslikum.
Projekti põhiautoriks oli Ivan Sergejev, kes õppis töö käigus kursusekaaslasi usaldama ja ei soovinud enam kõiki asju üksi otsustada ning ise teostada. Kas pole ka isiksuse arengu seisukohalt torni ehitamine mitte kaunilt sümboolne?
Esmalt oli keerulisemaks ülesandeks tuulekoormuse arvutamine, seejärel tehti betoonist vundament ning puidust raamid. Palju aega kulus diagonaallaudise täpseks timmimisele ning nuputamisele, mida teha, et vesi ei hakkaks hiljem ehitist liialt kahjustama. Ja mis veelgi toredam: kaheteistkümne pika tööpäeva jooksul ei õppinud tudengid mitte ainult oma kätega maja ehitama, vaid ka surfama.
Jaan Tiidemann, kelle suvemaja juures kogu möll käis, räägib, et leidis torni ehitamise käigus kohe varjualuse asupaiga kõrvalt 70 sentimeetri sügavuselt roigaste kimbu. “Kuna tegu on vana rannajoonega, siis võis see olla kaldakaitseehitis, kalalõks. Ja kui seal oli vana maja, siis rahapada on veel välja kaevamata.” Ta usub, et tegu on vähemasti paarisaja aasta vanuste riismetega.
Arhitektuuriüliõpilaste workshop’i toetasid Tartu teaduspark ning materjalidega “puidumehed”.
Miks? Puuinfo projektijuht Märt Riistop rõhutab teavitamist: “See on hea võimalus tekitada üliõpilastes emotsionaalne side puiduga. Taotluslikult oleme jätnud sekkumata sellesse, mida tudengid teevad, loominguvabaduse tunnetamine peaks süvendama muljet puidu võimalusterohkusest. Eelmise aasta workshop’i lõpetamisel ütlesid osalejad isegi, et see, et midagi sellist pole varem toimunud, on kuritegu.”
Torni avamisel kuulutati välja ka konkurss “Eesti parim puitehitis 2007”, mida kureeriv Erik Konze tõdeb: “Torn on ehe näide sellest, mis võib sündida täielikus loomingulises vabaduses.
Võiks öelda, et konkursil on kaudselt sama eesmärk – esile tuua arhitektide parimat loomingut, et ülejäänud rahvas näeks, milleks selle loojad on võimelised.”