Võrreldes pärispillidega bändide muusika kirjeldamisega, on päris raske seletada, kuidas dubstep täpselt kõlab ja mis emotsiooni ta endas kannab. Iga produtsent nokitseb kodus vaikselt tarkvaraga ja kas ta kasutab 404 bassi või on tal haardes ehk midiklaver, kes teab. Dubstep'i üldistavaks iseloomustuseks sobib netist nähtud Monsta koomiksi põhjal öelda, et peol seisavad inimesed mesmeriseeritult massiivsete basside meelevallas ja järgmine päev kohtudes ütlevad: "Küll ikka oli eriti rets."

Dubstep'i juured

Dubstep'i juuri otsides võiks minna vähemalt 1950ndatesse, ammusesse aega, kui Jamaica mehed sound systeme'i ehitasid ja tänavatel pidusid korraldasid. Või kui nad sealsamas kandis 1970ndatel reggae-muusika instrumentaalideks redutseerisid ja n-ö B-poole e version'i leiutasid.

Läbi võiks vaadata ka kogu briti kariibi- ja afromõjutustega muusikaajaloo Adrian Sherwoodi punk-dub'ist kuni I.G. Culture Lääne-Londoni broken beat'ini, põigates läbi reividest ja reivist välja kasvanud lõpututest derivaatidest, nagu jungle, breakbeat, 2step ja kümned muud alažanrid. Kuid kuna igasugune liikumine või subkultuur nõuab endale siiski piire, milles teda eristada, siis ei puudu need ka dubstep'il.

90ndate lõppu võib dateerida 2stepi / UK garage'i sünni - muusika, mis võiks olla lingiks house-muusika ning drum'n'bass'i vahel. Valdavalt mõnusate meloodiate, hüplike rütmide ja ohutute naishäälte pärusmaa. Kuid on vana tõde, et helge voolu sees tekib tumedam - "dark" - vastandus. Nii peavad vähemasti dub-steppijad ise just sellist tumeda suunaga uk garage'i oma eelkäijaks. Meenutades artiste Zed Biast, Ghosti, Horsepower Productionsit,
El-B-d ja mitmeid teisi.

Neid algseid arenguid saab kuulata mõned kuud tagasi ilmunud kogumikult "The Roots of Dubstep". Ning just produtsentidest Ghostist ja Horsepower Productionist rääkivas muusikaajakirja XLR8R (ilmub San Franciscos) kaaneloos aastal 2002 sai oma distinktset eripära otsiv uus stiil dubstep'i sildi. (nimetatud tegelased valmistasid tollal veel dub-2stepi).

Kuid ülalmärgitud nimed ei suutnud omal jõul laiemasse teadvusesse murda. Dubstep - nagu seda praegu on võimalik muudest step'idest eristada - sai õige käigu sisse alles siis, kui Lõuna-Londoni noored mehed Skream, Hatcha, Coki, Mala etc. olid hankinud endale võimaluse muusika valmistamiseks ning omasid visiooni - bassvisiooni.

Dub-geograafia

Algseks dubstep'i tulipunktiks kujunes Croydoni plaadipood Big Apple, millest sai ka lühiajaline plaadifirma Big Apple Records. Poes töötasid nii Skream kui Hatcha ning sinna tõid oma demolindistusi Mala ja Coki aka Digital Mystikz, plaadim ärgi alt ilmusid tulevaste dubstep-prominentide esimesed 12tollised. Lõuna-Londoni all tuleb silmas pidada eelkõige Croydoni linnaosa (ingl k - borough), kuid samuti city poole jäävaid rajoone Levishami ja Lambethit koos Brixtoniga. Ühelt poolt on Lõuna-London suure valgete kontsentratsiooniga, kuid samas on see ka Kariibi mere saarte ja Aafrika juurtega inimeste üks keskusi. Mõni ime siis, et dubstep'i sünnikodu on anglo-jamaika kultuuri sidesõlmes.

