Aastaid on EKA arhitektuuri lõputööde märksõnadeks olnud linnaehitus, urbanistlik potentsiaal, linnaruumi voolavus ja jõujoonte tunnetamine. Urban on in. Vaevalt on maailmas palju koole, kus kiirelt muutuv ühiskondlik ja ruumiline väli on mänginud kätte võimaluse analüüsida erakordselt mitmekesist, pulseerivat ja dünaamilist keskkonda – Tallinna uudis- ja unaralad, karmilus Ida-Virumaa, tööstusarhitektuuri futuristlik ümbersünd jpm. See ei ole majaklotside jagamine erivärviliseks võõbatud krundiplaanide peal, vaid soov analüüsida ruumi loovamalt, olla interpreet – õpitakse ju ikkagi Kunstiakadeemias.

Laias laastus jätkasid tänavused viis arhitektuuriosakonna lõpetajat sama suunda, ehkki eskapismi tühermaadele oli vähem. See-eest võib mitme töö puhul hinnata nende aktuaalsust, tegelemist Tallinna linnaruumi valuprobleemidega – Lasnamäega, Viru keskusega (või sobib kohta ikka väljakuks kutsuda?). Üks võimalikke arenguid koolis oleks ju suurema ühiskondliku sekkumise, aktsiooni, poleemika suunas – seda näitas juba EKA ja Kaubamaja vahele maha joonistatud ning suurt meediatähelepanu võitnud liba-sebra projekt.

Tänavust lõputööde komisjoni tööd juhtis arhitekt Jaan Holt, kes on üle kahekümne aasta olnud Virginia Tehnikaülikooli Washington-Alexandria arhitektuurikeskuse eesotsas. Nelja-aastasena Eestist lahkunud mees õppis Pennsylvania ülikoolis samuti Eestist pärit Louis Kahni (“Mõne sõna ta eesti keelt rääkis”) ja insener August Komendanti käe all. Eluaeg õppejõuna tegutsenud Holt peab oma arhitektuurikooli tugevuseks selle rahvusvahelisust – tudengid saabuvad siia 13 eri koolist üle maailma, üheks lepingupartneriks on ka Kunstiakadeemia. Nii on Washingtonis õppinud mitmed tänased noorema põlvkonna tipud, nagu Toomas Tammis, Siiri Vallner, Hanno Grossschmidt, Mihkel Tüür, Ralf Lõoke jt.

Küsin Jaan Holti käest, mis on arhitektuuriõppes kõige tähtsam. “Kõige olulisem on näha õpilase unikaalsust, tema eripära. Kõige halvemad koolid on need, kust tulevad ühesugused lõpetajad – kool ei ole aidanud neil ise areneda. Mies van der Rohe koolis, Armouri Tehnikainstituudis Chicagos nägin, kuidas kõik olid nagu väiksed miesid.”

EKA lõputööde taset peab Holt väga heaks, ehkki Ameerikas kuuluksid need tööd linnaplaneerimise kui eraldi eriala alla, jäädes “kuhugi linnaehituse ja arhitektuuri vahele. Ma tean, et Veljo Kaasik omal ajal kartis, et arhitektid ei oska pärast lõpetamist tegeleda linnaehituse küsimustega. Rõhuasetus linnaruumile on Eesti kontekstis praegu õige – vastava eriala inimesed teil ju puuduvad.”

Tänavustest lõpetajatest tõstaks Holt esile Maarja Kase, kelle töö “Individuaalne Lasnamäe” oli omamoodi modernismi lammutusprojekt – vabaplaneeringuline “paks” elamumassiiv oli näidiskvartalis lammutatud “õhukeseks”, neljakandiliseks klassikaliseks siseõuega linnakvartaliks. Maarja pakkus ideid nii majade rekonstrueerimiseks (lisakorrus-ühisterrass majade katustel) kui roheala organiseerimiseks (väiksed eraaiad ühise õue sees).

Kõneainet vanal teemal – kuidas hinnata arvuti genereeritud tehismaastiku originaalsust? – tekitas Oliver Soometsa Tallinna loomaaia aafrikaaniumi projekt, mis põhines internetist leitud maastiku modelleerimise programmil. Jaan Holti meelest ei hakka arvuti kunagi sinu eest mõtlema, tundma, kogema ja nii jäi projektis puudu inimmõõtmest (külastajate mehaanilisena mõjuv trajektoor).

Arhitektuuri visuaalse kujundi mõjuvusele ning n-ö ühe idee löövusele apelleeris Katrin Koiti “Väravatagune ühiskond”, mis muutis kogu Viru keskuse ümbruse jalakäijate ruumiks, puhtaks plaaditud platsiks. Komisjon hindas tööd radikaalseks, ehkki uus avalik ruum on saanud liiga ühetaoline, variatsioonidevaene. Holt siiski teed transpordile täiesti kinni ei paneks: “See on otsekui esimene mõte, mis pähe tuleb. Mitmel pool maailmas on seda juba praktiseeritud – paneme tee kinni ja jätame ainult inimesed. Urban-elu on huvitav, kuna ta on segu – sa peadki ette vaatama, tajuma ohtu, liikluskaost. Washingtoni metroos eraldati perroonid rongist klaasseinaga – nii on turvalisem, keegi ei kuku kogemata rööbastele –, aga palju huvitavam on ilma klaasita, jälgida, kuidas rong tuleb. Kui kõik ohud elimineerida, muudab see linnakeskkonna magedaks!”

Edukalt kaitsesid oma töid ka Alar Liin, kes pakkus planeeringuvariandi Maakri-Kuke tänava kõrghoonete alale, ning Ants Salum, kes kirgliku rattasõitjana oli läbi lahendanud Pirita velodroomi ja loodusliku matkaraja.