LUCAS JACKSON/REUTERS/SCANPIX

Ariana Grande on hetkel maailma suurim popstaar. Aga millise hinnaga? Paratamatult on Grande tuntusele ning ka tema viienda albumi „thank u, next“ ümber käivale kärale palju kaasa aidanud kõmuajakirjandus. Ükskõik, mida Grande muusikast või isiksusest arvata, on raske mitte kaasa elada inimesele, kelle viimase pooleteist aasta sisse mahtus mitmekümne hukkunuga terrorirünnak tema kontserdil Manchesteris, dramaatiline lahkuminek pikaaegsest kallimast räppar Mac Millerist, tormiline kihlus koomik Pete Davidsoniga (kes kaotas oma isa 9/11 terrorirünnakus), Milleri surmaga lõppenud üledoos ning sellele kiirelt järgnenud lahkuminek Davidsonist.

Ometi pidi juba Grande eelmine, augustis ilmunud „Sweetener“ olema raskuste ületamise album, suhkur kõigile mõrudele sündmustele. Singli „no tears left to cry“ pealkirja üle viskab Grande nüüd isegi nalja. „thank u, next“ jätkab üldiselt samadel radadel, mille „Sweeteneri“ põhiprodutsent Pharrell Williams eelmisel aastal kätte näitas. Kadunud on Grande eelmiste albumite klišeelikud poplood ja EDM-i bängerid (tõele au andes on need kadunud ka edetabelitest), asemele on tulnud hiphopibiidid ja pooleldi räpitud salmid, vandesõnad, „skrrt“ ja „yuh“. Mõnes mõttes on „thank u, next“ nagu õpik, kuidas SoundCloudi räpi ajastul popstaarina ellu jääda.

„thank u, next“ teeb kõike, mida hea popalbum tegema peaks. Ta seob lood lahutamatult staari isikuga, mis on suurem kui elu ise – nimilugu ei saaks laulda keegi muu peale Grande ning selle fakti tsementeerimiseks nimetab ta kohe esimeses salmis nimepidi nelja oma ekskallimat. Ta on lõbus ja mänguline – parimateks näideteks „break up with your girlfriend, i’m bored“, ja „bloodline“. Samas on ta tujukas ja liigutab popmuusika kõla natukene edasi („fake smile“, „bad idea“, „in my head“). Ta on universaalne – kes ei tunneks end vahel liiga „needy’lt“ või ei vajaks suhtes rohkem õhku („NASA“). Albumi parimad hetked tegelevad aga otseselt Milleri surma järellainetusega, „imagine“ ja „ghostin“ on kaunid ja rusuvad. Täiuslikust popihetkest jääb aga puudu nimilooga sarnaselt ajavaimu tõeliselt tabavatest hittidest. Albumi ilmumise järgselt läksid küll Billboardi singliedetabeli kõik kolm kohta Grande kätte, aga kõlalt on tegu korralike albumilugude, mitte üldrahvalike singlitega. Kui keegi muidugi üldse teab, millisena sellised poplood 2019. aastal kõlama peaksid. 8/10