PÖFFi parima naisnäitleja auhinna tõi Laura osa Veiko Õunpuu "Sügisballis" - luuni puudutav valu, mida Laura tunneb, kui tütre kadumisest teada saab, jõuab vaevata suurima kinosaali kõige kaugemasse ritta. Teatrilava vallutamine on raskem. Palju raskem: "On väljendusvahendite vahe. Filmis pead kõige otsesemas mõttes kasutama vähem jõudu. Spekter on kitsam. Film püüab kinni iga väiksemagi mõtte. Teine pool on tervikutaju. Kuna filmitakse jupikaupa, üks lõik siit, teine sealt, siis peab tajuma rolli kui tervikut. Ma olen teinud neli filmi, järgmises ehk näen natukene ette. Aga esimestes mängisin ma puht intuitsiooniga, lootes, et mäng sobib tervikusse."

See mõte kinnitab taas, et Eesti filmilavastaja pelgab teatrinäitlejaid ega oska nendega tööd teha - stseeni tuuma lahata, eesmärke seada, suunata. Aga Lavakunstikoolis juurutatakse nähtavasti omakorda eelarvamusi filmis mängimise suhtes. Alles see oli Panso-kooli juubelisaates ETV ekraanil, kui Elmo Nüganen uhkusega teatas, et Eestis on veel asjad korras - teatrikooli lõpetaja ainus väljund on teater. Et ta ei tule kooli juba mõttega filmi- või seriaalinäitlejaks saada. Miskit on selles mõtlemises vildakat.

Lavakunstikooli magistrikraadiga lõpetanud Maarja on kirjutanud ka paar väärikat esseed, mis on kommentaatorites imestust tekitanud - näitleja, ja tark inimene pealekauba? Jätame kommenteerijad selle üle pead murma, aga mis on näitleja tarkus? Vene keeles on kaks tarkust: umnõi ja mudrõi, ka saksa keeles: kluge ja weise.

"Kui neist kahest sõnast lähtuda, siis näitlejatarkus on kindlasti mitte raamatutarkus, vaid elutarkus (mudrõi, weise). Kui mõtlen puht erialaselt, siis muidugi oskus rolliga tööd teha, oskus minna teise inimese sisse. Aga see on oskus näha ja tajuda. Sest inimesed on väga kinni, ja mina inimesena samamoodi. Oma lapsepõlves näiteks. Aga targa näitleja juurde kuulub see hool ja töö ja vabaduse spekter üle keskmise."

Millal ollakse vaba?
"Olin 18, kui puutusin esimest korda kokku budismiga. Budism käsitleb neid mõisteid kõige üldisemalt võttes nii, et kui oled vaba, pole sul ka jumalat, paradiisi, pole üldse niisugust kategooriat. Ilmselt jõuavad vähesed sellise vabaduseni. Aga igapäevaelus? Kui pole ängi, kui on vaba sisemine liikumine ja käid taju järgi, siis on vabaduse aste kõrge."

Mis on hea ja mis on halb?
"Kõige üldisemates kategooriates? Väga raske vastata. Sõprade-kolleegide keskel on meil üles kerkinud uus mõiste: moonutab - ei moonuta. Mis ei moonuta, on siiras, ehe asi, see on hea. Ehk on meie ühiskonnas naistel kergem talitada "südame hääle" järgi, mis iganes see ka ei oleks. Meestel on suurem ühiskondlik surve olla iga hinna eest edukas. Kui sa oma südame järgi käid, siis ei saa väga halvasti minna. Halb on minu jaoks kõik see, mis tehakse ainult võimu, vägivalla, raha nimel."
Maarja näitlejatee pole veel kümmet aastatki pikk. Budistliku rahuga ütleb ta juba praegu, et Hollywood pole mingi omaette unistus. "Pealegi tehakse Euroopas nii palju häid filme. Aga kõigepealt tahab inimene kinos meelelahutust ja ta teab, et Ameerika film lahutab tema meelt kõige paremini. Inimesel on arusaam, missugune peab olema film ja "elu nagu filmis". Eesti film ei vasta sellele ettekujutusele, ei ole nii ilus ja väljapeetud. Aga näiteks soomlase Aku Louhimiehe "Paha maa" räägib meile ühiskonnast ja maailmast tervikuna. See on parim, mis saab olla," võtab Maarja kokku oma filmieelistused.