Teiseks tuleb toonitada - sarnaselt muusikakriitiku ja grime'i suure poolehoidja Simon Reynoldsi möödunud aastase arvamusega (ajakirjas The Wire) -, et metroo ulatub ainult Brixtonini. Keskkondlik atmosfäär on kindlasti kogu dubstep'i kõla palju mõjutanud - karm reaalsus peegeldub muusikas ja Lõuna-Londoni atmosfääri tähtsust lausa rõhutatakse. Kuulake või lugusid nagu Buriali "South London Boroughs", "Nite Train" või "Night Bus". Või vaadake dubstep'i ihufotograafi Georgina Cooki fotoblogi drumzofthesouth.

Anglo-jamaika pärandiks võib olla aga kas või Digital Mystikzi organiseeritava ja ühe olulisema dubstep-ürituse "DMZ" väidetavalt ekstramassiivne sound system. See jätvat varju ka Fabricu-suguste superklubide omad.

Teine dubstep'i ja ka grime'i arengut ehk enimmõjutanud üritus on viie aasta vanune Plastic People'is toimuv iganädalane "Forward", raskekaalu residentide Hatcha ja Youngstaga eesotsas.

Kolmas suurem üritus on Bristolis resideeruv "Subloaded/Dubloadedi" peosari, Bristoli scene'i esindab hästi ka DJ Pinchi juhitud oluline plaadifirma Tectonic.

Praeguseks hetkeks on
dubstep
levinud parajalt igale poole, Soomes teeb
dubstep
'i Tes La Rok
aka
Dice, Jaapanis Ghot-Trad ja näiteks esimest puhast
dubstep-
laivsetti kuulsin isiklikult juulikuus Võsu Piljardis, kus mängis DJ
Itok Element.

Dubriigid dubriigis

Dubstep hakkas oma helilist kuju võtma aasta 2003 ringis. Ehk umbes siis, kui plaadikaupluses Big Apple töötanud DJ Hatcha kogus kokku küllaldaselt lugusid endalt ja kambajõmmidelt (Skream, Digital Mystikz, Benga etc.), lasi neist Lõuna-Londoni põhilises vinüülide lõikamise kohas Transition Studios ühetiraažilised plaadid (dubplate) trükkida ja ehitas üles muust muusikast üha konkreetsemalt eristuvaid DJ-sette. Dubstep kooseksisteeris - ja eksisteerib siiani ka - sugulusstiiliga grime.

Kui
dubstep
'i eristab ja ühendab lugude sarnane aeglane tempo, kajad ja järelkõlad, ekstramadalad subbassid ja suhteliselt tume meeleolu, siis alates esimestest päevadest on märgata ka stiilisiseseid erinevusi. Pinch, Burial ja vana
dub
'ikala
Kode9
esindavad radikaalsemat, rohkem vaikusel, atmosfääritunnetusel ja eksperimendil rajanevat suunda. Digital Mystikz rõhub selgelt erinevatele bassivariatsioonidele, kuid on ka polürütmilisi hetki.
Distance
,
Vex'd
ja firma
Planet Mu
plaadid kalduvad rohkem
breakstep
'i poole. Artist
Loefah
on pikalt juhtinud nn
dark halfstep
'i suunda, mis on tõsiselt raskelt liikuv ja raskesti tantsitav, aeglane ja minimalistlik. Samas on just säärasel
halfstep
'il ehk enim järgijaid. Populaarne on ka
sinodub
- Kode9 poolt käibele toodud mõiste -, mis tähendab igasuguste Hiina, Jaapani, bhangra ja teiste aasiapäraste sämplite kasutamist ning liigub kusagil eespool loetletud jaotuste vahepeal. Lisaks Skream,
dubstep
'i üks imelaps ja peamiste hümnide meister, kelle muusikas segunevad liikuvam kiirem tempo aeglase bassiga,
grime dubstep
'iga ja kõrges hinnas meloodilised palad.

Uued sammud ja hüpped

Kuna dubstep'il ei õnnestunud võrdlemisi pikka aega laiema vastuvõtupinnani jõuda, siis tuleks ära tuua mõned põhjused, miks see lõpuks toimus. Muusikaajakirjanik Chris Sharp ütles The Wire artiklis, et internet on dubstep'ile kui uue generatsiooni piraatraadio. Tänu netile on võimalikuks saanud dubstep'i jõudmine kaugemale kui Lambethi tornmajade piraadiantennide raadius. Tähtsal kohal on ka netifoorumid. Tähtsaim piraatraadio klassikalises mõttes on RinseFM.

