Peipsiveere renessansimeest ja edukirjanikku Vahur Afanasjevit (39) portreteerib Krister Kivi.

Kirjanike Liidu romaanivõistluse esikoht! Kultuurkapitali aastapreemia! Võtikvere raamatuküla kirjanduspreemia! Nobel!

Romaaniga „Serafima ja Bogdan“ suure läbimurde teinud Vahur Afanasjev on mu endine kolleeg ja tõtt-öelda ei tea ma isegi nüüd – silmad magamata ööst krillis, Areeni ahastav toimetaja loo laekumist oota­mas, trükitähtaeg lähenemas otsekui tsunamilaine –, mismoodi temast täpselt kirjutama peaks. Kuid võib-olla juba tean: ajakirjanikke eristab kirjanikest see, et ajakirjanikel pole mitte kunagi AEGA, Afanasjev aga aja leidis – tahtis esialgu „Serafima ja Bogdani“ valmis saada 2015. aastaks, kuid, jumal temaga, küpses tekstike aastakest kaks kauem. Ning leidis ka koha, salapärase Peipsiveere, kus igas vanausuliste tares mõni „aja jooksul peaaegu mustaks tõmbunud ikoonike“ ning rohelised sibulapealsed suve lõpuks vööni vohavad. Terve elu olen ma Peipsi äärde minna tahtnud, kuid seda külastust ka edasi lükanud, võib-olla salamisi suisa kartnud. Peipsi serv tundub ju Tallinnast vaadates kandina, kus linna­inimene võib saada puugi või laiussi. Või mõlemat.

Lõpuks oleme me teel. Aina madalamaks vajub fotograafi auto akende taga see silmanähtavalt vesine maa ning aina kiduramaks jäävad kollased kased, kuni lõpuks on kaskede asemel valdavalt lepad ning tulevadki maanteelt ära keerav kitsas külavahetee ja võõrale autole igaks juhuks rusikat näitav koeraga vanamutt. 

« Avalehele 0 Kommentaari