Aasta Berliinis õppimist ja pool aastat New Yorgis elamist on tema isiklikku maailma tugevalt avardanud, ning Eesti on omakorda üha armsamaks saanud. PÖFFil Tallinnas oma inimeste ees auhinda vastu võtta oli eriliselt armas. Kas SL Õhtulehe pealkiri "Maarja Jakobson, Euraasia parim näitleja" tekitas temas vähem meeldivaid tundeid? Õnneks ei - Maarja on õppinud aastatega iga lolluse peale mitte vihastama: "See on nii absurdne, mis meedia sulle külge poogib - nii absurdne, et ajab pigem naerma."

Modellid ja näitlejad on ajast aega olnud teismeliste suured iidolid ja eeskujud. Maarja teeb joogat, toitub tervislikult, jätab avatud ja positiivse inimese mulje. Tahtejõud, enesepiitsutamine, kõhklemised, nutuhood, taas jalule tõusmine ja edasiminemine on kauni naeratuse taga peidus.

Isegi 2006. aasta Berlinale festivali glamuuris ja välklampide säras, mil ta teiste Euroopa tulevikutähtede seltsis punasel vaibal tundis end neljanda klassi tüdrukuna, keda keegi tantsima ei võta, läbis ta eluõpiku olulise peatüki: "Tegelikult sain sealt kogemuse ja õppetunni eneseväärikuse kasvamiseks. See, kas mingi Prantsuse agent vaatab mind kui inimest või vaatab must üle, see ei muutnud enam mu arvamust endast. Lahkusin Berliini filmifestivalilt hoopis sirgema seljaga, kui sinna läksin."

Veiko Õunpuu, "Sügisballi" ja "Tühiranna" režissöör: "Maarja on kusagil öelnud, et mina olevat kinnine inimene. See on kummaline, sest mina arvan, et hoopis Maarja avatud olek on mingi erilist sorti kinnisus, tegeliku sisemise oleku hoolikas varjamine. Aga see on okei, sest ainult keskpärane ja loll inimene laob kohe kõik letti, mis tal varuks on. Nagu Untki on öelnud, Eesti teatri probleem on liiga keskpärased inimesed, kes argipäeva palge ees end kohe paljastavad."

Maarjale aga ei meeldi tolmune teater. Selline, kus klassika on lihtsalt parukate ja ballikleitidega lavale pandud, ja selgusetuks jääb, miks lavastaja sellise tüki on valinud. Ja mida ta tahab sellega öelda siin ja praegu. "Mulle on oluline, et etendus kõnetab kaasaegset inimest. Kui need rollid, mida ma teen, need saatused puudutavad inimesi, olen rahul. Isegi kui ma ei saa sellest teada. Mind on mõjutanud nii paljud inimesed, ilma et nad ise sellest midagi teaksid."

Teatrirevolutsiooni ta ei nõua, aga julgemat sekkumist igapäevaellu küll. Poliitilist ja sotsiaalset teatrit, mis tasakaalustaks ajaloo ilu. Von Krahli lavastustes on Maarja ka leidnud seda, mida teatrilt ootab. Seepärast ta neis kaasa lööbki ("Europiraadid", "Võluflööt"). Praegu käivad aga proovid Rakvere teatris ja kevadel algab Kuressaare teatris töö Tammsaare "Ma armastasin sakslast" kallal. Teater on Maarjale ikka veel keeruline, kuid ka suurepärane õppimise ja kasvamise koht.

"Maarja on ettevaatlik ja tark, see on hea. Ta on ehk pisut liiga kaine. Tema ampluaasse võiksid siseneda lausa pahelised rollid, aga kuidagi on elu see tahk temast siiani mööda läinud.

Eksootilise välimuse tõttu aga oleks temas isegi nagu midagi aristokraatlikku... Natuke rohkem isabellehuppertlikku julgust teeks temast kahtlemata rahvusvahelise staari," on Õunpuu veendunud.

Maarja Jakobson

  • Vabakutseline näitleja
  • Lõpetas Tartu Descartesi Lütseumi 1995
  • Õppis aasta Tartu Ülikoolis germaani filoloogiat ja läks siis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse näitlemist õppima. Lõpetas 2000
  • Näitleja Pärnu Endla teatris 2001-2004
  • Erasmuse stipendiaat Berliinis; võitis parima üliõpilasena auhinna saksakeelsete teatrikoolide kohtumisel Bernis juulis 2001. Magistritöö kaitses lavakõne teemal
  • Mänginud ETV sarjas "Õnne 13" (aastast 1998)
  • Kinošoki filmifestivalil 2005 parim naisosa (Alice filmis "Stiilipidu")

Filme:
"Harjutusi Florianile" 1999
"Majakas" 2001
"Stiilipidu" 2005
"Kõrini!" 2005
"Tühirand" 2005
"Sügisball" 2007