Suure hüpe massidesse tegi dubstep tänavuse aasta jaanuaris: kui laia kuulajaskonnaga BBC Radio One'i saatejuht Mary Anne Hobbs kutsus eetrisse mitmed energiast pulbitsevad dubstep'i tüübid, nagu Kode9, Vex'd, Loefah jt. Asi tipnes kogumikuga "Warrior Dubz" ja dubstep'i publiku plahvatusliku kasvuga. Regulaarne pidu "DMZ" pidi seejärel kolm korda suuremad ruumid hankima.

New Yorgis on liikumist aktiivselt promonud DJ Joe Nice ja ega see ala pole Eestiski katmata: viimasel nädalvahetusel Rakveres toimunud festivali "WHA!?" üks peaesinejatest oli Tes La Rok ning dubstep'i peale võib sattuda Raadio 2 õhtuses programmis (saated "Õhtukool", "Vibratsioon", "London Calling").

Võrreldes grime'iga on dubstep'il kindel eelis: kui grime on väga Londoni saund siis dubstep on abstraktsem ja paremini erinevatesse geograafilistesse paikadesse kohaldatav. Lisaks ei toimi dubstepi scene mitte rivaliteetse hierarhia, vaid veel pigem kollektiivsuse baasil, korralik tänapäevane DIY toimemehhanism.

Aga-aga: ikkagi ei saa mööda küsimusest, kuidas hakkab asi käima edasi. Kas toimub kapseldumine iseenese klišeedesse ja mõjule pääseb scene'i revisionistlik keskklass või suudab dubstep mõnede avant-juhtide käe all end jätkusuutlikult uuendada?

Dubstep tutvumiskanalid:

www.pitchfork.com/  - Pidevalt uuenev asjalik muusikalehekülg, kus dubstep'i DJ, produtsent ja blogija Martin Clark kirjutab igakuist dubstep'i ja grime'i kolumni.

ilovefwd.blogspot.com/  - DMZ peoõhtu kõrval Londoni olulisim iganädalane dubstep'i ja grime'i õhtu, podcast, kava, mix'id jms.

www.dubstepforum.com/  - Dubstep'i globaalne koondumispunkt.

www.barefiles.com/  - mix'ide ja raadiosaadete arhiiv, põhiliselt ripitud piraatjaamast RinseFm.

www.getdarker.com/  - Videod, pildid, dubplate'id, foorum.

Benga "Skank/Dose" (Big Apple, 2002)

Albumid, millest alustada:

Burial "Burial" (Hyperdub, 2006)

Horsepower Productions "In Fine Style" (Tempa, 2002)

Kode9 "Memories of The Future" (Hyperdub, 2006)

Kode9, Loefah, Digital Mystikz "Grime 2" (Rephlex, 2004)

Skream "Skream" (Tempa, 2006)

Various Artists "Dubstep allstars vol. 1-4" (Tempa, 2004-2006)

Various Artists "The Roots of Dubstep" (Tempa, 2006)

12tollised

Benga "Skank/Dose" (Big Apple, 2002)

Benny Ill, Kode9 & Culprit "The Fat Larry's Skank" (Tempa, 2002)

Blackdown "Lata" (Keysound, 2006)

Digital Mystikz & Loefah "Twisup" (DMZ, 2004)

Digital Mystikz "Haunted / Anti War Dub" (DMZ, 2006)

DJ Hatcha "Dub Express" (Tempa, 2003)

Random Trio "Cyrus" (Tectonic, 2005)

Skream "Midnight Request Line" (Tempa, 2005)

Alari Orav, Supreme/Innovatsioon

Dubstep on tore, sest ta on üsna toores veel. Seal on otsimist-eksimist, jaburaid ideid ja rohkem tahtmist kui oskusi. Dubstep, nagu tema vanaisagi, ei ole niivõrd muusika kui helirelv - oma karmi volüümiga mõjub ta täiesti ettearvamatult. Dubstep võib olla ohtlik teie tervisele!