Igas arvustuses peaks saabuma hetk, kus loetakse kirjeldavate epiteetide toel üles eri lugusid, ja ma tean, kuidas see Ariel Pinki plaatide puhul tavaliselt välja näeb. Tuleks viidata, palju, detailselt, kuni paroodia piirini– lugu x meenutab pilklikult 70ndate bändi y ja 80ndate artisti z. Kriitikuid saavad kiita Pinki viitearesenali ja samal ajal esitleda eneste oma. Jajah, siin plaadil on igavesti cool’id Steely Dan ja Fleet­wood Mac, aga ka Foreigneri ja Chicago paksude ballaadide külluslikud kalorid. Ning kõikjal on laiali postpungi lahtised otsad – PiL, Joy Division, Pere Ubu... Aga on veel üks küsimus – küsimus filtrist, mille Pink enese ja oma muusikaliste mõjuallikate piraattarkvara vahele paneb.

Igatahes kui Pink ühes äsja loetud intervjuus pisendavalt ütleb, et “It’s not that a big deal, music”, siis ei usu ma teda sugugi. Tema plaadid on huvitavad seetõttu, et muusika on talle probleem, et see on ühtaegu siinsamas lähedal ja samas mingitpidi mitte päriselt päral, mitte päriselt kuuldavgi. Tema vastused muusika loodud vaevustele on erisugused – ühe viite taha koguneb respektiga reveranssi, teise varju lapsemeelset camp-kihinat, kolmanda juurde jälle elevusega segatud ebamugavust. Aga ausalt öeldes loksutab Pink selle kõik segi ja ajab üle ääregi. Minu lemmik on “Menopause Man”– nagu oleks keegi üritanud kõnelda lihtsa sirgjoonelisusega, kuid jäänud oma püüdluste pinge alla ja lõpetanud progeliku pseudogootikaga.

Oleks muidugi huvitav, kui tuleks keegi kuri demüstifikaator ja ütleks, et näe, see teie hinnatud eksistentsialistlik kuulamis-mystique on kõik kinni vot selles nupus siin Ariel Pinki helipuldi neljandas reas. Et see räbu, hämu ja vibratsioon on lihtsalt heliefekt, kalkulatsioon ja osade summa. See on võimalik, on. Aga mis siis?

Ei, täna pole küünikute aeg. 9