RIISI SÕELUMINE: Süüa tuleb igal õhtul ja sõltumata riigikorrast. Kaia-Kaire Hunt
Neljakümnendates aastates šerpanaine kitsukesel bussiistmel minu taga avab akna ja oksendab oigava häälega.”Ameerika mägedele” kaugelt silmi ette andev 38 tundi kestev raputamine tolmusel maanteel sunnib sama tegema ka mitmeid tiibetlastest koolilapsi, kellega koos hüpleme jõuravas autobussis. Tiibeti põgenike kolooniast Majnu Ka Tillast väljunud soomustransportööri, Hummeri ja Ikarusega ristatud TATA hiigelsõiduk on rändamas üle kõrbe, “terai” ja Himaalaja Katmandusse. Kõrvalpingil uinunud tütarlaps virutatakse ühe eriti matsaka teeaugu kohal peaga lakke nagu lingust visatu – mõnekümneks sekundiks kangeks ehmunud tüdruk pühib seejärel mitu minutit pisaraid, valugrimass näol. Kaks korda puruneb autobussi rehv. Just nõnda, läbi okse, pisarate ja maoistide kontrollpostide kulgeb meie teekond maalilise Nepali südamesse, Gauthama Buddha sünnilinna.

Kuningakrooni asemele sonimüts
Nepali (endine?) kuningriik erineb teistest Himaalaja väikeriikidest mitmeti. Esiteks on neil õnnestunud kõige kiuste säilitada tänaseni täielik iseseisvus – kadestamisväärne saavutus nii Sikkimi, Assami, Hunza, Ladakhi kui teiste endiste mägimonarhiate pilguga vaadeldes. Teiseks, täna pole võimalik kindlalt öelda, kes valitseb selle sissetulekute poolest maailma üheks vaeseimaks peetava riigi territooriumi. Kuigi kuningavõim kukutati viimati alles eelmise aasta sügisel, tuues ametlikult riiki tüürima peaminister Koirala juhitava 8 partei koalitsiooni, on pikalt kestnud kodusõda riigi jaganud eri mõjutsoonideks. Hiina poolt aidatud maoistid omavad Nepalis suurt toetust ning nende nõusolekuta ei saa valimisteni kinnitatud vahevalitsus teha ühtegi olulist otsust.

Võimu ja valitsemise segasusest annab tunnistust juba piiripunkti embava riigivärava pealkiri.

“Tere tulemast Nepali Maoistlikusse (CPN) Föderaalsesse Vabariiki,” tervitab inglise- ja nepalikeelne veripunane kiri riiki sisenejat. Kuid valimisi, mis maoistide võimu legitimiseeriks, pole siiani toimunud. Millegipärast on haakristiga passipitsat vahetunud mäestikukontuuriga.

Aga piiri valvab endiselt sinakashallis laigulises välivormis Nepali armee ja viisakontoris tervitavad mind äratundmisnaeruga seal eelmiselgi aastal toimetanud kuninglikud ametnikud.

“See toob sulle head õnne,” imestab tembeldajate seltskond, avastades juhuse, et minu riiki sisenemise kuupäev, isegi kellaaeg on täpselt sama, võrreldes aastataguse külastusega, ja kinnitavad ühest suust: “Kuningas “magab” ikka veel. Kõik on korras – ei mingeid bandasid enam!”

Päike särab, bandad jätkuvad
Bandaks nimetatakse Nepalis massiivseid, peamiselt maoistide korraldatavaid üldstreike, mis halvavad sageli pikaks ajaks täielikult kogu elu ja kalduvad vahel lõppema vägivallaga. Ei punastel tudengitel ega seltsimees Prachanga poolt juhitaval punaparteil pole probleemiks elutegevuse peatamine 700tuhandelise elanikkonnaga Katmandus või ükskõik millises suuremas Nepali linnas. Kuigi kodusõja ametlikult külmutanud vaherahu on kestnud üle aasta ja turistidel on Nepalis alati üle keskmise turvaline olnud, jätkuvad kaugemates mägipiirkondades ikka veel kokkupõrked. Vaid mõned nädalad tagasi Mumbais rongi oodates kuulsin Skype’i vahendusel kunstnik Aivo Blumilt äsjasest juhusest, kus maoistid röövisid lunaraha nõudmise eesmärgil tema rännumehest tuttava.

Jõudes hotelli, saabki kohemaid selgeks, et piiriametnik est reklaamimehed on faktidega vassinud. “Kohe algab 17päevane banda terais (Nepali territooriumist kolmandikku hõlmav Indiaga piirnev roheline tasandik),” teatab minu sõber Bishnu, kes kamandab Thameli linnaosas maalilist võõrastemaja. Bishnu on parimates aastates asjalik ettevõtja, kes kehastub nüüd pooleks tunniks ümber kiirinfoautomaadiks, et võtta kokku olulisemad aasta jooksul toimunud sündmused.

Üldjoontes sündmused puuduvad.

Siiski.

Terai on hakanud nõudma autonoomiat, seal on tekkinud hulganisti uusi parteisid – kostab nagu tõelise demokraatia tärkamine.

Nepali valimisi on aastaga edasi lükatud niipalju, et keegi ei võta uusi väljakuulutatavaid kuupäevi tõsiselt. Viimase seisuga peaksid üldvalimised toimuma saabuva aasta märtsis.

India rajab valitsusnõrkust ära kasutades Nepali piirile tammi, hammustab tükikesi endise kuningriiki territooriumist ja uputab siinseid põldusid.

Piirkondlikud erinevused süvenevad.

Jõudsalt levib mobiilside.

Elu on läinud mõnevõrra kallimaks, kuid on ikkagi veel palju odavam kui Indias.

Ja ülejäänu ongi vähemalt pealinnas nii nagu varem, ohkan äratundmisrõõmuga, jalutades läbi päikeselaikude pangamaja poole. Kalliskivide, kampsunite ja matkavarustusega kauplevate poekeste vahel sõeluvad poolsajandi tagust Britanniat meenutavad rokkeritagides mootorratturid, üsna kasitud tänavatel kõlab valjusti Guns’N’Roses, segunedes rahvamuusika ja maoistide liikuvate propagandameeskondade ruuporiplärinaga. Õhk on täis ootust, lootust ja Hispaania kodusõja, Woodstocki ning perestroika hõngu.
 
Autor elab Katmandus seoses Amnesty Internationali missiooniga Aasias.